Grrrrrrr.......

Ma ei SALLI. Ma ei KANNATA!
Mina teen oma rõdu ukse lahti, et tuba õhutada...
Tulen paari minuti pärast tagasi ja värske õhu asemel on mul külas suitsuhais. AITÄH armsad rõdul tossavad naabrid.
Ma olen jah vastik. Aga see hais on ka jäle.

Jack Johnson.
Otepää.
Lumi.
Uni.
Helleka.
Töps.
Niisama.
Olemine.
Sõbrad.
Massaaž.
Sõjatamm.
Sööksöömine.
Šokolaadikook.
Filmid.
Tee.
Pleed.
Helleka tule nüüd tagasi ja lähme!

EI TAHA

Minna kooli täna. Ma läheksin hoopis jalutama. Kui vihma sajab, siis oma punase vihmavarjuga. Karlovasse. Otsiks ning taasleiaks müstilisi kohti. Ja siis ühel hetkel käiks nõks ja ümbrus oleks selline nagu pildil.

Ammu juba on mul selline tunne, et miks peab alati kuhugi minema või midagi tegema? Nii hea oleks olla lihtsalt niisama.
Muidugi muidugi, ma olen selle ise valinud endale, et koguaeg on kiire, aga...
Seda olemise nautimise aega nagu polegi :S Nii ma enda meelest küll asju ei sättinud. Liigne sinisilmsus vist. Küll ma jõuan, küll ma jõuan.
Ega ikka ei jõua küll vahel.
Ja miks on ei võiks kõik raseked eksamid olla enne jõule?


Ei mina aru saa.

The end of life as we know it...

Need hetked, kui astud mingilt teelt teisele.

Tundub, et olnut ei olegi olnud.

Nüüd tuleb midagi uut. Ehk.

Nägin unes, et sirelid õitsesid juba.

Liiga palju äraütlemisi.
Liiga lühikese aja jooksul.

Kogu päev oli järjekordselt täis tõestust, et kõige rohkem peab lootma ikkagi ainult iseenda peale. Mida rohkem teiste peale oma lootusi panna, seda kõrgema kaarega asjad p****e kukuvad.

There is no avoiding war, it can only be postboned to the advantage of your enemy

There is something about yourself that you don't know. Something that you will deny even exists, until it's too late to do anything about it. It's the only reason you get up in the morning. The only reason you suffer the shitty boss, the blood, the sweat and the tears. This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies. We're all in it for the slap on the back and the gold watch. The hip-hip-hoo-fuckin' rah. Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy. Shine on you crazy diamond, because we're just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others.


Filmist ''Revolver''

Täna töölt koju kõndides suutsin ma ennast napi 20 minutiga saja viiekümnega üles keerata. Kõndima hakates olin ma lihtsalt natuke pahane, aga kodu juurde jõudes sajatasin ja neadsin ma kõik juba maapõue. Põhjustest ma siin rääkima ei hakka, sest trenn suutis suurema osa destruktiivsest pingest maandada.
Tähed ja öötaevas hakkasid jälle paistma.

Sina ütled SÕBRAD, mina ütlen...

Mul hakkab vist juba ettekujutus tekkima, mis märksõnad mu sõpradele seoses minuga pähe tulevad.
Kui koondpilt teha, siis ma sõidan rattaga kuskil padrikus, peas kindlasti roheline müts. Ja seljakotis on esmaabipakk. Umbes midagi sellist.

Aga et mitte vastust võlgu jääda, siis ma teen sama vastu - proovin panna igaühe kohta mõned märksõnad, mis esimesena pähe hüppavad.

KÄTLIN - Pärnu, kidinad, Kihnu, meri.
MARIN - teater, kirjandus, Hedvig Hanson, Viljandi Folk, pähklid.
HELLEKA - Pühajärve, see ainult Hellekale omane kohmetu olek, massaaž(!), Viljandi folk, ajalugu.
TIINA - tantsimine, Viljandi, jalutamine, miniseelik.
TÖPS - kunst (kõige laiemas mõttes), üks muusikapala (Sia - Breathe Me), Tapja Õllejogurt, naljad, millest mina aru ei saa.

Tegelikult saaks iga rida väga pikalt jätkata. Siin on esimesed ja tsensuurist läbikäinud mõtted;P
Kui keegi teine veel tahab teada, mis mõtteid mul on, siis andku teada;)

Sina ütled Priit, mina ütlen....

Ma sain teada, millega Kätlin ja Marin mind seostavad.

Kätlin - eelkõige metsade, põlislaantega, kuuskede ja mändidega.
Marin - kõigepealt tuli ratas ja siis meditsiin.

Ma ei oska midagi öelda selle peale ;)
Elan ma Eesti suuruselt teises linnas, metsa satun haruharva... Rattaga sõitsin vähemalt sel aastal väga tagasihoidlikult. Ja meditsiin - nojah, see on mu töö...

Ilmselt ma siis räägin neist asjadest kõige rohkem.

Üks osa inimesi, kes taastusravis käivad, on minu arvates nagu sõltlased. Taastusravisõltlased. Nii kui üks ravikuur läbi saab, ollakse arsti man ja nõutakse uut. Kas siis sama häda leevenduseks või hoopis millegi muu asja tarvis. Ja arstid on ju üldjuhul head inimesed, kes väga ära ütlema ka ei kipu. Kui ikka häda on, siis on ravi vaja. Ja juba näedki graafikust, et sama patsient tuleb uuele ringile.
Sellistel inimestel on enamus hädasid alguse saanud kupli alt. Nii et eelkõige tuleks panna aeg psühholoogi juurde ja siis vaataks edasi. Aga kuidas sa ütled oma patsiendile, et ''minu arvates mõtlete te ise endale hädad külge''. Siis on kisa ja draama ja solvumine ja võib-olla isegi kirjalikud kaebused. Ja lõpuks tuleb patsient ikka tagasi;D
Ja kui üks arst keeldub raviprotseduure andmast, minnakse uue juurde. Lõpuks ikka keegi midagi määrab.
Samas ei ütle ma ühtegi halba sõna nende patsientide kohta, kellel tervis tõesti halb on ja kes vajavad väga pikka ja kestvat ravi. Mõnikord on väga kahju, kui näed, et hädasti on ravi vaja, aga ei ole võimalik juurde määrata. Ei ole raha, ei ole aega. Siis võtaks või ise kuidagi vahele. Salaja;p


Enamus patsiente ütleb ''Aitäh!'', kui ravi läbi saab. See on mõnus. Väiksem osa ei ütle üldse mitte midagi, heal juhul tuleb ''Nägemist'' kuskilt. Siis mõtled, et vahet pole. Aga kõige väiksem osa toob ravi lõppedes midagi head kaasa - mett, õunu, kommikarbi. Armas.
Ja siis oli mul üks patsient, kes tänas mind südamest, tõi tordi ja šampuse, sinna juurde kinkis raamatupoe kinkekaardi ja siis veel kallistas mind!! See võttis päris sõnatuks.
Siis saadki aru, et kurat küll, ma teen ikka päris head ja õiget tööd.


Pilt pärineb siit.

Ühel päeval ma ei saanudki koolis esimestesse ridadesse kohta ja pidin istuma koos Irvikassi ja Avega kaugele kaugele auditooriumi lõppu. Julm sellise nohiku jaoks nagu mina.
Aga tagumistes ridades on ju alati lõbusam. Kes vaatab filmi, kes kursavenna askeldamamist jope kallal( käimas oli mingi augu otsimine). Mina kuulusin viimaste hulka. Kõhulihaste trenn.

Ja Janar(Irvikkass) on väga "huvitavate" mõttetega noormees.
Loomulikult ka minu lemmikpatsient ergon(k)oomikas.

Nii tore, kui juhtub häid juhuseid. Ma sain Piretiga Haapsallu. Ja kuna oli nii kole ilm, siis ma läksin Epule külla ning jäin sinna laupäeva hommikuni.

Reede õhtul Haeskasse jõudes oli väljas tõesti Õudne Ilm suure tähega. Pime. Tohutult vägev ning tugev tuul. Vett sadas ka vaheaegadega alla. Tunne kui filmis. Kuidagi võimas ja masendav ühekorraga.

Epp on lihtsalt nii vahva! Ta tegi mulle pildi (kahepoolse!) ja vetsupaberirullist (selle papist osast) lossi. Ja Käti lõi ka mingi kunstiteose selle peale. Üliäge igatahes. (Ja ega Ta on siis ka tore, kui Ta mulle midagi ei meisterda:))

Öösel ärkasin ma korraks ülesse ning kuulatasin, et maru väljas ei maganud veel. Väsimatu. Seda enam oli mul mõnus mõelda, et mina olen Epu voodis sooja teki all. Külje kõrval mängulammas ja külje peal soe ning pehme (elus)kass. Ja ma usun, et Pipi magas täpselt sellises voodis nagu Epul, mis lisab asjale veel rohkem vürtsi!

Ja Piret kinkis mulle jälle ühe mütsi! :)


Uks käib ning Piret hüüab: "Oi, Beeži tuli!" Loomulikult avavad ka loomad uksi.

"Minu pere ja muud loomad mere ääres."