Praegu manustasin ma just 526 kcal šokolaadi näol. Hea tõhus tunne.
Nüüd pean jälle neli tundi üleval olema. Et kõik oleks poliitiliselt korrektne.
Tegelikult on viimased paar päeva tükis tänasega olnud üle pika aja jälle üsna mõttetud. Seisu paranemist ei ole ette näha, prognoosid on vastukäivad ses suhtes.
Üks põhjus viimaste päevade allakäigule on vist see, et ma ei saa trenni teha, saunas käia, õlut/veini juua - kõike seda väikese tüli pärast oma koeraga. Aga kui ma eelmainit kolme tegevust ei saa teha, mida kuradit ma siis üldse teen?
Jaa, lugeda saaks. Ja jalutada saaks. Ja vedeleda saaks ka. Aga päevi järjest ikka ei loe , üksi jalutama ikka ei lähe ja üle viie tunni ikka ei logeleks.
See "elu on lill" mõte hakkab vaikselt oma jumet kaotama.
Koer koeraks, see ei ole ikka see kõige suurem põhjus. Peamine on lühidalt öeldes see, et ma tegin ideaalis kolme päeva jaoks plaane, aga reaalis ei läinud isegi mitte paar minutit sellest täide. Ma olin arvestanud, et halvimal juhul ehk üks päev ikka õnnestub, aga et nii hullusti läheb... valus.
Halb õnn, raske juhus.
Nüüd ma ootan augustit, augustis ilmselt hakkan ootama septembrit, siis oktoobri lõppu..
Ma võtan ühel päeval kätte ja loen kõik oma sissekanded üle. Kui üle poole neist on negatiivse sisuga, siis ma pean endaga midagi ette võtma. Mulle üldiselt ei meeldi vinguda, nii raske kui seda ka uskuda ei ole.
Häid asju on ka olemas tegelikult - ainuüksi täna olid nendeks vihm, šokolaad, tee ja dagö.
Ma arvan, et mul on teist kahju. Teie, kes te seda loete.
4 kommentaari:
Mulle vinguda meeldib, aga ei meeldi olla vinguja:)
küllalt raske juhus:)
aga äkki siis..
"elu on seiklus"?
hetkel sinu jaoks kindlasti:)
Postita kommentaar