Heleroosad sammud

Ega tõesti! Roosa on ju Marini lemmikvärv.

Ja seda rikastamise asja vaatame ka.
Ma teen ju alles oma esimesi samme blogimaailmas.
Heleroosasid samme.

Alates tänasest ei ole mina enam ainuke, kes siia blogisse kirjutab. Nüüd rikastab seda niigi suurepärast lehekülge ka Marin.
(Seda tingimusel, et mu blogi taust ei muutu üleöö roosaks).

ise

Paar päeva tagasi kohtasin ma linnas ühte superviisakat autojuhti.
Sõitsin pimedal tänaval ja üks auto tahtis kõrvalteelt mulle külje pealt sisse sõita. Ilmselgelt ta ei näinud mind enne kui viimasel hetkel. Igatahes, nii kui ta pidama sai, siis ta viipas mulle vabanduseks. Natukese aja pärast mööda sõites viipas ta veelkord ja kui juba möödas oli, siis lepitas veel ohutuledega. Väga eluterve vaheldus verbaalsele ja viipekeelsele sõimule.

Kusjuures, kas teie teadsite, et viipekeel on Eestis riigikeele staatuses? Mina sain alles hiljuti teada. Hea on, kui saab ravida tarku patsiente;)

Ma leidsin täna väga mõnusa arvuti taga töötamise asendi. Kõigele lisaks soojendab see mu jalgu.
Vahepeal meil juba köeti, aga nii kui päike välja tuli, võeti soe ära. Päevad on jah soojemad, aga öösel on ju veel külmem kui enne. Aga ei kurda väga. Nii võib isegi karastuda.

Marin arvas, et see on trots, aga mulle hakkas mõnda aega tagasi tunduma, et ma olen kuidagi liiga teistele orienteeritud. Hakkas sassi minema, mida ma teen selle pärast, et teised seda ootavad, ja mida selle pärast, et mina ise tahan nii. Võib-olla ongi trots, mine võta kinni. Aga ma lubasin endale, et edaspidi püüan olla rohkem egoistlikum ja mõelda rohkem enda vajaduste peale.

Paabeli maja

''Haiget inimest tuleb alati ravida. Enesestmõistetavalt ootab haigla, et patsient vastuteenena reageeriks ravile, see tähendab, saaks terveks või ilmutaks vähemalt paranemise märke. Kokkuvõtlikult - patsient olgu haige - ja pärast meditsiinilisi meetmeid saagu enam-vähem terveks. Kõiki inimesi või juhtumeid, mis langevad väljapoole neid meditsiinilisi nõudmisi, käsitatakse tervishoius kui kõrvalekaldeid. Inimesel, kes ei suuda tõestada, et ta on haige, ei tohiks haiglasse asja olla. Patsient, kelle tervis vaatamata tõsistele meditsiinilistele jõupingutustele aina halveneb, ärgu samuti haiglasse tikkugu. Isik, kes võtab kätte ja hoopis ära sureb, näitab üles usaldamatust. Seesugune üpriski kategooriline arusaam on tervishoiu seisukohalt hädavajalik, kuna terve süsteem langeks kolinal kokku, kui ei saaks toetuda alljärgnevale usutunnistusele - haige saab terveks ainult tänu meditsiinilisele sekkumisele. ''

''Mõnikord tundusid arstid väikese tugevasti kokkuhoidva kolonistide rühmana, kes oli varjunud teravaharjalise palktara taha. Nende suhtumine pärismaalastesse oli sõbralik, hooliv ja mitmel kombel ennastsalgav. Aga nad püüdsid raudkindlalt teatud piiridesse jääda - muidu võis arstide omavaheline keel ja seega kogu läänemaine kultuur ohtu sattuda.''

P.C. Jersild
''Paabeli maja''
lk 12 ja 199.

Kirjutasin kaks lõiku viimatiloetud raamatust. Just sellepärast, et antud romaan on kirjutatud 1978. aastal, aga mõni asi püsib muutumatuna veel 30 aastat hiljem.