Mul ikka tulevad need sissekanded siia rütmis kaks nädalat ja üks, kaks nädalat ja kaks...
Aga suvi ongi üldine hapukurgihooaeg, uudiseid on sama vähe kui päikest juulis.
Tegelikult ei ole mu elu üldsegi mitte igav olnud vahepeal. Kõige rohkem vürtsi lisas elu ümberkorraldamine Viljandisse. Saaga algas esmaspäeval kõige varasema bussiga.
See oli kerge osa. Aga kui ma Viljandisse jõudsin, siis ei olnud mul aimugi, kuhu poole seal haigla jääb. Ma teadsin ainult nii palju, et see on linnast väljas. Kuskil põllu peal.
Kõige kindlam viis asukoha tuvastamiseks oli lihtsalt takso võtta. Jõudsin haigla ette. Maksin ära. Tulin autost välja, et pagasnikust oma kott võtta, aga taksojuht oli ära unustanud, et ma midagi sinna panin ja sõitis ära. Õnneks jõudsin ma talle veel ette joosta ja kätega vehkida, mille peale ta seisma jäi ja oma eksitusest ka lõpuks aru sai.
Haiglas otsisin õige osakonna ja õiged inimesed üles ja sain hetkega oma vormiriide ka selga. Ja kohe hakkasin vaatama, kuidas seal töö käib. Ja tööpäeva lõpuks sain juba iseseisvalt tööle hakata.
Hiljem õhtul käisin oma tuttuute kolleegidega kinos filmi vaatamas. Ma olin seda küll juba näinud, aga seltskonna mõttes läksin ikka kaasa.
Kunagi veel hiljem öösel jõudsin lõpuks oma uude pessa. Tuba on täitsa tore, kuigi üsna külm. Aga no pole viga, küll harjub ära.
Ülejäänud päevadel sain ma jupp jupi haaval tööd juurde, nii et reedel oli mul juba üsna palju jooksmist. Aga mõnus on. Asjalik tunne tuleb sisse.
Patsiente on ka igasuguseid. Mõni vanatädi paindub paremini kui ma ise. Teine jälle ei taha mitte midagi teha ja saab täitsa pahaseks, kui üritan teda liigutada. Mõni jälle räägib niiii palju. Ei taha ebaviisakas ka olla ja öelda, et "möla maha ja võimleme". Mõnda patsienti aga aitabki kõige rohkem just see, kui teda vahel lihtsalt ära kuulata.
Kõige rohkem segab see, et haigla on linnast nii kaugel. Eriti kui ratast ei ole.
Ma hakkasin täna mõtlema, et miks on riigile pealinna vaja? Mis on pealinna kui sellise funktsioon? Ei olegi ju midagi, ainult sümboolne. Ja kui see on ainult sümboolne, siis võiks ta samahästi kui olemata olla. Me oleme lihtsalt harjunud selle mõttega, et on pealinn. Ja oleks väga harjumatu, kui pealinna ei oleks. Aga katki ju ei jääks midagi.
Ja siis ma olen veel igasugu asju mõtelnud vahepeal. Enamus mõtteid on üksindusse surnud.
Aga.. miks mu ratas sellist imelikku häält teeb? Miks on teadvuseta inimene raskem kui teadvusel inimene? Millal on õige aeg inimene seisma võtta puusaopi järgselt? Miks on mõned inimesed täitsa uskumatult jultunud, kui asi puudutab millegi saamist? Miks ma laulda ei oska, kohe üldse mitte? Kui ma homme sellise habemega tööle lähen, kas ma ehmatan väga paljud patsiendid ära? Millal ma saunalava ükskord lõpuni valmis teen? Miks ma kohvi juua ei saa?
Miks ma nii palju unistan ja igatsen?
