Taome vihmapilved vikerkaareks

Mul ikka tulevad need sissekanded siia rütmis kaks nädalat ja üks, kaks nädalat ja kaks...
Aga suvi ongi üldine hapukurgihooaeg, uudiseid on sama vähe kui päikest juulis.

Tegelikult ei ole mu elu üldsegi mitte igav olnud vahepeal. Kõige rohkem vürtsi lisas elu ümberkorraldamine Viljandisse. Saaga algas esmaspäeval kõige varasema bussiga.
See oli kerge osa. Aga kui ma Viljandisse jõudsin, siis ei olnud mul aimugi, kuhu poole seal haigla jääb. Ma teadsin ainult nii palju, et see on linnast väljas. Kuskil põllu peal.
Kõige kindlam viis asukoha tuvastamiseks oli lihtsalt takso võtta. Jõudsin haigla ette. Maksin ära. Tulin autost välja, et pagasnikust oma kott võtta, aga taksojuht oli ära unustanud, et ma midagi sinna panin ja sõitis ära. Õnneks jõudsin ma talle veel ette joosta ja kätega vehkida, mille peale ta seisma jäi ja oma eksitusest ka lõpuks aru sai.
Haiglas otsisin õige osakonna ja õiged inimesed üles ja sain hetkega oma vormiriide ka selga. Ja kohe hakkasin vaatama, kuidas seal töö käib. Ja tööpäeva lõpuks sain juba iseseisvalt tööle hakata.
Hiljem õhtul käisin oma tuttuute kolleegidega kinos filmi vaatamas. Ma olin seda küll juba näinud, aga seltskonna mõttes läksin ikka kaasa.
Kunagi veel hiljem öösel jõudsin lõpuks oma uude pessa. Tuba on täitsa tore, kuigi üsna külm. Aga no pole viga, küll harjub ära.
Ülejäänud päevadel sain ma jupp jupi haaval tööd juurde, nii et reedel oli mul juba üsna palju jooksmist. Aga mõnus on. Asjalik tunne tuleb sisse.
Patsiente on ka igasuguseid. Mõni vanatädi paindub paremini kui ma ise. Teine jälle ei taha mitte midagi teha ja saab täitsa pahaseks, kui üritan teda liigutada. Mõni jälle räägib niiii palju. Ei taha ebaviisakas ka olla ja öelda, et "möla maha ja võimleme". Mõnda patsienti aga aitabki kõige rohkem just see, kui teda vahel lihtsalt ära kuulata.

Kõige rohkem segab see, et haigla on linnast nii kaugel. Eriti kui ratast ei ole.

Ma hakkasin täna mõtlema, et miks on riigile pealinna vaja? Mis on pealinna kui sellise funktsioon? Ei olegi ju midagi, ainult sümboolne. Ja kui see on ainult sümboolne, siis võiks ta samahästi kui olemata olla. Me oleme lihtsalt harjunud selle mõttega, et on pealinn. Ja oleks väga harjumatu, kui pealinna ei oleks. Aga katki ju ei jääks midagi.

Ja siis ma olen veel igasugu asju mõtelnud vahepeal. Enamus mõtteid on üksindusse surnud.
Aga.. miks mu ratas sellist imelikku häält teeb? Miks on teadvuseta inimene raskem kui teadvusel inimene? Millal on õige aeg inimene seisma võtta puusaopi järgselt? Miks on mõned inimesed täitsa uskumatult jultunud, kui asi puudutab millegi saamist? Miks ma laulda ei oska, kohe üldse mitte? Kui ma homme sellise habemega tööle lähen, kas ma ehmatan väga paljud patsiendid ära? Millal ma saunalava ükskord lõpuni valmis teen? Miks ma kohvi juua ei saa?

Miks ma nii palju unistan ja igatsen?

"ma olen tark"

Peaaegu kaks nädalat ei ole kirjutanud. Häbi mul olgu.
Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Näiteks leidis Viljandi, et neil ikka on mu teenuseid väga vaja. Hoolimata ennemast tagasiajamisest. Muidugi, loogiline ka, et ilma minuta ikka kuidagi ei saa ju:)
Augustis näeme peamiselt Viljandi vahel seega.
Enne seda, kui Viljandi oma abipalvetega minu poole pöörduda jõudis, avastasin ma sellise toreda asja nagu arheoloogiline väljakaevamine. Noor mees, tahtmist on, miks mitte. Töö on väga hea trenni eest, lisaks saab hea ilma korral mõnusalt päikest (halva ilmaga on küll natuke nutusem) ja vahel võib päris toredaid asju leida. Luid ja potikilde ja saapatalla näiteks. Mõnel on nii vedanud, et on kahurikuuli või iidse noa otsa sattunud. Ja mõni lubas nii kaua kaevata, kui täisvarustuses rüütli kätte leiab.
Raha makstakse ka kõige selle nalja eest iga nädala lõpus kätte.
Miinuseks on tõsiasi, et ma ei ole harjunud labidaga 8h päevas kühveldama. Seljale võib kergesti hakata nii.
Esimese nädala palga eest lasin juba oma ratast tuunida. Nüüd on päris püss, kiirust on mõnusaste juures. Saab juba inimese moodi linnatänavaid ja teid mõõta ja autodele foori tagant minnes ära teha.
Jeee-jeeee, mina olengi rattapede. Olen jah. Palju ei puudu, et uhke ka oleks enda üle.

Täna olid katsed magistriõppesse. Poolteist tundi ja see otsustabki ülejäänud kaks aastat elust. Lahe. Ma hakkasin küsimuste vahel isegi mõtlema selle peale. Kaua ei saanud, sest iga 45 sek tagant tuli uus slaid uue küsimusega ette.
Tulemust veel ei tea. Homme tean.
Kõige parem vastusevariant oli küsimusele "Elektrostimulatsiooni kasutatakse...?" "... patsiendi motiveerimiseks":D
Võib-olla see teistele ei ole see nii naljakas, aga ma kujutasin elavalt ette, kuidas ma patsiendile voolu annan, kui see hakkama ei saa harjutustega... "don't be a wussy..bzzzzzzzzzzz".

Samas on elu kuidagi veider viimasel ajal. Üks hetk tundub, et kõik on hästi ja super ja lill. Paari silmapilguga tuleb välja, et ei ole lootustki... Antud hetkel ei ole see maniakaaldepressiivsus ega midagi sellist, praegu on lihtsalt.. liiga paljude muutujatega võrrand...

Minu jaoks on alati olnud kaks peamist põhjust - "ma tahan" ja "ma ei taha/ei viitsi". Ja siiani on see täitsa hästi toiminud. Nüüd enam järsku ei tööta. Ma ju tahan, väga kõvasti tahan, aga ei saa.
Kuskil on mingi viga sees, miks see ei tööta. Sellesse võrrandisse on märgiviga või vale muutuja sattunud. Peab selle üles leidma ja ära parandama.
Lihtne.

Toores Ilu

/--/ Ja inimene on ju oma loomult nõrk. Jah, ta võib vastu panna külmale, näljale, valule, võib tappa vaenlase, olla üle laiskusest ja kaotustest. Aga kuidas vastu panna ilule, hullumeelsele ilmutusele Paradiisiaiast, eriti veel, kui see ilmutus hingab ja on siinsamas kõrval, lihalikul kujul - seda polnud inimesed, vähemasti siin kõledal ja tuulisel Põhjamaal, veel ära õppinud. /--/
Mehis Heinsaar "Rändaja õnn"

Lugsin seda (Marini ja Tiina kingit') raamatut ja jäin mõtlema. Jäin mõtlema selle üle, et jutt jumala õige. Loomulikult ei kehti see 100% inimeste juures, mitte miski ei ole absoluutselt üldistatav. Aga ma olen kindel, et 99% kohta kehtib küll. Ilu - toores ilu - on midagi sellist, mis kõditab inimest õige sügavalt, vajutades kuskile põlistele instinktidele. Ja neilsamadel instinktidel ei ole üldse mitte raske ülejäänud aju ära kaaperdada (kusjuures, see viimane ei ole minu väljamõeldud asi, see on suht fakt).
Ma ei pea silmas seda, et inimesed kaotaksid enesevalitsuse ja loomaks kätte läheks, kui nad eriti atraktiivset vastassugupoole esindajat silmavad. Lihtsalt, muule on raske mõelda:)

Ma ei ole üldse kindel, kas ma ütlesin eelneva jutuga seda, mida ma ka tegelikult öelda tahtsin. Ma ei oska päeval kirjutada.
Õhtul aga ei saa kirjutada, vähemalt mitte täna õhtul. Koju lähen ära. Ajastus on ka muidugi superõige - ma olen nädal aega Tartus olnud ja selle aja jooksul ei ole siin suurt midagi juhtunud. Aga juba HOMME hakkavad Hansapäevad. Siis oleks uudistamist küll ja veel.
Mu ainus lohutus on lootus, et nädalavahetusel sajab lakkamatult vihma.

Viimastel päevadel olen ma ennast oma mõtetega kiusanud. Üle mõtlen ma ilmselt seegi kord, aga mitte halvas mõttes. Õrritan ennast lihtsalt, et mis siis saaks, kui..
Aga sellest rääkida ma veel ei saa. Las jääb ainult mõtteks praegu:)

Igatsen

eesti keel

Taanis olles kogusime Kadriga kõige tobedamaid sõnu eesti keeles.

maimik
motoneuronpuul
paismais
väljahigistis
raal
maik
sandaal
topsik
täitsa vunts
plinder
võhik
puks
lihav
pintslisse pistma
ninakarbik
musirull

See nimekiri ei ole absoluutselt lõplik. Ma lihtsalt leidsin praegu need sõnad üles, mis meil seal meelde olid tulnud. Võite iga kell täiendada, kui soovi on.

sinu jaoks suvi on alati summer

Praegu manustasin ma just 526 kcal šokolaadi näol. Hea tõhus tunne.
Nüüd pean jälle neli tundi üleval olema. Et kõik oleks poliitiliselt korrektne.

Tegelikult on viimased paar päeva tükis tänasega olnud üle pika aja jälle üsna mõttetud. Seisu paranemist ei ole ette näha, prognoosid on vastukäivad ses suhtes.
Üks põhjus viimaste päevade allakäigule on vist see, et ma ei saa trenni teha, saunas käia, õlut/veini juua - kõike seda väikese tüli pärast oma koeraga. Aga kui ma eelmainit kolme tegevust ei saa teha, mida kuradit ma siis üldse teen?
Jaa, lugeda saaks. Ja jalutada saaks. Ja vedeleda saaks ka. Aga päevi järjest ikka ei loe , üksi jalutama ikka ei lähe ja üle viie tunni ikka ei logeleks.
See "elu on lill" mõte hakkab vaikselt oma jumet kaotama.
Koer koeraks, see ei ole ikka see kõige suurem põhjus. Peamine on lühidalt öeldes see, et ma tegin ideaalis kolme päeva jaoks plaane, aga reaalis ei läinud isegi mitte paar minutit sellest täide. Ma olin arvestanud, et halvimal juhul ehk üks päev ikka õnnestub, aga et nii hullusti läheb... valus.
Halb õnn, raske juhus.
Nüüd ma ootan augustit, augustis ilmselt hakkan ootama septembrit, siis oktoobri lõppu..

Ma võtan ühel päeval kätte ja loen kõik oma sissekanded üle. Kui üle poole neist on negatiivse sisuga, siis ma pean endaga midagi ette võtma. Mulle üldiselt ei meeldi vinguda, nii raske kui seda ka uskuda ei ole.

Häid asju on ka olemas tegelikult - ainuüksi täna olid nendeks vihm, šokolaad, tee ja dagö.


Ma arvan, et mul on teist kahju. Teie, kes te seda loete.

nii palju valgust väljas, nii palju..

Tegelikult ma koristan tuba praegu.
Aga kuna ma ei saa mõningatel põhjustel veel vaipu kloppima minna, siis tuleb natuke ööd mööda saata. Blogi kirjutamine sobib selleks nagu liblik lilleõiele.

Lilledest rääkides, siis elu ongi lill. Jälle või ikka veel, ma ei teagi.
Tegelikult on natuke kahju, et laulu- ja tantsupeole minna ei saanud. Eelnevatel aastatel ei ole väga suurt huvi olnud selle ürituse vastu, aga sel korral tundsin ennast palju rohkem eestlasena. Ehk on Taani mu patriotismitaime väetanud.
Igatahes oleks tahtnud seda kaeda. Eriti kui lugeda/kuulda inimeste emotsioone. Aga samas, kahte head asja korraga tahta on vist natuke ülbe.
Sest Kihnu tripp oli kindlasti parem, kui eelmainit üritus. Seda eelkõige seltskonna pärast, see on kõige olulisem. Aga kõik muu ka sinna juurde.
Tegelikult ma olen varem ka Kihnus käinud, aga see oli juba aastaid neli tagasi vist. Siis tundus kõik teistmoodi. Sellised asjad tunduvadki vist hiljem teistsugused. Taju ja suhtumine muutuvad.

Limbiline süsteem ruulib:)

Tagasi teemasse - Kihnu oli 100% kvaliteetaeg. Alles seal olles jõudis mulle vist suvi täies komplektis kohale. Ja ongi nii, et kiiret ei ole. On aega jalutada (su käest kinni hoides mul on nii hea meel:p) ja liival kaisutada ja eriti ennasttäis kuud vaadata. Ja palju muudki teha, mida ei ole vaja vast siin kirja panna.
Hea oli. Siiani on. Külmavärinad ja soe koos.

Ajee. Nüüd jääb vaipade kloppimine juba laiskuse taha. Aga ei anna alla veel. Õhtu alles poisike.

Hõissa. See tuleb üle kuude pikk sissekanne jälle. Mul nimelt sai praegu see kast täis, kuhu ma kirjutan ja kõrvale tekkis kerimisriba.

Mõne asja vajalikkust märkad alles siis, kui see läinud on. Mu toanaaber kolis välja ja võttis oma veekeetja kaasa. Nüüd tuleb vett pliidil keeta. Ja nüüd võtab see 1,5min asemel umbes 7 min aega.
Teekeetmine on palju tõsisem ettevõtmine praegu. Mhm.

Ma avastasin Massive Attacki jälle. Täiesti loodud öömuusikaks, eriti veel, kui seda üksi kuulata. Mõnus melnahoolne noot läbib.

Mõelda, kunagi pidin ma koolis kirjandeid kirjutama. Siis ma veel oskasin ennast väljendada, lõike alustada ja lõpetada, teksti ühest tervikuks siduda ja muud toredat. See on siis see, mis mul sellest alles on jäänud. Somewhere, something went terribly wrong.

Nii tore on sellist mulli ajada. Veel toredam on, et mõned inimesed actually loevad ka seda:)

kas see ongi halb õnn?

Kodus käib elu.
Maal ikka väga lihtsalt igav ei hakka, vähemalt kui ise piisavalt nakerjas olla. Ilmselt on sama ka linnas, aga ma juba kord olen selline maapäss.
Oli vaja puid vedada. Autoga, käru taga ja puha. Probleem oli natuke ainult selles, et sellel kärul ei põlenud tuled ja ei olnud ülevaatust. Isegi numbrimärki ei olnud küljes. Ja kuna ma väga ei taha sellise jubinaga alevis sõita, siis ma sõitsin suht kiiresti, nii umbes kaheksakümnega. Turvavööd ei märganud ma üldse kinni panna. Ah jaa, ma unustasin juhiloa ka koju. Aga kõige selle eest sain ma endale soome kelgu, visu puusuusad, kolm hangu, kaks reha ja kühvli.

Külaelu:)

Õhtul oli vist üks kõige sürrealistlikemaid olukordi. Me istusime emaga maja taga ja ootasime elektrikuid. Kell 1 öösel.
Täna hommikul kell 7.07 ärkasin ma selle peale üles, et mu akna taga murdus kastanipuu maha. Tuulevaikuses.

Praegu sõin just ühe käega salatit. Ja lähen bussi peale, et sõita Kihnu. Pool nägu on rõõmus, sest ma saan jälle üle pikapika aja Kätlinit näha. Teine pool nägu ei ole nii rõõmus, sest seal on üks lollakas ohatis.


(*nakerjas tähendab kodavere murrakus hakkajas)