mina olengi Mendelejevi tabel

Rääkides jõuluhullusest...just lugesin, et ameeriklased ostavad jõulude ajal keskmiselt 15 kingitust. Ma ei tea, võib-olla see ongi normaalne, aga mulle tundub imelik.. mina tegin sel aastal ainult ühe kingituse ja ei leia, et oleks pidanud 14 tükki veel tegema (palun vabandust, kui keegi ootas minult kingitust ja ilma jäi:))
Käisin täna korra kaubamajas, seal oli ka nagu päästeõppused lahti. Kingituste pakkimise järjekord ulatus näiteks sinna naistemaailma ukseni. Rahvast oli ikka metsikult, kõik vedasid mingit kodutehnikat süles/seljas, mõni vaesem pidi siis mobiili või tindiprinteriga leppima. Jõulude mõte siis seesugune.. Mu väike 4aastane sugulane teatas mulle, et talv on kõige parem aastaaeg, sest siis saab palju kingitusi. Et suvi on ka hea, aga talv on ikka parem. Vot siis, prioriteedid on paigas.
Ja lumi tuligi maha, just nagu ma lubasin:) Samas, ma ei ole sõnagi öelnud, et ta ka jõuludeks maha jääb, see on juba teine teema..Huvitav, kui palju ma üldse sellel talvel lund näen. Natuke rohkem kui kuu aja pärast olen ma juba Eestist ära ja ma ei usu eriti, et sealkandis mingit erilist suusailma oleks. Kahju, sest lumi täitsa meeldib mulle (valge lumi ikkagi, mitte see pruun linnavariant).
Mu viimasest kirjutisest on möödas vist umbestäpselt nädal. Ja mul ei ole ikka midagi asjalikku rääkida. Mitte midagi ei ole juhtunud vahepeal. Eksam oli, aga see ei lähe arvesse. See tähendab vist, et ma peaks endale elu sebima.
Ah jaa, ikka oli midagi. Haige olin:) Tegelikult olen siiamaani, aga see on praegu nagu järelvirvendus või midagi sellist. Aga tipphetkel oli mul nohu, kurgupõletik (vist), kõrvapõletik ja mingi põletik ka hambanärvides. Nüüd pärast seda ravikuuri olen ma keemiat silmini täis. Jah, mina olengi Mendelejevi tabel.
Aga homme sõidan ma ära koju. Ja jään sinna pikemaks ajaks. Mingid pühad tulevad või nii. Ja kuna kodus olen ma Interneti-vabas keskkonnas (jess, saab puhata rahulikult!), siis praegu on mul õige aeg teile, kallitele, Ilusaid jõulupühi!! soovida. Puhake ilusasti, jooge glögi, tehke piparkooke. Nautige, eks:)

nukker, mitte kurb

Lund ei ole. Vihma on see-eest rohkem kui keegi karta oskas. Aga nagu ma ütlesin - jõuludeks tuleb lumi maha.
Ma ei ole juba mingi kuu aega õppimisega tegelenud. Selles mõttes nagu, et võtan konspekti kätte ja õpin selgeks midagi. Täna tegin jälle algust sellega. Neuroloogia eksam tuleb. Päris jõhker aine, kui vaatama hakata. Nii paljust ei saa arugi, mida ma endale pähe ajan. Võta siis kinni, kas mina olen loll või materjalid on halvad. Ma kaldun arvama, et .. ah, vahet pole, mida ma arvan. Peaasi, et midagi selgeks saab. Ja et lumi maha tuleb.
Mulle nii EI MEELDI õhtuti ühikas passida. Üksinda just. Suvel on kuidagi talutavam, siis saab rattaga poole ööni ringi sõita, kui tõesti midagi teha ei ole. Aga praegu hakkab öö juba kell neli peale ja siis vaata, mis teha saad. Ma olen hunnikute viisi raamatuid läbi lugenud selle sügisega. Eks see ole ka hea, laiendab silmaringi või midagi.
Sädet ei ole. Ei ole vist kunagi eriti olnud ka, nagu ma järeldan. Ei paista kuskilt tulevat ka. Kõik on nagu olemas, aga sädet ei ole. Kurb/vihane olukord. Lund ka ei ole. Aga see tuleb ilmselt palju kiiremini.
Rohkem naerda oleks vaja. Pähkleid on vaja süüa, ja shokolaadi. Siis ujub aju serotoniinis ja peaks lõputu õnnetunne olema. All we need is serotonin.
Ajubiokeemia on tore. Kõik - armumine, armastus, viha, kurbus - kõik taandub ainult mõne milligrammi aine olemasolule, liiale või puudusele ajus.
Müsteerium kaob, asendudes tõepärasuse illusiooniga oma tehnoloogilises täiuslikkuses.

See jutt oli küll vist rohkem mulle endale mõeldud.
Sügavat vahet ei ole samas.

Jõuludeni on veel 10 päeva

sünnipäevast sõpruseni

Ma olen juba kahte versiooni Marini sünnipäevast lugenud. Ei ole vist mõtet kolmandat siin looma hakata, nii kui nii ei suuda Helleka ja Töpsu omasid üle trumbata. Aga lahe oli. Minu lemmikud on peaaegu alati jalutuskäigud. Ja oli jah külm tuul, mis siis. Kuu peegeldus oli seda väärt. Ainuke asi, mis ei olnud nii tore, oli minu hommikune Otepääle evakueerumine.. oleks see siis jalutuskäik olnud. Joosta iseenenesest on ka hea, aga mitte varahommikul tühja kõhuga ja sellejaoks täiesti mittesobivate jalanõudega. Aga positiivsus ennekõige - täna jalad peaaegu enam ei valuta.
Lugesin Töpsu mõtteid sõprade/sõpruse kohta. Ja hakkasin ise ka mõtlema. Minu sõprade teema on suhteliselt segane. Enne gümnaasiumi ei olnud mul väga pikaajalisi sõpru. Pigem olin harjunud üksi olema. Ja see on hiljem natuke segavaks muutunud - mul on tunne, et ma ei oska väga sõpru hoida. Tahaks, aga ei tea, kuidas. Väga palju on olnud selliseid inimesi, kes on "ära kadunud" ja tihti kirjutan ma põhjuse oma kontosse. Veel hullem - mind sageli isegi ei häiri see teadmine, et ma järjekordse inimese olen "ära kaotanud". Teisalt - ei saagi ju kõikide tuttavatega sõpradeks saada/jääda. Üle mõistuse oleks.
Tegelikult ma mõtlen liiga palju, onju?
Aga praegu on mul seltskond, keda ma koguaeg näha igatsen ja kellest pidevalt puudust tunnen. See ongi vist see õige tunne. Nüüd pean ma ainult hoidma ka õppima:) Mul on hea meel, et te olete.

Näed siis, loed ühte emotsionaalsemat Töpsu sissekannet ja kohe ise ka samasugune..

Jõuludeni on jäänud 13 päeva.

intensive care

Kui mul oleks nimekiri asjadest, mida ma ei söö/joo, siis saaksin ma sinna lisada veel ühe nimetuse - glögi. Just eile avastasin, et ma pean klaasi glögi joomiseks päris suuri pingutusi tegema. Tegelikult, ega see mingi eriline üllatus mu jaoks ei ole, mul pole kunagi glögi väga lemmikjook olnud. Aga alati olen ma selle ikkagi ära joonud, ilma et eriti pingutama peaks sealjuures. Nii oli.
Kus raha kõige vähem, seal tööots kõige lähem (ruanda vanasõna). Ma olin just võlgadesse uppumas, kui sain natuke lisaraha koduõpetajana:) 9. klassi keemiat ma veel natuke oskan. Jah, ühe raskused on teise raha. Nii on.
Aga lahe detsember on küll ikka. 11 sooja väljas... isegi oktoobris ei olnud vist nii head rannailma. Aga jõuluks on lumi maas. See on fakt. Nii saab olema.

Raamaturalli

Täna tegin ma uue rekordi. Käisin ära neljas raamatukogus ja tagastasin lugematul arvul raamatuid. Tegelikult käisin ma küll kolmes raamatukogus sees, neljandasse ei lastud, aga see ei loe, ma istusin üle poole tunni ukse taga, nii et arvesse läheb see ikkagi.
Vaadates, kui palju hiljaks ma koguaeg jään oma tagastamistega, siis ma ei imestaks, kui mulle varsti enam ei laenutataks raamatuid.
Ma jään üldse millegipärast alati hiljaks. Ja ma ei mõtle ainult tagastamistähtaegu. Loengud, praktikad, kokkusaamised...tähtsate asjade ütlemised kellelegi.. Sealjuures ma ise ei kannata üldse inimesi, kes kellaaegadest kinni ei pea. Ergo, ma ei meeldi endale:)
"Inimestele ei meeldi teiste juures need omadused, mis tal endal on." Jällegi (mälu järgi kirjutatud) tsitaat, mille autorit ma ei tea. Aga polegi oluline. Olulisem on, kas see vastab tõele, ja mulle tundub, et kohati täitsa vastab. Kui ma mõtlen mõnele inimesele, kes mulle millegipärast vastumeelt on, siis tihti avastan ma mingi ühise iseloomuomaduse. See ei ole absoluutne tõde, vastasel juhul ma ei suhtleks vist enamuste inimestega..aga ikkagi..
Nüüd ma jõuan sinna välja, et ükskõik millist mõtet või tsitaati saab üht- ja teistpidi väänata. Kõigel on olemas nii tõestus kui ka vastuväited. Pooltoonides maailm missugune.
Ja niikaua, kui põhivärvid on meie enda teha, las olla:)

Päkapikud käivad. Minul mitte, sest 6. korrus on ilmselgelt liiga kõrge. Seega ei ole mul mingit kohustust olla hea laps.

Prozac põske ehk mina olengi suursaadik

Tegelikult ma ei tea, millest ma tahan teile rääkida.
Elu on ilus. Mõnikord. Tihti tundub ta küll rohkem nagu mõnitavat, aga vahel laseb päikesel ka paista. Tegelikult, eks asi on kindlasti suhtumises. "Inimene ei kannata niipalju mitte sellest, mis juhtub, vaid sellest, kuidas ta juhtunut hindab." Ma ei tea, kelle tsitaat see on, sest ma kunagi ei jäta autorit meelde, aga igatahes hästi öeldud. Kui ma suudaks selle järgi elada ka, siis oleks rohi mitu tooni rohelisem. Isegi detsembris.
Praegu on chill. Ma ei ole kunagi kahel järjestikusel päeval ballil käinud. Et pikendatud ballimeeleolu siis. Ja tantsida on ikka nii kuradi lahe. Isegi hoolimata trügimisest ja tõuklemisest ja üksteise jalgadele astumisest ja sellest, et tavaliselt ventilatsiooni ei ole. See kõik küll natuke eksitab, aga tantsimist ära ei riku. Õigemini siis tantsimisest saadavat meeleolu.
Tahaks veel tantsimist õppida. Veel ja rohkem. Niipalju on veel teadmata. Tule, lähme tantsima:)
Täna Treffneri ballil olin ma suht ainuke Nõo esindaja. Loogiline ka ju, eriti arvestades seda, et Nõos peeti samal ajal kooli aastapäeva. Aga kui keegi küsib, miks ma Nõkku ei läinud, siis ma esindasin NRGd Treffneris. Suursaadik. Ega kooli maine niisama ei püsi, peab ikka vaeva ka nägema.
Aitäh Marinile ja Tiinale ilusa nädalalõpu eest!!!

Ma leidsin jälle ühe laulu, mis mulle meeldib: Peter Gabriel - The Book of Love
Ma panen "muusika" alla lingi ka üles. Video on mõttetu (mingi fännivideo), aga loo kuuleb ilusasti ära.


Ilusat esimest adventi, mu kallid!!