Öösel on nii tore kirjutada. Topeltkohvi ja väsimuse tulemuseks on kuskile juurdetekkinud ühendused, lisaväärtusena muutub mõttejooks vaikseks, surisevaks, natuke uduseks. Päeval saab kirjutada fakte, öösel nendest faktidest juttu.
Jah siis. Portugaallased on omamoodi inimesed, lõunamoodi vist. Nende plaanid tekivad, kaovad ja tekivad uuesti nii kiiresti, et aeglane põhjamaa talupojamõistus ei võta kinni. Laupäeva õhtul pidime baari minema. Natuke enne minemahakkamist tuli neilt teade, et nad mõtlesid ümber ja lähevad linna kuskile peole. Kui palju pilet maksab ja mis pidu see täpsemalt on, oli neil vist natuke selgusetu, aga sellest ei lastud ennast heidutada. Meie otsustasime Kadriga, et me ikka ei hakka mingi 11 ajal õhtul nendega X kohta X peole minema. Siis, kui neile seda ütlema hakkasime, tuli juba uus uudis, et nad ikka ei lähe peole, vaid ikka baari. Mõtlesid ümber. No me siis mõtlesime ka ümber ja läksime baari. Seal, pärast pooletunnist ootasmist saime nendega lõpuks kokku, aga kiire elustiiliga Vivianil olid juba jälle uued plaanid vahele jõudnud, teiste sõnul oli tal mingi "date". Elu vajab ju elamist, plaanid vajavad pidevat uuendamist.
Baaris mängisin ma esimest korda elus "Uno't", mõistatasin koos Kadriga, kuidas kõik portugali inimesed juba nii kiiresti omavahel paari on heitnud ja lõpuks tantsisin poolsunniviisiliselt koos eelmainit' tegelastega diskensit. Ei tundunud eriti hea.
Portugali tüdrukud tantsivad naljakalt, jalgu ei näegi all, aga käed on paigal.
Pühapäeva hommikul ärkasin siis, kui kell oli juba kiire (alguses ei olnudki, aga pärast tunniajalist nihutamist tuli Maria ja ristmik haigla juures ähvardavalt lähedale). Dušš-kohvi-aktiivne võileib ja minek oligi. Ilm ruulis, aga see ei ole vist enam uudis.
Käsipall. Ma ei ole kunagi enne ühtegi elusat käsipalli mängu näinud. Aga alati on esimene kord ja selles vallas sai esimeseks umbes 16 aastaste tüdrukute madin (ülekantud tähenduses). Nüüd ma armastan seda mängu palju rohkem. See on kohati ikka müstline eneseohverdamine ja -lõhkumine, mida nad teevad. Ise ei mängiks, aga vaadata on teine tera. Füsioterapeudi seisukohast võttes muidugi jällegi üldse mitte normaalne mäng, sest isegi kui mingi ime läbi ja kaitseingleid ekspluateerides suudad seal vigastusi vältida, siis kehapoolte- ja lihastevaheline ebasümmeetria on tagatud. Mõnel mängijal on lihtsalt peale vaadates võimalik aru saada, kumb jalg on hüppejalg, sest see on nähtavalt teisest jämedam.
Aga kõige lemmikumaks seal oli mul tegelikult "meie" võistkonna (mees)treener, kes elas mängule loomalikult kaasa. Tema temperament ja häälepaelad annaks enamusele lõunamaa tegijatele ka silmad ette, ausalt. Tema karjumine peaaegu ei katkenudki, kui siis ainult selleks, et käega vastu põrandat taguda, vihaselt kohapeal hüpata või põlvili maha visata. Nii elus inimest on täitsa tore vaadata vahepeal.
Täna oli ikka, jälle ja endiselt praktika ja üldse mitte üllatuseks ei teadnud meie juhendaja, mida ma tegema pean. Ma säästsin teda selle väljamõtlemise vaevast ja läksin nugistasin raamatukogus kaks tundi. Kas ma olen juba kelkinud, et me saame siin TASUTA printida igast värki?!? Peamiselt on see siiski mõledud teadusartiklite jaoks. Superhea.
Õhtupoole käisime Kadriga väljas päikest trotsimas ja taani alkoholitootmist toetamas. Esmapilgul kahtlane õlu maitses täitsa heaste ja pildid tulid ka (tänu sellele?) päris mmm... kunstilised välja.
Ja grebimahla plekke ei saa mu särgi pealt välja pesta, sest greip ei jätagi mu särgile mingeid plekke.
Tänase päeva idu, mõte, filosoofia, õpetus - kuidas soovite.
Õhtud ei ole magamiseks. Ööd ka ei ole.
Lühikeste praktikapäevadega inimese vabadus.
Sõnumeid on tore saata/saada, aga tahaks ise kohal olla. Hoian seda mõtet:)
3.27.2007
3.24.2007
määnne nässakas
Täna on viimane päev selle kella järgi. Teate seda ikka ju?
Eile oli vägade mõnus õhtu meil. Alguses käisime Kadriga linnas sõitmas, aga suht jahedaks läks, kui päike ära vajus. Pilti ka väga ei saanud teha, sest tegelikult oli päike enamasti pilve taga. Aga ühel ilusal kalmistul käisime, superkorralikult hooldatud. Ma olin seal enne ka käinud, aga ilma Kadrita ja nüüd näitasin talle ka seda.
Hiljem kutsusime Maria endale külla pannkooke sööma ja filmi vaatama. Lõpuks kujunes sellest filmi- ja veinimaraton. Me vaatasime jutti ära kaks head fimi ("before sunrise" ja "before sunset"). Ma olin mõlemat näinud küll juba vähemalt kolm korda, aga kordamine on ju hea filmi ema.
Samal ajal jõime kolme peale ära kaks pudelit veini, üks parem kui teine. Ja sõime juustu ja jäätist.
Aga pärast filme (umbes kella 1 ajal) oli õhtu alles poisike. Edasi ajasime juttu, tegime vähem ja rohkem lolli nalja ja üldse, igast maast ja ilmast (sõna otseses mõttes) sai räägitud. Hea oli, vein avardab oluliselt väljamaa keeles väljendamise oskust.
Maria hakkas blokkima umbes nelja ajal hommikul, tuues vabanduseks, et ta peab veel täna tööle minema jms.
Täna hommikul läks minul taastumiseks aega kuskil kella kaheni. Võib-olla oleks kauem ka mingeid imelikke unenägusid näinud, aga Kadri ajas mind üles. Hästi tegi, et ajas. Tema ise suutis vist juba kümne ajal hommikul jalad alla saada.
Tänane päev tõi jälle fototripi linnas. Ja palju paremini läks kui eile, sest päike paistis sajaga ja maailmasoe ilm oli. Kadri läks küll varem ühikast ära ja jõudis umbes paarsada pilti rohkem teha, kui mina:) Aga midagi mul ikka õnnestus kaamera ette saada. Osad pildid panin üles ka. Kel huvi, saab vaadata albumist.
Kadri tegi minust ka mõned pildid. Täitsa lõpp, kas ma näen kogu aeg nii jube välja, nagu piltide peal??
Ma ei saa aru, miks inimesed minuga üldse suhtlevad, kui ma selline päss olen:D
Kui plaanid ei muutu, siis läheme täna Viviani ja Veraga (need portugaallased) baari.
Ja homme pärastlõunal Mariaga käsipalli vaatama. Ta on ühe võistkonna füsioterapeut ja nüüd sebis meid ka ühte võistlust vaatama.
funfun
Eile oli vägade mõnus õhtu meil. Alguses käisime Kadriga linnas sõitmas, aga suht jahedaks läks, kui päike ära vajus. Pilti ka väga ei saanud teha, sest tegelikult oli päike enamasti pilve taga. Aga ühel ilusal kalmistul käisime, superkorralikult hooldatud. Ma olin seal enne ka käinud, aga ilma Kadrita ja nüüd näitasin talle ka seda.
Hiljem kutsusime Maria endale külla pannkooke sööma ja filmi vaatama. Lõpuks kujunes sellest filmi- ja veinimaraton. Me vaatasime jutti ära kaks head fimi ("before sunrise" ja "before sunset"). Ma olin mõlemat näinud küll juba vähemalt kolm korda, aga kordamine on ju hea filmi ema.
Samal ajal jõime kolme peale ära kaks pudelit veini, üks parem kui teine. Ja sõime juustu ja jäätist.
Aga pärast filme (umbes kella 1 ajal) oli õhtu alles poisike. Edasi ajasime juttu, tegime vähem ja rohkem lolli nalja ja üldse, igast maast ja ilmast (sõna otseses mõttes) sai räägitud. Hea oli, vein avardab oluliselt väljamaa keeles väljendamise oskust.
Maria hakkas blokkima umbes nelja ajal hommikul, tuues vabanduseks, et ta peab veel täna tööle minema jms.
Täna hommikul läks minul taastumiseks aega kuskil kella kaheni. Võib-olla oleks kauem ka mingeid imelikke unenägusid näinud, aga Kadri ajas mind üles. Hästi tegi, et ajas. Tema ise suutis vist juba kümne ajal hommikul jalad alla saada.
Tänane päev tõi jälle fototripi linnas. Ja palju paremini läks kui eile, sest päike paistis sajaga ja maailmasoe ilm oli. Kadri läks küll varem ühikast ära ja jõudis umbes paarsada pilti rohkem teha, kui mina:) Aga midagi mul ikka õnnestus kaamera ette saada. Osad pildid panin üles ka. Kel huvi, saab vaadata albumist.
Kadri tegi minust ka mõned pildid. Täitsa lõpp, kas ma näen kogu aeg nii jube välja, nagu piltide peal??
Ma ei saa aru, miks inimesed minuga üldse suhtlevad, kui ma selline päss olen:D
Kui plaanid ei muutu, siis läheme täna Viviani ja Veraga (need portugaallased) baari.
Ja homme pärastlõunal Mariaga käsipalli vaatama. Ta on ühe võistkonna füsioterapeut ja nüüd sebis meid ka ühte võistlust vaatama.
funfun
3.23.2007
Kadri lemmikud
Täna oli superluks päev, ainult kella 11ni olime töös.
Ja täna ei olnud me mitte kliinikus, vaid lasteaias. Kadri paradiis, kui nii võib öelda. Lisaks oli seal kaks tudengit, kes meile maja tutvustasid ja videosid ja teraapiat näitasid. Kadri armus neisse mõlemasse ära vist, ühte siiski natuke rohkem kui teise. Aga see poiss oli ilmselt ka nagu iga naise lemmikunenägu - pikk, atleetlik, ilusate siniste silmadega (seda ütles Kadri, ma ei pannud ausalt öeldes tähele) ja kõigele lisaks veel meeldis talle lastega tegeleda. Kadri jääb nüüd vist Taani, ma kardan. Liiga magus tükk, et see taani tüdrukutele jätta:)
Nüüd on meil vabadust käes, peab ainult välja mõtlema, mida sellega peale hakata.
Teil on seal küll kevad, aga meil niidetakse juba muru! Superhea lõhn on pärast seda..
Kurat, see tuleb vist kõigi aegade lühim sissekanne mul. No ei ole midagi asjalikku kirjutada.
.....
Otsige/kuulake sellist toredat koosseisu, nagu Agent M. Täitsa head muusikat teevad:)
ma armastan moosi, kuid mind kes see armastab?
:)
Ja täna ei olnud me mitte kliinikus, vaid lasteaias. Kadri paradiis, kui nii võib öelda. Lisaks oli seal kaks tudengit, kes meile maja tutvustasid ja videosid ja teraapiat näitasid. Kadri armus neisse mõlemasse ära vist, ühte siiski natuke rohkem kui teise. Aga see poiss oli ilmselt ka nagu iga naise lemmikunenägu - pikk, atleetlik, ilusate siniste silmadega (seda ütles Kadri, ma ei pannud ausalt öeldes tähele) ja kõigele lisaks veel meeldis talle lastega tegeleda. Kadri jääb nüüd vist Taani, ma kardan. Liiga magus tükk, et see taani tüdrukutele jätta:)
Nüüd on meil vabadust käes, peab ainult välja mõtlema, mida sellega peale hakata.
Teil on seal küll kevad, aga meil niidetakse juba muru! Superhea lõhn on pärast seda..
Kurat, see tuleb vist kõigi aegade lühim sissekanne mul. No ei ole midagi asjalikku kirjutada.
.....
Otsige/kuulake sellist toredat koosseisu, nagu Agent M. Täitsa head muusikat teevad:)
ma armastan moosi, kuid mind kes see armastab?
:)
3.20.2007
taani eripärad
Intensiivravi osakonnas ei näita mitte ükski kell teisega sama aega. Igas palatis on kolm kella, lisaks veel suur kell koridoris. Palatisiseselt on kellade vahe kuni neli minutit ja koridori oma näitab üldse omaette aega.
Ma täna küsisin füsioterapeudi käest, et mis värk sellega on ja siis ta ise hakkas ka vaatama, et what the fuck..:)
Siin haiglas on neil kõige lahedam andmeedastamise viis, mida ma näinud olen. Igas osakonnas on toru, kuhu sisse paned plastmassist tuubi (ja sinna sisse omakorda seda, mida on vaja saata) ja siis see julla läheb mööda torusid just sinna kuhu vaja. See on minu jaoks täielik müstika, ma saaks aru, kui need asjad liiguvad ainult allasuunas.. et gravitatsioon.. aga ei, nad lähevad üles ja alla ja ühest majast teise. Sünge süsteem.
Haiglas nõutakse suurt puhtust (loogiline), enne ja pärast patsiendi juurde minemist peab käed pesema/desinfitseerima ja väljaskäimise jakiga ei tohi üldse palatisse minna.. ja samal ajal inimsed kõnnivad oma "sisejalanõudega" väljas ringi ja kuna siin ehitatakse, siis ei ole ümbrus just kõige puhtam.. ja nendesamade jalanõudega lähed siis kasvõi intensiivravisse või operatsioonisaali. Veider.
Kui meil vahepeal väga igav on, siis me tegeleme taani keele õppimise või eesti keele õpetamisega. Täna naersime Kadriga ennast juppideks, kui taanlased üritasid öelda
1. Kõrvitsad kõnnivad rõõmsalt kõrbes.
2. Ööbikud söövad öösel köömneid.
3. Kummikutes kummitus kummitas kummutis.
Me kirjutasime need kolm asja tahvlile ja siis palusime teistel lugeda.
Kõike toredam oli Lisbeth, kelle suus kõlas viimane lause täpselt nagu mingi ladinakeelne diagnoos.
Rõhk oli igas sõnas "i" peal... no üle mõistuse naljakas...
Aga me ise oleme vist sama naljakad, kui me taani keelt vääname.
Ja neil on taani keeles selliseid sõnu, mis tähendab kuni 12 erinevat asja. Üks sõna:)
kõnnin ringi, mu sõbrad on samad
raha jätkub, et raisata
pole vana, kuid kombed on vanad
veel on päevi, mis raisata
jääboiler
Ma täna küsisin füsioterapeudi käest, et mis värk sellega on ja siis ta ise hakkas ka vaatama, et what the fuck..:)
Siin haiglas on neil kõige lahedam andmeedastamise viis, mida ma näinud olen. Igas osakonnas on toru, kuhu sisse paned plastmassist tuubi (ja sinna sisse omakorda seda, mida on vaja saata) ja siis see julla läheb mööda torusid just sinna kuhu vaja. See on minu jaoks täielik müstika, ma saaks aru, kui need asjad liiguvad ainult allasuunas.. et gravitatsioon.. aga ei, nad lähevad üles ja alla ja ühest majast teise. Sünge süsteem.
Haiglas nõutakse suurt puhtust (loogiline), enne ja pärast patsiendi juurde minemist peab käed pesema/desinfitseerima ja väljaskäimise jakiga ei tohi üldse palatisse minna.. ja samal ajal inimsed kõnnivad oma "sisejalanõudega" väljas ringi ja kuna siin ehitatakse, siis ei ole ümbrus just kõige puhtam.. ja nendesamade jalanõudega lähed siis kasvõi intensiivravisse või operatsioonisaali. Veider.
Kui meil vahepeal väga igav on, siis me tegeleme taani keele õppimise või eesti keele õpetamisega. Täna naersime Kadriga ennast juppideks, kui taanlased üritasid öelda
1. Kõrvitsad kõnnivad rõõmsalt kõrbes.
2. Ööbikud söövad öösel köömneid.
3. Kummikutes kummitus kummitas kummutis.
Me kirjutasime need kolm asja tahvlile ja siis palusime teistel lugeda.
Kõike toredam oli Lisbeth, kelle suus kõlas viimane lause täpselt nagu mingi ladinakeelne diagnoos.
Rõhk oli igas sõnas "i" peal... no üle mõistuse naljakas...
Aga me ise oleme vist sama naljakad, kui me taani keelt vääname.
Ja neil on taani keeles selliseid sõnu, mis tähendab kuni 12 erinevat asja. Üks sõna:)
kõnnin ringi, mu sõbrad on samad
raha jätkub, et raisata
pole vana, kuid kombed on vanad
veel on päevi, mis raisata
jääboiler
3.19.2007
vastutuulesaar
Kohusetundest kirjutan uue sissekande.
Häid ja ostmist vajavaid raamatuid tuleb üha juurde. Hinnad on ka head neil - üks spordivigastuste raamat maksab näiteks umbes tuhat eesti raha. Aga no on hea raamat. Ei ole veel ostmist/mitteostmist otsustanud.. aga tulevikku peaks ju investeerima:)
Ilm imeb sajakahekümnega. Viimased kolm päeva on väljas püsiv väike tormituul olnud. Tegelikult, eile ei olnud väikest tormituult, väga kõva tormituul oli. Vähemalt eestlase skaalal arvestades (mandrieestlase skaalal). Kohalike väärtuste järgi on lihtsalt tuuline ilm.
Selline kahe-minuti-vihm on ka. Mingi hetk sajab hullult, tänu tuulele isegi horisontaalselt ja siis saab kõik klõpsti otsa ja päike hakkab paistma.
Eile läksin hoogu ja õppisin suurema osa päevast. Igast anatoomiat (peaasjalikult õla ja põlve ehitust) ja siis sinna otsa veel ortopeedilist uurimist. Ja jooksvalt tuli ju enda peal kõik asjad järgi proovida:)
(Tuuli: põlverefleksideni kahjuks ei jõudnud:p)
Lõpuks ma leidsin, et mu nervus medialis on üsna imelikult naha lähedal ja näpuga vajutades saab edukalt labakätte surinat tekitada. Veel leidsin ma, et kaenlaaugu kaudu ei saa ikkagi abaluu kaarnajätket kätte:) Korraks arvasin ma, et leidsin ka biitsepsi pikema pea kõõluse ka üles, aga see rõõm oli vist enneaegne:) mmm.. veel proovisin endal osasid veene ka üles leida, täitsa õnnestus:)
nagu näha, igav mul ei hakka:D
Täna sain jälle uue patsiendi (vihje - see on hea). Homme on ka veel hea, siis läheb ta ära koju. Temale hea, minule mitte nii hea.
Enne, kui ma selle patsiendi juurde läksin, oli mul kerge lingvistiline tund: ma pidin õppima, kuidas öelda sellist toredat taani nime nagu Troels. Ja taanlased ei räägi nii nagu nad kirjutavad, vaid palju keerulisemalt. Mina ei saanudki seda nime selgeks ja kasutasin edaspidi "patsienti".
Kevad südames, kas pole?
:p
Häid ja ostmist vajavaid raamatuid tuleb üha juurde. Hinnad on ka head neil - üks spordivigastuste raamat maksab näiteks umbes tuhat eesti raha. Aga no on hea raamat. Ei ole veel ostmist/mitteostmist otsustanud.. aga tulevikku peaks ju investeerima:)
Ilm imeb sajakahekümnega. Viimased kolm päeva on väljas püsiv väike tormituul olnud. Tegelikult, eile ei olnud väikest tormituult, väga kõva tormituul oli. Vähemalt eestlase skaalal arvestades (mandrieestlase skaalal). Kohalike väärtuste järgi on lihtsalt tuuline ilm.
Selline kahe-minuti-vihm on ka. Mingi hetk sajab hullult, tänu tuulele isegi horisontaalselt ja siis saab kõik klõpsti otsa ja päike hakkab paistma.
Eile läksin hoogu ja õppisin suurema osa päevast. Igast anatoomiat (peaasjalikult õla ja põlve ehitust) ja siis sinna otsa veel ortopeedilist uurimist. Ja jooksvalt tuli ju enda peal kõik asjad järgi proovida:)
(Tuuli: põlverefleksideni kahjuks ei jõudnud:p)
Lõpuks ma leidsin, et mu nervus medialis on üsna imelikult naha lähedal ja näpuga vajutades saab edukalt labakätte surinat tekitada. Veel leidsin ma, et kaenlaaugu kaudu ei saa ikkagi abaluu kaarnajätket kätte:) Korraks arvasin ma, et leidsin ka biitsepsi pikema pea kõõluse ka üles, aga see rõõm oli vist enneaegne:) mmm.. veel proovisin endal osasid veene ka üles leida, täitsa õnnestus:)
nagu näha, igav mul ei hakka:D
Täna sain jälle uue patsiendi (vihje - see on hea). Homme on ka veel hea, siis läheb ta ära koju. Temale hea, minule mitte nii hea.
Enne, kui ma selle patsiendi juurde läksin, oli mul kerge lingvistiline tund: ma pidin õppima, kuidas öelda sellist toredat taani nime nagu Troels. Ja taanlased ei räägi nii nagu nad kirjutavad, vaid palju keerulisemalt. Mina ei saanudki seda nime selgeks ja kasutasin edaspidi "patsienti".
Kevad südames, kas pole?
:p
3.15.2007
Esime poolaeg on läbi
Vahepeal on ära olnud teisipäev ja kolmapäev ja jupp tänast.
Teisipäeval... mm.. käisime koolis. Seal räägiti meile ebastabiilsest hüppeliigesest ,kuidas seda testida ja seejärel, kuidas teipida. Ma olen tegelikult küll kunagi näinud ka, kuidas teipimine käib, aga see oli nii kiire ja ülevaatlik, et väga palju külge ei jäänud. Lisaks öeldi meile, et teibirullid on kallid ja meile ei saa neid anda.
Siin saime üksteist kleepida palju süda lustis. Põhimõtteliselt ma nüüd oskan ka, kuigi ideaalist on asi kaugel.
Kõige hullem kogu asja juures on selle teibi eemaldamine. Ma ei tea, kas naised peavad tõesti sellist piina taluma, et siledaid jalgu saada?? Üks tüdruk, kellega ma koos olin, võttis teibi otsast kinni, ütles kavala näoga "tere tulemast Taani" ja siis.. siuh... siledaid jalgu ma õnneks või kahjuks siiski ei saanud (mina arvan, et õnneks).
Kadril leiti, et tal on mõlemad hüppeliigesed ebastabiilsed, üks hullem kui teine. Ja siis ta sai mõlemad jalad teibitud. Enne õhtut ta neid maha ei võtnudki, ütles, et nii hea stabiilne on olla:)
Ülejäänud päeva magasin ma niisama maha ilmselt.
Kolmapäeval käisime jälle koolis. Seekord massaži saamas/tegemas. Kohal oli üks õpetaja, kes pidi Taanis umbekuulus olema, tema juures käivad paljud spordiässad näiteks. Tal oli oma süsteem välja töötatud, kuidas lihastoonust tasakaalustada. Tegelikus elus tähendas see kõvasti valu ja piina. Kui küünarnukiga mingeid süvasid tuhara- ja vaagnalihaseid "stabiliseeritakse", siis ei aja kohe üldse naerma (vastupidi, üks tüdruk hakkas näiteks valu pärast nutma). Idee seisnes põhimõtteliselt selles, et kui kindlatel närvipunktidel piisavalt kaua tugevat survet peal hoida, siis lõpuks lihas(ed) lõdvestuvad. Ja nii veider, kui see ka ei tundu, siis täitsa töötas (aga mitte Kadril, temal läks asi palju hullemaks:p).
Kui ma nüüd koju tulen, siis.. kelle kätte saan, seda hakkan küünarnukiga lõdvestama. Tulete mulle ikka kõik vastu onju??
Lisaks tean ma nüüd, kuhu peab vajutama, et terve jalg hoobilt ära sureks:) Mitte et mul selle teadmisega miskit peale oleks hakata, aga ikkagi..
Täna olime jälle tagasi kliinikus. Meie juhendaja oli vahepeal tubli olnud ja meile Kadriga mõlemale patsiente sebinud. Minu oma oli küll terve nagu kevadine kärbes, mingit teraapiat ma küll temaga tegema ei hakka.
Nädalavahetuseks ähvardatakse meid lumega:( Mulle ei jõua Taani ilma loogika kohale. Ja siis räägivad, et Inglismaal on muutlik ilm.
Kuskil tänase päeva kandis saab meil siin pool aega oldud. Ja hakkab teine poolaeg. Võiduka lõpuni!
PS: Kadri hirmutab kohalikke kasse minuga. Et "kui sa minema ei lähe, siis tuleb Priit.." Edasi võib igaüks ise oma fantaasiat kasutada.
Ma arenen, näete kui pikki sissekandeid ma juba oskan kirjutada. Mitte millestki sealjuures:)
Mulli on ka tore ajada.
Homme on reede. Isegi siin Taanis.
Teisipäeval... mm.. käisime koolis. Seal räägiti meile ebastabiilsest hüppeliigesest ,kuidas seda testida ja seejärel, kuidas teipida. Ma olen tegelikult küll kunagi näinud ka, kuidas teipimine käib, aga see oli nii kiire ja ülevaatlik, et väga palju külge ei jäänud. Lisaks öeldi meile, et teibirullid on kallid ja meile ei saa neid anda.
Siin saime üksteist kleepida palju süda lustis. Põhimõtteliselt ma nüüd oskan ka, kuigi ideaalist on asi kaugel.
Kõige hullem kogu asja juures on selle teibi eemaldamine. Ma ei tea, kas naised peavad tõesti sellist piina taluma, et siledaid jalgu saada?? Üks tüdruk, kellega ma koos olin, võttis teibi otsast kinni, ütles kavala näoga "tere tulemast Taani" ja siis.. siuh... siledaid jalgu ma õnneks või kahjuks siiski ei saanud (mina arvan, et õnneks).
Kadril leiti, et tal on mõlemad hüppeliigesed ebastabiilsed, üks hullem kui teine. Ja siis ta sai mõlemad jalad teibitud. Enne õhtut ta neid maha ei võtnudki, ütles, et nii hea stabiilne on olla:)
Ülejäänud päeva magasin ma niisama maha ilmselt.
Kolmapäeval käisime jälle koolis. Seekord massaži saamas/tegemas. Kohal oli üks õpetaja, kes pidi Taanis umbekuulus olema, tema juures käivad paljud spordiässad näiteks. Tal oli oma süsteem välja töötatud, kuidas lihastoonust tasakaalustada. Tegelikus elus tähendas see kõvasti valu ja piina. Kui küünarnukiga mingeid süvasid tuhara- ja vaagnalihaseid "stabiliseeritakse", siis ei aja kohe üldse naerma (vastupidi, üks tüdruk hakkas näiteks valu pärast nutma). Idee seisnes põhimõtteliselt selles, et kui kindlatel närvipunktidel piisavalt kaua tugevat survet peal hoida, siis lõpuks lihas(ed) lõdvestuvad. Ja nii veider, kui see ka ei tundu, siis täitsa töötas (aga mitte Kadril, temal läks asi palju hullemaks:p).
Kui ma nüüd koju tulen, siis.. kelle kätte saan, seda hakkan küünarnukiga lõdvestama. Tulete mulle ikka kõik vastu onju??
Lisaks tean ma nüüd, kuhu peab vajutama, et terve jalg hoobilt ära sureks:) Mitte et mul selle teadmisega miskit peale oleks hakata, aga ikkagi..
Täna olime jälle tagasi kliinikus. Meie juhendaja oli vahepeal tubli olnud ja meile Kadriga mõlemale patsiente sebinud. Minu oma oli küll terve nagu kevadine kärbes, mingit teraapiat ma küll temaga tegema ei hakka.
Nädalavahetuseks ähvardatakse meid lumega:( Mulle ei jõua Taani ilma loogika kohale. Ja siis räägivad, et Inglismaal on muutlik ilm.
Kuskil tänase päeva kandis saab meil siin pool aega oldud. Ja hakkab teine poolaeg. Võiduka lõpuni!
PS: Kadri hirmutab kohalikke kasse minuga. Et "kui sa minema ei lähe, siis tuleb Priit.." Edasi võib igaüks ise oma fantaasiat kasutada.
Ma arenen, näete kui pikki sissekandeid ma juba oskan kirjutada. Mitte millestki sealjuures:)
Mulli on ka tore ajada.
Homme on reede. Isegi siin Taanis.
3.13.2007
Sul tuld on?
Jeeeeeee
Täna käis keegi meist operatsiooni vaatamas. Ja mõni isegi kahte OPi:)
(Edasi tuleb vb liiga spetsiifiline jutt, nii et palun ette vabandust.
Evelin, naudi:p)
Kõigepealt läksin hommikul kell 8 kohale, nagu räägitud. Seal tuli välja, et see lõikus on edasi lükatud kella 10.30ks. Läksin ja passisin (oma eriti tuusades rohelistes riietes) üle kahe tunni niisama, siis tagasi. Seal öeldi, et jälle on edasi lükatud. Ma hakkasin jälle tagasi minema, aga siis üks tore tädi pakkus välja, et kui ma tahan, siis ma võin kohealgavat lõikamist ka vaadata. Kas ma olin nõus või jah:D
Esimene lõikus oli siis reieluu pea eemaldamine. Nii veider kui see ka ei ole, siis tegelikult saab (üsna edukalt) kõndida ka ilma puusaliigeseta.. Jalg on natuke rohkem "vedel" ja raskemini kontrollitav, aga saab hakkama. Sellel mehel oli kunagi mõned kuud tagasi reieluu kaela murd ja see fikseeriti kahe kruviga. Murd oli nüüd mingil põhjusel uuesti lahti läinud ja kruvid laiali. Lisaks oli veel liigeses infektsioon ja seega oligi vaja reieluu pea eemaldada.
Päris udupeen värk on ikka. Ma ei ole mitte üheski kohas veel nii palju ühekordelt kasutatavaid asju näinud.. Alates prillidest ja lõpetades pliiatsiga. Ja ühelegi riistale ei tohi liiga lähedale minna, puutumisest rääkimata. Ülim desinfitseeritus igal pool. Arusaadav tegelikult.
Teile lõikus (see, mida ma tegelikult nägima pidingi) hakkas tund aega hiljem. Väike lõuna ja supsti tagasi:)
Seekord oli tegemist puusaliigese proteesimisega. Põhimõtteliselt oli algus samasugune nagu eelmiselgi, reieluu pea eemaldati jne. Aga siis hakati sinna asemele panema metallist liigest. Päris jõhker, mehed on reie kallal haamri ja meisliga, vahepeal kisutakse mingeid tükke tangidega välja.. Actionit rohkem ja veel. Lõpuks valatakse reieluusse tsementi ja sinna paigaldatakse uus "pea". Täis lukksepad:)
Pärast seda kaks kihti õmblusi ja pealt klambritega kinni. Kaks ja pool tundi ja uus liiges olemas. Ja kusjuures patsient oli terve selle aja ärkvel!!! Päris kohutav võib olla kuulata, kuidas su luude kallal ragistatakse või siis niimoodi jala kallal rassitakse, et terve voodi ja keha koos sellega liigub ja kõigub.
Ja mina sain lõikust näha umbes poole meetri kauguselt:) Maailmalahe. Oleks tahnud veeeeel lähemalt näha, veel rohkem teada, mida tehakse.
Nii, see oli mu esimene elamus täna.
Pärastlõunal käisime Kadriga linnas tänast suveilma tervitamas ja vääääga head jäätist söömas. Meil oli täna mingi 15 kraadi sooja, pilvitu taevas, lindudel ei jäänud vist laulmise kõrvalt aega isegi süüa mitte.. Ja lilled õitsevad. Pargis. Tohutult.
Ja nüüd õhtul käisime Mariaga jazzi kuulamas. Tegelikult see mees küll rääkis rohkem, aga mõned lood mängis ka. Tasuta saadud, ei tohi nuriseda.
Pärast seda läksime kolmekesi ühte jazzbaari. Seal oli täna blues kavas. Superhea bänd veel parema suupillimängijaga võttis meid vastu. Kvaliteetaeg.
Väga kauaks me sinna ei jäänud, sest Maria pidi veel homseks miskit tegema (ja üks veider onu hakkas tema vastu väga huvi tundma:D). Tulime ära kodu poole. Ja poolel teel ühikasse peatas meid... taani politseinik!! Meil ei põlenud rattal tuled nimelt ja selline asi on siin halvasti. (Hea siis, et meie ratastel üldse tuled olemas on - minu tagatuli on ainuke põlev asi kahe ratta peale). Me Kadriga rääkisime, et me oleme kaugelt maalt nimega Eesti ja me ei tea midagi põlevatest tuledest. Seepeale saime käsu ratast käekõrval edasi lükata. Isegi hästi läks, kuuldavasti on trahvid siin päris korralikud... Lisaks olin ma veel ühe õlu ka ära joonud, nii et kui tal oleks pähe tulnud mul puhuda lasta, siis.. Vedas.
Elamusi igale maitsele.
Täna käis keegi meist operatsiooni vaatamas. Ja mõni isegi kahte OPi:)
(Edasi tuleb vb liiga spetsiifiline jutt, nii et palun ette vabandust.
Evelin, naudi:p)
Kõigepealt läksin hommikul kell 8 kohale, nagu räägitud. Seal tuli välja, et see lõikus on edasi lükatud kella 10.30ks. Läksin ja passisin (oma eriti tuusades rohelistes riietes) üle kahe tunni niisama, siis tagasi. Seal öeldi, et jälle on edasi lükatud. Ma hakkasin jälle tagasi minema, aga siis üks tore tädi pakkus välja, et kui ma tahan, siis ma võin kohealgavat lõikamist ka vaadata. Kas ma olin nõus või jah:D
Esimene lõikus oli siis reieluu pea eemaldamine. Nii veider kui see ka ei ole, siis tegelikult saab (üsna edukalt) kõndida ka ilma puusaliigeseta.. Jalg on natuke rohkem "vedel" ja raskemini kontrollitav, aga saab hakkama. Sellel mehel oli kunagi mõned kuud tagasi reieluu kaela murd ja see fikseeriti kahe kruviga. Murd oli nüüd mingil põhjusel uuesti lahti läinud ja kruvid laiali. Lisaks oli veel liigeses infektsioon ja seega oligi vaja reieluu pea eemaldada.
Päris udupeen värk on ikka. Ma ei ole mitte üheski kohas veel nii palju ühekordelt kasutatavaid asju näinud.. Alates prillidest ja lõpetades pliiatsiga. Ja ühelegi riistale ei tohi liiga lähedale minna, puutumisest rääkimata. Ülim desinfitseeritus igal pool. Arusaadav tegelikult.
Teile lõikus (see, mida ma tegelikult nägima pidingi) hakkas tund aega hiljem. Väike lõuna ja supsti tagasi:)
Seekord oli tegemist puusaliigese proteesimisega. Põhimõtteliselt oli algus samasugune nagu eelmiselgi, reieluu pea eemaldati jne. Aga siis hakati sinna asemele panema metallist liigest. Päris jõhker, mehed on reie kallal haamri ja meisliga, vahepeal kisutakse mingeid tükke tangidega välja.. Actionit rohkem ja veel. Lõpuks valatakse reieluusse tsementi ja sinna paigaldatakse uus "pea". Täis lukksepad:)
Pärast seda kaks kihti õmblusi ja pealt klambritega kinni. Kaks ja pool tundi ja uus liiges olemas. Ja kusjuures patsient oli terve selle aja ärkvel!!! Päris kohutav võib olla kuulata, kuidas su luude kallal ragistatakse või siis niimoodi jala kallal rassitakse, et terve voodi ja keha koos sellega liigub ja kõigub.
Ja mina sain lõikust näha umbes poole meetri kauguselt:) Maailmalahe. Oleks tahnud veeeeel lähemalt näha, veel rohkem teada, mida tehakse.
Nii, see oli mu esimene elamus täna.
Pärastlõunal käisime Kadriga linnas tänast suveilma tervitamas ja vääääga head jäätist söömas. Meil oli täna mingi 15 kraadi sooja, pilvitu taevas, lindudel ei jäänud vist laulmise kõrvalt aega isegi süüa mitte.. Ja lilled õitsevad. Pargis. Tohutult.
Ja nüüd õhtul käisime Mariaga jazzi kuulamas. Tegelikult see mees küll rääkis rohkem, aga mõned lood mängis ka. Tasuta saadud, ei tohi nuriseda.
Pärast seda läksime kolmekesi ühte jazzbaari. Seal oli täna blues kavas. Superhea bänd veel parema suupillimängijaga võttis meid vastu. Kvaliteetaeg.
Väga kauaks me sinna ei jäänud, sest Maria pidi veel homseks miskit tegema (ja üks veider onu hakkas tema vastu väga huvi tundma:D). Tulime ära kodu poole. Ja poolel teel ühikasse peatas meid... taani politseinik!! Meil ei põlenud rattal tuled nimelt ja selline asi on siin halvasti. (Hea siis, et meie ratastel üldse tuled olemas on - minu tagatuli on ainuke põlev asi kahe ratta peale). Me Kadriga rääkisime, et me oleme kaugelt maalt nimega Eesti ja me ei tea midagi põlevatest tuledest. Seepeale saime käsu ratast käekõrval edasi lükata. Isegi hästi läks, kuuldavasti on trahvid siin päris korralikud... Lisaks olin ma veel ühe õlu ka ära joonud, nii et kui tal oleks pähe tulnud mul puhuda lasta, siis.. Vedas.
Elamusi igale maitsele.
3.11.2007
aktiivne võileib
Kõigepealt pean ma ära ütlema, et ma lähen homme hommikul operatsiooni vaatama:) Puusa op on, põhimõtteliselt puusaliigese korrigeerimine. Lahe, ma olen seda juba päris kaua oodanud. Lõpuks ometi saab actionit:p (ma tean, ma olen haige:D)
Aga täna õhtul läheme Maria juurde. Teeme süüa ja vaatame filmi. Paar tema sõpra tulevad ka ja lisaks veel Pascal, see mees Kongost. Mõõ-nuuuuus.
Eile pidime minema portugali tüdrikutega kuskile välja, tantsima või midagi. Vähemalt nii meil neljapäeval plaanid jäid. Aga läks nii, et eile ei toimunud midagi. Minul ei olnud üldse mingit tantsimise tuju, parimal juhul oleks võinud lihtsalt kuskil istuda ja juttu ajada. Ja veini juua või õlut näiteks. Kadri ei tahtnud ka üksi minna. Ma olin siis eile suht pidur. Täna hommikul küll selgus, et portugaallased ka ei läinud kuskile. Et ma ei olegi siis nii pidur. Aga natuke ikka.
(Ma ei mäleta, kas ma rääkisin neljapäevasest kokkusaamisest?? Ühesõnaga, saime kokku ja istusime baaris. Ja nad on täpselt sellised, nagu ma arvasin, et nad on. Räägivad palju ja kõva häälega ja vehivad kätega ja on superenergilised. Eestlase jaoks natuke ehk liigagi. Aga iseenesest paistavad toredad tüdrukud olevat).
Ah jaa, eile käisime mingi siseturu avamisel siin.. Bazar. Hullumaja, kui palju rahvast kohal oli. Ja mu meelest olid KÕIK müüjad araablased!! Jube veider, kõnnid ringi ja kõik kohad on täis pearätte ja araabiakeelset(?) karjumist ja kisa ja kauplemist ja pruune silmi ja tõmmusid nägusid. Paljud (et mitte öelda enamus) külastajatest olid ka seda sorti. Mõnes mõttes on sellised inimesed lahedad, kuumaverelised ja eksootilised.. Aga kui järsku ümberringi ainult selline rahvas on, siis läheb ära imelikuks.. Me Kadriga ei pidanudki seal kaua vastu, juba varsti olime väljas. Eestlaste asja. Natsid nagu me oleme:)
Varsti saab mul pool aega siin kantud. Enam ei olegi ju nii palju jäänud:)
*Meil on siin sepik, mille nimi tähendab tõlkes "aktiivne võileib". Miks peaks keegi üldse sellise nime sellele andma???
Ma leidsin täna, et kahe laulu sõnad sobivad vägade hästi kokku:
Siin keset põhjamaa talve,
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal:
ehk kokku saame jalamil mis lumest
on päris vaba, hele päikesest
sääl nähes sind ma räägin sinu imest
ja sina minu imest väikesest
(pantokraator + jääboiler)
Aga täna õhtul läheme Maria juurde. Teeme süüa ja vaatame filmi. Paar tema sõpra tulevad ka ja lisaks veel Pascal, see mees Kongost. Mõõ-nuuuuus.
Eile pidime minema portugali tüdrikutega kuskile välja, tantsima või midagi. Vähemalt nii meil neljapäeval plaanid jäid. Aga läks nii, et eile ei toimunud midagi. Minul ei olnud üldse mingit tantsimise tuju, parimal juhul oleks võinud lihtsalt kuskil istuda ja juttu ajada. Ja veini juua või õlut näiteks. Kadri ei tahtnud ka üksi minna. Ma olin siis eile suht pidur. Täna hommikul küll selgus, et portugaallased ka ei läinud kuskile. Et ma ei olegi siis nii pidur. Aga natuke ikka.
(Ma ei mäleta, kas ma rääkisin neljapäevasest kokkusaamisest?? Ühesõnaga, saime kokku ja istusime baaris. Ja nad on täpselt sellised, nagu ma arvasin, et nad on. Räägivad palju ja kõva häälega ja vehivad kätega ja on superenergilised. Eestlase jaoks natuke ehk liigagi. Aga iseenesest paistavad toredad tüdrukud olevat).
Ah jaa, eile käisime mingi siseturu avamisel siin.. Bazar. Hullumaja, kui palju rahvast kohal oli. Ja mu meelest olid KÕIK müüjad araablased!! Jube veider, kõnnid ringi ja kõik kohad on täis pearätte ja araabiakeelset(?) karjumist ja kisa ja kauplemist ja pruune silmi ja tõmmusid nägusid. Paljud (et mitte öelda enamus) külastajatest olid ka seda sorti. Mõnes mõttes on sellised inimesed lahedad, kuumaverelised ja eksootilised.. Aga kui järsku ümberringi ainult selline rahvas on, siis läheb ära imelikuks.. Me Kadriga ei pidanudki seal kaua vastu, juba varsti olime väljas. Eestlaste asja. Natsid nagu me oleme:)
Varsti saab mul pool aega siin kantud. Enam ei olegi ju nii palju jäänud:)
*Meil on siin sepik, mille nimi tähendab tõlkes "aktiivne võileib". Miks peaks keegi üldse sellise nime sellele andma???
Ma leidsin täna, et kahe laulu sõnad sobivad vägade hästi kokku:
Siin keset põhjamaa talve,
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal:
ehk kokku saame jalamil mis lumest
on päris vaba, hele päikesest
sääl nähes sind ma räägin sinu imest
ja sina minu imest väikesest
(pantokraator + jääboiler)
3.07.2007
ega nimi meest ei riku
Taanis on minu tähistamiseks kasutusel päris palju erinevaid variatsioone minu nimest:
Priit (kasutatakse väga harva, tavaliselt pärast pikaajalist harjutamist. Paaritunnilise pausi järel unustatakse jälle ära. Kadri on ainuke inimene Taanis, kes seda vähemalt kahel päeval järjest suudab öelda).
Priits(natuke rohkem levinud variant, siiski ei kohta väga sageli).
Briits (üle keskmise nimehääldamisoskusega taanlane jõuab tavaliselt sellele tasemele).
Briit (seda ka ei kuule eriti tihti, sest taanlased ei saa aru, et tegelikult võib täishäälikuid pikalt ka hääldada)
Brit (üks sagedasemaid variante neil, ameerikalik "B" ja lühike "i". Nad ise naeravad, et see on naisenimi. Kamoon, Eestis on ka naisenimi, kui seda niimoodi väänata)
Prit (seda kuuleb edumeelsemate taanlaste suust, kes ei ürita mu nime inglisepäraselt väänama hakata)
Kui mul mu nimesilti rinnas ei oleks, siis nad ei saaks vist kunagi aru, missugune nimi mul tegelikult on, sest pärast nime esmakordset kuulmist küsib 90% inimestest kirjapilti ka näha:)
Selle müstilise nime õppimisele ei aita absoluutselt kaasa ka asjaolu, et ma ise põristan "r" tähte.
Elagu veidrad eestlased, elagu nende veel veidramad nimed!
Priit (kasutatakse väga harva, tavaliselt pärast pikaajalist harjutamist. Paaritunnilise pausi järel unustatakse jälle ära. Kadri on ainuke inimene Taanis, kes seda vähemalt kahel päeval järjest suudab öelda).
Priits(natuke rohkem levinud variant, siiski ei kohta väga sageli).
Briits (üle keskmise nimehääldamisoskusega taanlane jõuab tavaliselt sellele tasemele).
Briit (seda ka ei kuule eriti tihti, sest taanlased ei saa aru, et tegelikult võib täishäälikuid pikalt ka hääldada)
Brit (üks sagedasemaid variante neil, ameerikalik "B" ja lühike "i". Nad ise naeravad, et see on naisenimi. Kamoon, Eestis on ka naisenimi, kui seda niimoodi väänata)
Prit (seda kuuleb edumeelsemate taanlaste suust, kes ei ürita mu nime inglisepäraselt väänama hakata)
Kui mul mu nimesilti rinnas ei oleks, siis nad ei saaks vist kunagi aru, missugune nimi mul tegelikult on, sest pärast nime esmakordset kuulmist küsib 90% inimestest kirjapilti ka näha:)
Selle müstilise nime õppimisele ei aita absoluutselt kaasa ka asjaolu, et ma ise põristan "r" tähte.
Elagu veidrad eestlased, elagu nende veel veidramad nimed!
3.05.2007
pealkirjad on lollid
Rahvas on hullumas ja nõuab uut sissekannet. Postkast on vihastest/pettunud fännikirjadest umbes.
Täna käisime hoopis teises kohas praktikal kui muidu. Oli selline natuke nagu vanadekodu või hooldekodu tüüpi maja. Aga samas ei olnud ka. Põhimõtteliselt oli see kohalik rehabilitatsioonikeskus, mis "teenindab" väikest ümbruskonda. Jube hea ja mugav, sest inimesed ei pea kuskile kaugele haiglasse/kliinikusse füsioteraapiat saama minema, vaid seda saab teha kohe kodu juures. Eestis on selleni veel palju aega. Liiga palju.
Aga mõnus oli täitsa. Võimlesime koos vanade tädide/onudega:) Ja üks hetk tuli välja, et üks vanatädi oli kunagi Tallinnas ja Tartus ja siis mingis Lõuna-Eesti linnas käinud, mida ta enam ei mäletanud. Ja siis me muljetasime Eestist tükk aega.
Seal oli vabsee rahvusvaheline seltskond koos. Meie olime siis eestlased onju. Lisaks oli seal üks tudeng Islandilt (Hjördis) ja üks füsioterapeut Norrast. Teine FT oli küll taanlane, aga hindu. Ja üks patsient oli Fääri saartelt:)
Integreeruv füsioteraapia.
Täna sadas siin sellist vihma, mida ma veel Taanis näinud ei ole. Selles mõttes, et vihm oli ikka vihm, aga nii palju korraga... ja sellise tuule saatel. Mul oli õnne rattaga ka sõita sel ajal 5 min. Kas ma olin pärast seda märg või jah?
Laupäeval käisime külas ühel ülimõnusal kongo mehel:) Tal on trummid ja värgid ja ma väga tahtsin djembet mängida ja nii me sinna sattusimegi. Tänu Mariale.
See oli meil küll parim õhtu kogu siinolemise aja jooksul. Alguses ajasime niisama juttu ja jõime õlut. Ja siis hakkasime Maria ja Kadriga trumme mängima. Hoolimata sellest, et ma päris korduvalt rütmi sassi ajasin, võib endaga päris rahule jääda. Sest ma ei ole djembet näppinud põhimõtteliselt juba 9 kuud enam.
Ja Pascalil (see on mehe nimi, kes veel aru ei saanud:)) on kaks ülemõistuse lahedat last. Üks neist, nelja-aastane Rebecca, kustus mind üks hetk legosid ehitama. Ja oi kui palju mõtteid ja juttu võib olla ühel tüdrukul!!! Nüüd oli see hetk, kus mul oli tõsiselt kahju, et ma taani keelt ei rääkinud, sest ta tõesti üritas mulle maad ja ilma seletada. Ja kui me olime valmis teinud maja ja torni ja tooli ja eesti lipu, siis ta kutsus mind joonistama:)
Lõpuks küsis ta, kas me sinna ööseks ka jääme (ta ema tõlkis meile tema juttu). Superlahe, mind ei ole veel kuskil nii kiiresti omaks võetud (praegu on mul enda arvates veel selline lastehirmutaja-habe ka ees).
Ma küsisin Pascalilt aafrika muusikat ja ta tegigi mulle ühe plaadi kongo muusikaga. Kadestate mind nüüd, onju:)
Ta rääkis ka oma kodumaast igasugu lugusid. Enamasti olid need päris koledad ja uskumatud. Ei kujuta ettegi, et kusagil on selline elu... tapmine ja vägivald kui igapäevane nähtus.. ja nüüd ma vist hakkasin belglasi vihkama.
Kongos pidavat olema kõige rohkem teemante ja kulda ja muid väärismaavarasid. Ja kõige suurem vihmamets. Inimestele on nii palju antud, aga sellest hoolimata (või selle tõttu) ei ole nad õnnelikud.
Aga paljuski ongi selles jamas seal süüdi vist eurooplased ja USA, kes teenivad kõva raha relvamüügist ja kaevandamisest. Nii et neile on igati kasulik seal pisikesi sõdasid hõõgumas hoida.
Aga tegelikult on inimesed ilusad ja head.
Täna käisime hoopis teises kohas praktikal kui muidu. Oli selline natuke nagu vanadekodu või hooldekodu tüüpi maja. Aga samas ei olnud ka. Põhimõtteliselt oli see kohalik rehabilitatsioonikeskus, mis "teenindab" väikest ümbruskonda. Jube hea ja mugav, sest inimesed ei pea kuskile kaugele haiglasse/kliinikusse füsioteraapiat saama minema, vaid seda saab teha kohe kodu juures. Eestis on selleni veel palju aega. Liiga palju.
Aga mõnus oli täitsa. Võimlesime koos vanade tädide/onudega:) Ja üks hetk tuli välja, et üks vanatädi oli kunagi Tallinnas ja Tartus ja siis mingis Lõuna-Eesti linnas käinud, mida ta enam ei mäletanud. Ja siis me muljetasime Eestist tükk aega.
Seal oli vabsee rahvusvaheline seltskond koos. Meie olime siis eestlased onju. Lisaks oli seal üks tudeng Islandilt (Hjördis) ja üks füsioterapeut Norrast. Teine FT oli küll taanlane, aga hindu. Ja üks patsient oli Fääri saartelt:)
Integreeruv füsioteraapia.
Täna sadas siin sellist vihma, mida ma veel Taanis näinud ei ole. Selles mõttes, et vihm oli ikka vihm, aga nii palju korraga... ja sellise tuule saatel. Mul oli õnne rattaga ka sõita sel ajal 5 min. Kas ma olin pärast seda märg või jah?
Laupäeval käisime külas ühel ülimõnusal kongo mehel:) Tal on trummid ja värgid ja ma väga tahtsin djembet mängida ja nii me sinna sattusimegi. Tänu Mariale.
See oli meil küll parim õhtu kogu siinolemise aja jooksul. Alguses ajasime niisama juttu ja jõime õlut. Ja siis hakkasime Maria ja Kadriga trumme mängima. Hoolimata sellest, et ma päris korduvalt rütmi sassi ajasin, võib endaga päris rahule jääda. Sest ma ei ole djembet näppinud põhimõtteliselt juba 9 kuud enam.
Ja Pascalil (see on mehe nimi, kes veel aru ei saanud:)) on kaks ülemõistuse lahedat last. Üks neist, nelja-aastane Rebecca, kustus mind üks hetk legosid ehitama. Ja oi kui palju mõtteid ja juttu võib olla ühel tüdrukul!!! Nüüd oli see hetk, kus mul oli tõsiselt kahju, et ma taani keelt ei rääkinud, sest ta tõesti üritas mulle maad ja ilma seletada. Ja kui me olime valmis teinud maja ja torni ja tooli ja eesti lipu, siis ta kutsus mind joonistama:)
Lõpuks küsis ta, kas me sinna ööseks ka jääme (ta ema tõlkis meile tema juttu). Superlahe, mind ei ole veel kuskil nii kiiresti omaks võetud (praegu on mul enda arvates veel selline lastehirmutaja-habe ka ees).
Ma küsisin Pascalilt aafrika muusikat ja ta tegigi mulle ühe plaadi kongo muusikaga. Kadestate mind nüüd, onju:)
Ta rääkis ka oma kodumaast igasugu lugusid. Enamasti olid need päris koledad ja uskumatud. Ei kujuta ettegi, et kusagil on selline elu... tapmine ja vägivald kui igapäevane nähtus.. ja nüüd ma vist hakkasin belglasi vihkama.
Kongos pidavat olema kõige rohkem teemante ja kulda ja muid väärismaavarasid. Ja kõige suurem vihmamets. Inimestele on nii palju antud, aga sellest hoolimata (või selle tõttu) ei ole nad õnnelikud.
Aga paljuski ongi selles jamas seal süüdi vist eurooplased ja USA, kes teenivad kõva raha relvamüügist ja kaevandamisest. Nii et neile on igati kasulik seal pisikesi sõdasid hõõgumas hoida.
Aga tegelikult on inimesed ilusad ja head.
3.01.2007
statement
Kadri ütles täna, et ma olen "sigamölakas":D:D
Kas saab veel paremat sõna välja mõelda?!?!?
Kas saab veel paremat sõna välja mõelda?!?!?
Tellimine:
Postitused (Atom)