nii palju valgust väljas, nii palju..

Tegelikult ma koristan tuba praegu.
Aga kuna ma ei saa mõningatel põhjustel veel vaipu kloppima minna, siis tuleb natuke ööd mööda saata. Blogi kirjutamine sobib selleks nagu liblik lilleõiele.

Lilledest rääkides, siis elu ongi lill. Jälle või ikka veel, ma ei teagi.
Tegelikult on natuke kahju, et laulu- ja tantsupeole minna ei saanud. Eelnevatel aastatel ei ole väga suurt huvi olnud selle ürituse vastu, aga sel korral tundsin ennast palju rohkem eestlasena. Ehk on Taani mu patriotismitaime väetanud.
Igatahes oleks tahtnud seda kaeda. Eriti kui lugeda/kuulda inimeste emotsioone. Aga samas, kahte head asja korraga tahta on vist natuke ülbe.
Sest Kihnu tripp oli kindlasti parem, kui eelmainit üritus. Seda eelkõige seltskonna pärast, see on kõige olulisem. Aga kõik muu ka sinna juurde.
Tegelikult ma olen varem ka Kihnus käinud, aga see oli juba aastaid neli tagasi vist. Siis tundus kõik teistmoodi. Sellised asjad tunduvadki vist hiljem teistsugused. Taju ja suhtumine muutuvad.

Limbiline süsteem ruulib:)

Tagasi teemasse - Kihnu oli 100% kvaliteetaeg. Alles seal olles jõudis mulle vist suvi täies komplektis kohale. Ja ongi nii, et kiiret ei ole. On aega jalutada (su käest kinni hoides mul on nii hea meel:p) ja liival kaisutada ja eriti ennasttäis kuud vaadata. Ja palju muudki teha, mida ei ole vaja vast siin kirja panna.
Hea oli. Siiani on. Külmavärinad ja soe koos.

Ajee. Nüüd jääb vaipade kloppimine juba laiskuse taha. Aga ei anna alla veel. Õhtu alles poisike.

Hõissa. See tuleb üle kuude pikk sissekanne jälle. Mul nimelt sai praegu see kast täis, kuhu ma kirjutan ja kõrvale tekkis kerimisriba.

Mõne asja vajalikkust märkad alles siis, kui see läinud on. Mu toanaaber kolis välja ja võttis oma veekeetja kaasa. Nüüd tuleb vett pliidil keeta. Ja nüüd võtab see 1,5min asemel umbes 7 min aega.
Teekeetmine on palju tõsisem ettevõtmine praegu. Mhm.

Ma avastasin Massive Attacki jälle. Täiesti loodud öömuusikaks, eriti veel, kui seda üksi kuulata. Mõnus melnahoolne noot läbib.

Mõelda, kunagi pidin ma koolis kirjandeid kirjutama. Siis ma veel oskasin ennast väljendada, lõike alustada ja lõpetada, teksti ühest tervikuks siduda ja muud toredat. See on siis see, mis mul sellest alles on jäänud. Somewhere, something went terribly wrong.

Nii tore on sellist mulli ajada. Veel toredam on, et mõned inimesed actually loevad ka seda:)