Toores Ilu

/--/ Ja inimene on ju oma loomult nõrk. Jah, ta võib vastu panna külmale, näljale, valule, võib tappa vaenlase, olla üle laiskusest ja kaotustest. Aga kuidas vastu panna ilule, hullumeelsele ilmutusele Paradiisiaiast, eriti veel, kui see ilmutus hingab ja on siinsamas kõrval, lihalikul kujul - seda polnud inimesed, vähemasti siin kõledal ja tuulisel Põhjamaal, veel ära õppinud. /--/
Mehis Heinsaar "Rändaja õnn"

Lugsin seda (Marini ja Tiina kingit') raamatut ja jäin mõtlema. Jäin mõtlema selle üle, et jutt jumala õige. Loomulikult ei kehti see 100% inimeste juures, mitte miski ei ole absoluutselt üldistatav. Aga ma olen kindel, et 99% kohta kehtib küll. Ilu - toores ilu - on midagi sellist, mis kõditab inimest õige sügavalt, vajutades kuskile põlistele instinktidele. Ja neilsamadel instinktidel ei ole üldse mitte raske ülejäänud aju ära kaaperdada (kusjuures, see viimane ei ole minu väljamõeldud asi, see on suht fakt).
Ma ei pea silmas seda, et inimesed kaotaksid enesevalitsuse ja loomaks kätte läheks, kui nad eriti atraktiivset vastassugupoole esindajat silmavad. Lihtsalt, muule on raske mõelda:)

Ma ei ole üldse kindel, kas ma ütlesin eelneva jutuga seda, mida ma ka tegelikult öelda tahtsin. Ma ei oska päeval kirjutada.
Õhtul aga ei saa kirjutada, vähemalt mitte täna õhtul. Koju lähen ära. Ajastus on ka muidugi superõige - ma olen nädal aega Tartus olnud ja selle aja jooksul ei ole siin suurt midagi juhtunud. Aga juba HOMME hakkavad Hansapäevad. Siis oleks uudistamist küll ja veel.
Mu ainus lohutus on lootus, et nädalavahetusel sajab lakkamatult vihma.

Viimastel päevadel olen ma ennast oma mõtetega kiusanud. Üle mõtlen ma ilmselt seegi kord, aga mitte halvas mõttes. Õrritan ennast lihtsalt, et mis siis saaks, kui..
Aga sellest rääkida ma veel ei saa. Las jääb ainult mõtteks praegu:)

Igatsen