Kestvad ovatsioonid

Täna ma kuulsin ühe patsiendi käest nii tohutult palju häid sõnu ja kiitust, et ma ei osanud vabsee mitte midagi vastu öelda. Ja see ei olnud mitte niisama sõnade tegemine, vaid väga tõsiselt mõeldud ja öeldud.
Ma siiamaani olen kergelt sõnatu. Tegelikult ma ei teinud mitte midagi erilist selle patsiendiga, vastupidi, üsna vähe tegutsesin.
Igatahes väga lahe. Tore on aeg-ajalt tunnustust saada:) (Lisaks kommentaaridele stiilis "oi näe, silmarõõm tuleb."öäk).

Kuna praegu on kaks FTd puudu, siis ma asendan neid mõlemat. Tegelikult küll ainult ühte tervenisti ja teist poolikult. Aga kiire on sellegipoolest. (Kah uudis, eks ole:D).

Ah jaa, ma nägin täna öösel unes, et mingi kamp vene sõjaväelasi tuli Eestisse ja hakkasid siin mingeid veidraid pomme loopima. Sellised mis plahvatasid väiksemateks pommideks ja need veel omakorda väiksemateks jne, kuni lõpuks olid kõik kohad pisikesi pomme täis. Vastik. Mina õnneks pääsesin, aga pärast uudistes ütles, et 80 inimest oli surma saanud. 1 sõjaväelane ja 79 tsiviili, kusjuures. Just siis, kui ma hakkasin juurdlema, et kuidas Euroopa Liit sellesse suhtub, ärkasin üles.
Mõnikord ma väga kadestan inimesi, kes und ei näe.

SA PH. FT.

Kui sa sõidad bussiga ja päike paistab aknast sisse ja tee äres olevad puud panevad valguse kiiresti virvendama, siis proovi ja pane silmad kinni. Siis on selline tunne, nagu väljas oleks hästi kõva äikesetorm. Vähemalt minul oli selline tunne. Aga ma olen kergelt kummaline ka.
Pühapäeval Pärnusse tulles oli lahe ilm - ühes bussiaknas paistis suur kuu, teisest sähvis sisse välk. Ja mitte üldse harva, vaid päris tigedalt.

Täna oli mul lebo päev. Sellist asja juhub viimasel ajal just esmaspäeval ja kolmapäeval, sest siis ma olen peaaegu et üleliigne siin osakonnas. Annika on siin ja tegeleb kogu neuroloogia osakonnaga. Aga seda hulemad on ülejäänud päevad - siis peab kahe osakonna vahel sõna otses mõttes jooksma.

Aga muidu on okas. Täna ma näiteks näitasin taset ja pumpasin terve osakonna võimlemispallid täis. Siiani ei olnud veel keegi seda teha osanud vist:)

Inimestega on tore suhelda. Kui nad just parasjagu ei ole väga vihased millegi peale või ei arva, et sina nende hädades süüdi oled. Või ei sõima sind fashistiks (ma ei saa siin katusega "s" teha).
Sellepärast mulle vist vahepeal nii meeldibki intensiivis tööd teha. Seal on kõik vaikne (ainult piiksumine:)), keegi ei räägi surnuks, ei vaidle vastu - kõik on rahul:)

Mulle vist meeldiks haiglas öösiti palju rohkem töötada kui päeval. Nii mõnus, hämar ja vaikne. Rahvas ei sebi ringi. Kahju, et füsioterapeutidel öövahetusi ei ole (kell pool kolm öösel kargad palatisse, lööd tuled põlema ja karjud "terrrre hommikust!!!! Mis te passite, hakkame liigutama!!")

Täna toodi mulle niipalju magusat, et hetkel tahaks kõige rohkem süüa soolaheeringat või midagi sellist. Aga väga mõnus on, kui patsiendid niimoodi meeles peavad ja tänavad.
Ma ühe kõrvaga kuulsin ka, et ma pidavat kuskil naispatsientide hulgas elevust tekitama:):)
Jeeeeeee:D Füsioteraapia tõuseb hoopis uutele tasemetele:D:D
Kätlini klassikaaslastes tekitasin ma vist ka mingit... elevust. Mine võta siis kinni.

Üleeile tegin ennast peaaegu haigeks jälle. Aga pärast mitut pakki Vene päritolu rohtusid jään mina vist ikkagi võitjaks:)

Aga miks ikkagi läheb varba otsast valu ära, kui sinna joodi peale määrida (varvas ei ole katki, ainult valutab)?? Mina jäin igatahes vastuse võlgu..

Ma pean tõsiselt vihmavarju hankimise peale mõtlema.