kas see ongi halb õnn?

Kodus käib elu.
Maal ikka väga lihtsalt igav ei hakka, vähemalt kui ise piisavalt nakerjas olla. Ilmselt on sama ka linnas, aga ma juba kord olen selline maapäss.
Oli vaja puid vedada. Autoga, käru taga ja puha. Probleem oli natuke ainult selles, et sellel kärul ei põlenud tuled ja ei olnud ülevaatust. Isegi numbrimärki ei olnud küljes. Ja kuna ma väga ei taha sellise jubinaga alevis sõita, siis ma sõitsin suht kiiresti, nii umbes kaheksakümnega. Turvavööd ei märganud ma üldse kinni panna. Ah jaa, ma unustasin juhiloa ka koju. Aga kõige selle eest sain ma endale soome kelgu, visu puusuusad, kolm hangu, kaks reha ja kühvli.

Külaelu:)

Õhtul oli vist üks kõige sürrealistlikemaid olukordi. Me istusime emaga maja taga ja ootasime elektrikuid. Kell 1 öösel.
Täna hommikul kell 7.07 ärkasin ma selle peale üles, et mu akna taga murdus kastanipuu maha. Tuulevaikuses.

Praegu sõin just ühe käega salatit. Ja lähen bussi peale, et sõita Kihnu. Pool nägu on rõõmus, sest ma saan jälle üle pikapika aja Kätlinit näha. Teine pool nägu ei ole nii rõõmus, sest seal on üks lollakas ohatis.


(*nakerjas tähendab kodavere murrakus hakkajas)

Palju õnne mulle kõigi poolt

Ma lõpetasin kooli ära.
See on ainuke asjalik asi, mis ma öelda tahtsin tegelikult. Samas ei ole see enam mingi uudis, kõik teavad juba.
Nüüd läheb edasi mitteasjalik osa jutust.
Imelik on olla natuke. Tööd suveks ei ole saanud (veel). Käisin täna kliinikus, seal öeldi, et nad tahavad võtta küll tööle, aga alles sügisest. Mida ma siis suvel teen? Vabadust on nii palju käes, aga samas ei ole sellega midagi teha (nagu lähiajaloos, kui raha oli küll, aga sellega ei olnud midagi teha, sest poes ei olnud midagi). Praegu oleks just see aeg, kus saaks jalutada ja väljas istumas käia ja veini juua ja kaissu võtta. Oleks.
Aega oleks, aga võimalust ei ole. Sügisel ei ole enam aega, isegi kui võimalust oleks. Nagu kurb muinasjutt.

Mingil õhtul käisime Tiinaga "Paani labürinti" vaatamas. Hea film, muud ei oska öelda. Kohati ekstreemjõhker, aga muidu väga hea. Tiina unustas ennast nii filmi vaatama, et tegi oma jalale liiga:)

Jahe suvi võiks sel aastal olla. Kuumus ei ole hea.

Oleks mul praegu üks mõnus tsikkel, selline chopper või matkavariant, läheks kuskile ära. Ükskõik kuhu, Prantsusmaa kõlab näiteks hästi.
Aga võta näpust, isegi autot ei ole. Luuser:)
Samas ma arvan, et mul ei oleks selle autoga 360 päeva aastas mitte midagi asjalikku teha. Aga jällegi, jalgratas ei ruuli:)
Ma ütlesin, et alates kolmandast reast läheb sonimiseks ära. Süüdistage iseennast, kui lõpuni lugesite.

Esmaspäev ja varahommik....

Esmaspäev ja varahommik.
Pool kolm on väga varajane hommik mu meelest.
Aga kus lõppeb hilisöö ja algab varahommik? Kell 24 on kindlasti öö veel. Kell üks öösel ei ole ka veel hommik. Kas see sõltub äkki hoopis aastaajast? Talvel ei tundu isegi kell kaheksa veel hommik, sest väljas on sama pime kui õhtul kell kuus. Aga suvel on juba kell neli hommikul (öösel?) täitsa valge..
Segane.
Aga samas, vahet ei ole, kuidas seda jagada.
Nagu ka veini maitse ei muutu sellest, kust teda juua. Aga huvitav, et veini maitse sõltub sellest, kellega seda juua. See on päris kindel.

I'm just too deep.

Mul oli äraütlemata hea nädalavahetus. Good things come to those who wait.
Siiamaani olen õrnalt roosamannas udus sellest.
Mõnda head asja lihtsalt ei ole võimalik liiga palju saada. Ja ma ei mõtle praegu üldse Domino küpsiseid.

Šokolaadisilmad...tahan veel.



Aga ma peaks vist käituma õppima. Mulle tundub, et ma olen suht.. mm.. taktitundetuks muutunud.

short on money but long on time

Domino küpsised on kuratlikult head. Ja kui piima ka peale juua, siis ei oskagi väga muud tahta.

Rattaga on ka hea sõita. Minu omaga küll peamiselt maastikul ja Tartus läheb maastikuna kirja põhimõtteliselt ainult Jäneserada. Aga no ei ole väga viga, saab linnas ka sõidetud.
Täna käisingi Jäneserajal jalutajaid terroriseerimas. Ma ei tee seda tegelikult üldse meelega, aga nad jalutavad koguaeg tee peal ees ja siis ma pean neist slaalomiga mööda saama. Hästi lähedalt, et mitte kraavi sõita. Nii olen ma vist juba päris hulga inimesi ehmatanud ja närvi ajanud.. nojah, mis sa teed. Ratas tahab ju sõitmist.

Eile oli heahea päev. Töö kaitsmine läks nagu õlitatult. Nüüd on selline kergendus, natuke isegi liiga äkki sai kool läbi. Nüüd ärkad hommikul üles.. ja mitte midagi ei ole vaja teha. Ei ole kiiret kusagile, ei ole tähtaegu... Küll see kõik jälle tagasi tuleb, ja tõenäoliselt üsna kiiresti. Aga praegu on küll vabadus astmes neli. (Ma tean, kõik, kellel praegu sess on, tahaks mulle ilmselt mingi kõva esemega pähe virutada:D)

Eile oli küll ilus ja hea ja super päev, aga ikkagi oli midagi puudu. Oleks tahtnud oma suurt rõõmu kellegagi ka jagada. Õhtul jalutada, rääkida.. Aga no alati ei saa seda, mida hetkel tahaks, onju.
Eile aitas mind hädast välja Tiina, kellele ma umbes 12 öösel külla läksin. Öösel aias šokolaadi söömine, ööbiku kuulamine ja maastilmast rääkimine oli super. Nii hea, et on selliseid sõpru:)

Nojah. Homme on Helleka sünnipäev. Saab jälle rahvast näha, viimasel ajal ongi harvaks jäänud meil need kokkusaamised.
Ja edasi..? Edasi ei tea. Mitte midagi ei tea praegu.
Aga loodan kõige paremat.