Kui teie seda loete, siis ma ei ole enam Taanis.
Kui ma kohe praegu magama läheksin, siis oleks mul uneaega umbestäpselt kaks ja pool tundi. Aga ma ei tee seda üldse mitte niipea veel. Kott tahab pakkimist, habe ajamist, põrand pesemist. On's siis üldse mõtet magama minna?
Täna oli meie viimane otsade kokkutõmbamine Taanis. Hüvastijätmised ja muu selline. Ja viimane öine rattasõit. Koos ilusa pehme uduga ja kuukettaga. Vägev. Terve tee oli tunne, nagu oleks Stingi videos "Moon Over Bourbon Street". Kes teab, see saab aru. Kui ei ole kuulnud, siis kuulake, üleni hea lugu on see.
Homme kell kuus null neli läheb meie buss ja siis rong ja siis praam, mis veab seda rongi (!?!) ja siis varsti ongi Lübeck.
Tore oli. Jään igatsema, kindlasti jään.
Praegu ongi selline loll aeg, et igatsen Eestit ja inimesi seal sees, samas igatsen ka juba Taanimaad.
Nüüd ma ei kirjuta teine kohe tükk aega midagi. Nädal aega vähemalt. Sest seiklus on ja seikluses ei ole lihtsalt ruumi Internetile ja sellisele.
Take care, esimestega teist näeme juba reedel!!
Vi ses i Estland!!
4.21.2007
Eesti on kiviga visata
Täna oli viimane päev kliinikus.
Naljakas mõelda, et ma ei lähe sinna tunnelitesse tõenäoliselt enam mitte kunagi kõndima ja seiklema. Ja ei saa enam liftiga sõita, mis räägib taani keeles. Ja ei saa intensiivravis koos Mads'iga (segased taani nimed:D) musta huumorit harrastada.
Aga viimane asi, mis ma enne haiglast äratulemist tegin, oli raamatu ostmine. Jätsin veel mingi 950.- taanlastele. Samas, vastu sain midagi väga head:)
Kui me enne äratulemist teiste rühmade juhendajatele nägemist ütlesime, siis meile öeldi, et me oleme eestlastest väga hea mulje jätnud. Ja me olevat kõigile meeldinud, nii et kui me kunagi peaks tahtma sinna kolida, siis meil seal toetajaid on:)
Sellist asja on alati hea kuulda, isegi kui kõike räägitut hästi ei usu.
Kadri küpsetas täna varahommikul isegi õunakoogi neile kõigile lahkumiskingituseks. Sellega võitis ta ilmselt veelgi kilode viisi poolehoidu juurde:) Mina tegin oma väga veidrat ja musta huumorit, nagu alati. Tegelikult ma arvan, et neil on vähemalt selles osas kergendus, et nad ei pea enam mu väga twisted nalju ja lugusid kuulma. Nüüd peate teie, mu kallid sõbrad, selle rolli kohe varsti üle võtma:)
Kolmapäeval käisime ühe pisikese erakliinikuga tutvumas. Ja vastu võttis meid jällegi ääretu taani külalislahkus. Alguses olime poolteist tundi koos armsa ja jutuka naisega, kelle teraapiat me saime vaadata. Hiljem tuli (hilinemisega, sest eelmine õhtu oli pidu!:D) kliiniku omanik ka kohale. Tema oli veel sõbralikum. Ja loopis kilde päris asjalikult:) Ta oli väga huvitatud, kuidas Eestis asi käib ja kaugel meie oma haridusega oleme ning tutvustast meile Taani süsteemi jne. Ja lõpuks andis meile "Sõprade" DVD plaadi. Ütles, et tal on üks üle ja meil on kindlasti igav õhtuti:D
Ma usun, et see taanlastele nii omane avatus ja tolerantsus on kindlasti üks neist asjdest, millest ma hakkan kõvasti puudust tundma. Mitte et seda Eestis ei oleks, aga siin paistab see palju rohkem silma. Eestis on kohati veel liiga palju mõttetut mittesallivust ja agressiivsust. Inimsesed naeratavad Taanis näiteks märksa rohkem. Ja sellist "põhjendamatut sõbralikkust", nagu siin, Eestis naljalt ei kohta (ma ei räägi oma sõpradest, vaid üldiselt. Minu sõberid ruulivad!!). Mina arvan vähemalt nii, öelgu teised mida tahavad.
Peace!
Homme läheme me Morteni juurde õlut jooma ja krõpsu sööma. Morten on üks Maria sõpradest (tegelikult te ei peagi aru saama, kes on kes. Ma rohkem enda jaoks kirjutan) ja teeb lihtsalt ühe väikse istumise sõpradega.
Kui ilm on hea, siis pühapäeval tuleb piknik. Maria ja Pascaliga. Võib-olla keegi tuleb veel, ma täpselt ei tea.
Ja esmaspäevaks on meil kutse Hanne (see meie juhendaja) koju õhtusöögile, koos tema perega. See on siis viimane asi, mida me Taanis teeme. Kui kottide pakkimine ja kaamli mängimine vaksalini välja arvata.
Kusjuures, ma praegu vaatan, et see on mu 50. sissekanne. Palju õnne mulle..
Naljakas mõelda, et ma ei lähe sinna tunnelitesse tõenäoliselt enam mitte kunagi kõndima ja seiklema. Ja ei saa enam liftiga sõita, mis räägib taani keeles. Ja ei saa intensiivravis koos Mads'iga (segased taani nimed:D) musta huumorit harrastada.
Aga viimane asi, mis ma enne haiglast äratulemist tegin, oli raamatu ostmine. Jätsin veel mingi 950.- taanlastele. Samas, vastu sain midagi väga head:)
Kui me enne äratulemist teiste rühmade juhendajatele nägemist ütlesime, siis meile öeldi, et me oleme eestlastest väga hea mulje jätnud. Ja me olevat kõigile meeldinud, nii et kui me kunagi peaks tahtma sinna kolida, siis meil seal toetajaid on:)
Sellist asja on alati hea kuulda, isegi kui kõike räägitut hästi ei usu.
Kadri küpsetas täna varahommikul isegi õunakoogi neile kõigile lahkumiskingituseks. Sellega võitis ta ilmselt veelgi kilode viisi poolehoidu juurde:) Mina tegin oma väga veidrat ja musta huumorit, nagu alati. Tegelikult ma arvan, et neil on vähemalt selles osas kergendus, et nad ei pea enam mu väga twisted nalju ja lugusid kuulma. Nüüd peate teie, mu kallid sõbrad, selle rolli kohe varsti üle võtma:)
Kolmapäeval käisime ühe pisikese erakliinikuga tutvumas. Ja vastu võttis meid jällegi ääretu taani külalislahkus. Alguses olime poolteist tundi koos armsa ja jutuka naisega, kelle teraapiat me saime vaadata. Hiljem tuli (hilinemisega, sest eelmine õhtu oli pidu!:D) kliiniku omanik ka kohale. Tema oli veel sõbralikum. Ja loopis kilde päris asjalikult:) Ta oli väga huvitatud, kuidas Eestis asi käib ja kaugel meie oma haridusega oleme ning tutvustast meile Taani süsteemi jne. Ja lõpuks andis meile "Sõprade" DVD plaadi. Ütles, et tal on üks üle ja meil on kindlasti igav õhtuti:D
Ma usun, et see taanlastele nii omane avatus ja tolerantsus on kindlasti üks neist asjdest, millest ma hakkan kõvasti puudust tundma. Mitte et seda Eestis ei oleks, aga siin paistab see palju rohkem silma. Eestis on kohati veel liiga palju mõttetut mittesallivust ja agressiivsust. Inimsesed naeratavad Taanis näiteks märksa rohkem. Ja sellist "põhjendamatut sõbralikkust", nagu siin, Eestis naljalt ei kohta (ma ei räägi oma sõpradest, vaid üldiselt. Minu sõberid ruulivad!!). Mina arvan vähemalt nii, öelgu teised mida tahavad.
Peace!
Homme läheme me Morteni juurde õlut jooma ja krõpsu sööma. Morten on üks Maria sõpradest (tegelikult te ei peagi aru saama, kes on kes. Ma rohkem enda jaoks kirjutan) ja teeb lihtsalt ühe väikse istumise sõpradega.
Kui ilm on hea, siis pühapäeval tuleb piknik. Maria ja Pascaliga. Võib-olla keegi tuleb veel, ma täpselt ei tea.
Ja esmaspäevaks on meil kutse Hanne (see meie juhendaja) koju õhtusöögile, koos tema perega. See on siis viimane asi, mida me Taanis teeme. Kui kottide pakkimine ja kaamli mängimine vaksalini välja arvata.
Kusjuures, ma praegu vaatan, et see on mu 50. sissekanne. Palju õnne mulle..
4.17.2007
mõeldud-mõeldud
Laisaks olen jäänud viimasel ajal. Ainult sissekanne nädalas.
Aga ma ajan selle kõik päikese ja sooja süüks, see teeb mu laisaks ja uniseks nagu porikärbse.
Aga kuna mu käest ikka nõutakse uut sissekannet (nimesideinimetaKätlin), siis...
Nii.. esmaspäeval oli meil vaba päev, sest taanlastel on lihavõtted ikka tõsised pühad. Poed olid kõik kinni ja puha. See viimane fakt ei olnud kõige heam, sest meil oli ühikas toit juba siis otsas, kui me reisilt saabusime (laupäeva hilisõhtul). Või no peaaegu otsas, mingit nipet-näpet leidis kapist. Ja pühapäeval olid ka poed kinni. Nii et esmaspäevaks oli kappi põhimõtteliselt ainult toidulõhn jäänud. Teisipäeva hommikuks oli see ka ära hajunud. Teised inimesed paastusid pühadeni, meie siin paastusime pühade ajal:)
Aga tudeng on kõikvõimas, nagu me Eveliniga kunagi tõdesime. Mingi pisike kahepäevane näljahäda meid ei kõiguta.
Esmaspäevast ei mäletagi midagi muud... ju siis oli äärmiselt tavaline päev.
Teisipäeval oli ka vaba päev, sest meie juhendajat ei olnud kohal. Kadri läks sellest hoolimata haiglasse kohale ja oli tubli. Mina jäin koju, käisin võtsin poest raha välja (lahedalt kõlab:)) ja ostsin 127 kilo süüa. Ja pesu pesin ka ära. Ühesõnaga, ma olin asjalik nagu.. nagu mingi asjalik asi.
Kolmapäeval läksin mina ka Kadriga koos haiglasse. Ja kui kohale jõudsin, avastasin tunnelis jalutades, et ma olen oma garderoobi võtme koju jätnud. Neil siin on õnneks varuvõti olemas. Aga ma olin neile paras naljanumber, kui ma juhendaja käest võtit küsima läksin, sest see oli juba kolmas kord mul nii teha. Hanne lubas selle mu iseloomustusse kirjutada:)
Ajud on, aga ei tööta.
Neljapäeval.. no tegin midagi. Käisin haiglas ja mässasin oma kahe patsiendiga. Üks varastati mult küll ära pärast viit minutit. Ahvid.
Intensiivravis käisin ka. Ja sain täitsa üksi ja iseseisvalt tegeleda kahe patsiendiga. Muidu oli kõik kontrolli all, aga mingil hetkel nihutasin ma ühe patsiendi trahheostoomi (see õhuvoolik, mis neil kõrist sisse läheb) ja see tuli lahti.. Õrn paanika oli paar sekundit - masin hakkas nurgas karjuma, õhk pahises voolikust välja.. ma ei teadnud esimese hooga, kas ma võin selle toru tagasi susata, sest äkki on infektsioonioht siis kole suur ja peab enne midagi puhastama või ma ei tea.. Aga kuidas sa lased juhitaval hingamisel oleval patsiendil niisama ilma hapnikuta olla. Ma siis torkasin ikka tagasi selle toru, ja nagu hiljem selgus, siis õigesti tegin:) 5 sekundi pärast oli intensiivravi õde ka kohal ja küsis, mis juhtus. Kui ma talle loo ära rääkisin, siis ta ütles, midagi, et ei sellest ei ole üldse hullu, et nii juhtus ja jalutas jälle minema.
Minu käed värisesid veel 15 minutit hiljemgi.
Reede läks niisamuti. Välja arvatud intensiivravi rõõmud. Õhtul käisime Pascalil külas jälle. Ta oli hommikust saati küpsetada mässanud, igasugu rooga teinud. Hea oli, vein ja djembe ja konga ja lõpuks ka väike Rebecca. See väike armas tirts ütles mulle (ema vahendusel), et ma olen tema arust väga armas (või midagi sellist) ja siis veel, et mul on ilusad silmad!! (ta vanemad rääkisid hiljem, et ta ei mõtle"ilusate silmade" all mitte silmade värvi, vaid hoopis midagi muud..)
Ma olin päris rabatud sellistest komplimentidest.. Iga päev ei kuule nii häid asju ju enda kohta:)
Laupäeval käisime Kadriga loomaaias:) Siin on päris mõnus ja hubane loomaaed, igast elukaid sees. Minu lemmikud olid pingviinid, kes olid siin täpipealt samasugused nagu "Happy feet'is" Käisid täpselt nii ja seisid nii ja hüppasid vette nii ja ujusid ja hüppasid väja ka nii. Me olime vist mingi pool tundi seal nende juures ja imestasime veemullirida, mis neist ujudes maha jääb.
Teine hitt minu jaoks olid kaelkirjakud. Nad ON suured. Kuskil 5 meetrit kõrged. Ma saaks nende kõhu alt põhimõtteliselt läbi kõndida.
Kohe samas vihastasin ma ennast pooleks mingite jobude pärast, kes seal aia ääres kirjakuid söötsid. Ja tegid seda sildi all "söötmine rangelt keelatud". No ma ei või, ega neid sinna nalja pärast ei riputada. Krt, kirjak oleks võinud mõnele jobule kätte hammustada, kasvõi näksata natuke.
Õnneks tuli loomatalitaja ja tegi päris vihast ja kõva häält.
Ma ei tea, miks see mind nii närvi ajas, aga mõni asi lihtsalt on selline..
Pühapäeval tegime järjekordse sessiooni linnas, sest ilm oli SUVI!!! Jalutasime päris kaua ja istusime jõe ääres ja leidsime ühe superpargi ja nii edasi.
Täna on esmaspäev (enam ei ole, aga ma ei ole veel magama läinud, nii et ikkagi..)
Täna käisime ujumas koos 5. semestri tudengitega. Lahe oli basseinis mängida (sest me vahel päris mägisimegi seal ). Aga päeva tipuks jäi ikkagi see, kui ma mõttesse süvenenult tüdrukute riietusruumi sisse jalutasin..Läksin sisse ja vaatan - midagi on valesti... Sekund pingsalt mõtlemist - ja siis ma sain aru, mis valesti on. Poisid ei kanna ujumistrikood!! Järelikult vale uks...
Õnneks olid tüdrukud väga mõistvad ja ainult naersid mu üle päris kõvasti. Või siis koos minuga, sest ma ise naersin ka seda veel tunde hiljem.
Nüüd magama.
Sai selline hakitud ja veider sissekanne täna.
Aga ma ajan selle kõik päikese ja sooja süüks, see teeb mu laisaks ja uniseks nagu porikärbse.
Aga kuna mu käest ikka nõutakse uut sissekannet (nimesideinimetaKätlin), siis...
Nii.. esmaspäeval oli meil vaba päev, sest taanlastel on lihavõtted ikka tõsised pühad. Poed olid kõik kinni ja puha. See viimane fakt ei olnud kõige heam, sest meil oli ühikas toit juba siis otsas, kui me reisilt saabusime (laupäeva hilisõhtul). Või no peaaegu otsas, mingit nipet-näpet leidis kapist. Ja pühapäeval olid ka poed kinni. Nii et esmaspäevaks oli kappi põhimõtteliselt ainult toidulõhn jäänud. Teisipäeva hommikuks oli see ka ära hajunud. Teised inimesed paastusid pühadeni, meie siin paastusime pühade ajal:)
Aga tudeng on kõikvõimas, nagu me Eveliniga kunagi tõdesime. Mingi pisike kahepäevane näljahäda meid ei kõiguta.
Esmaspäevast ei mäletagi midagi muud... ju siis oli äärmiselt tavaline päev.
Teisipäeval oli ka vaba päev, sest meie juhendajat ei olnud kohal. Kadri läks sellest hoolimata haiglasse kohale ja oli tubli. Mina jäin koju, käisin võtsin poest raha välja (lahedalt kõlab:)) ja ostsin 127 kilo süüa. Ja pesu pesin ka ära. Ühesõnaga, ma olin asjalik nagu.. nagu mingi asjalik asi.
Kolmapäeval läksin mina ka Kadriga koos haiglasse. Ja kui kohale jõudsin, avastasin tunnelis jalutades, et ma olen oma garderoobi võtme koju jätnud. Neil siin on õnneks varuvõti olemas. Aga ma olin neile paras naljanumber, kui ma juhendaja käest võtit küsima läksin, sest see oli juba kolmas kord mul nii teha. Hanne lubas selle mu iseloomustusse kirjutada:)
Ajud on, aga ei tööta.
Neljapäeval.. no tegin midagi. Käisin haiglas ja mässasin oma kahe patsiendiga. Üks varastati mult küll ära pärast viit minutit. Ahvid.
Intensiivravis käisin ka. Ja sain täitsa üksi ja iseseisvalt tegeleda kahe patsiendiga. Muidu oli kõik kontrolli all, aga mingil hetkel nihutasin ma ühe patsiendi trahheostoomi (see õhuvoolik, mis neil kõrist sisse läheb) ja see tuli lahti.. Õrn paanika oli paar sekundit - masin hakkas nurgas karjuma, õhk pahises voolikust välja.. ma ei teadnud esimese hooga, kas ma võin selle toru tagasi susata, sest äkki on infektsioonioht siis kole suur ja peab enne midagi puhastama või ma ei tea.. Aga kuidas sa lased juhitaval hingamisel oleval patsiendil niisama ilma hapnikuta olla. Ma siis torkasin ikka tagasi selle toru, ja nagu hiljem selgus, siis õigesti tegin:) 5 sekundi pärast oli intensiivravi õde ka kohal ja küsis, mis juhtus. Kui ma talle loo ära rääkisin, siis ta ütles, midagi, et ei sellest ei ole üldse hullu, et nii juhtus ja jalutas jälle minema.
Minu käed värisesid veel 15 minutit hiljemgi.
Reede läks niisamuti. Välja arvatud intensiivravi rõõmud. Õhtul käisime Pascalil külas jälle. Ta oli hommikust saati küpsetada mässanud, igasugu rooga teinud. Hea oli, vein ja djembe ja konga ja lõpuks ka väike Rebecca. See väike armas tirts ütles mulle (ema vahendusel), et ma olen tema arust väga armas (või midagi sellist) ja siis veel, et mul on ilusad silmad!! (ta vanemad rääkisid hiljem, et ta ei mõtle"ilusate silmade" all mitte silmade värvi, vaid hoopis midagi muud..)
Ma olin päris rabatud sellistest komplimentidest.. Iga päev ei kuule nii häid asju ju enda kohta:)
Laupäeval käisime Kadriga loomaaias:) Siin on päris mõnus ja hubane loomaaed, igast elukaid sees. Minu lemmikud olid pingviinid, kes olid siin täpipealt samasugused nagu "Happy feet'is" Käisid täpselt nii ja seisid nii ja hüppasid vette nii ja ujusid ja hüppasid väja ka nii. Me olime vist mingi pool tundi seal nende juures ja imestasime veemullirida, mis neist ujudes maha jääb.
Teine hitt minu jaoks olid kaelkirjakud. Nad ON suured. Kuskil 5 meetrit kõrged. Ma saaks nende kõhu alt põhimõtteliselt läbi kõndida.
Kohe samas vihastasin ma ennast pooleks mingite jobude pärast, kes seal aia ääres kirjakuid söötsid. Ja tegid seda sildi all "söötmine rangelt keelatud". No ma ei või, ega neid sinna nalja pärast ei riputada. Krt, kirjak oleks võinud mõnele jobule kätte hammustada, kasvõi näksata natuke.
Õnneks tuli loomatalitaja ja tegi päris vihast ja kõva häält.
Ma ei tea, miks see mind nii närvi ajas, aga mõni asi lihtsalt on selline..
Pühapäeval tegime järjekordse sessiooni linnas, sest ilm oli SUVI!!! Jalutasime päris kaua ja istusime jõe ääres ja leidsime ühe superpargi ja nii edasi.
Täna on esmaspäev (enam ei ole, aga ma ei ole veel magama läinud, nii et ikkagi..)
Täna käisime ujumas koos 5. semestri tudengitega. Lahe oli basseinis mängida (sest me vahel päris mägisimegi seal ). Aga päeva tipuks jäi ikkagi see, kui ma mõttesse süvenenult tüdrukute riietusruumi sisse jalutasin..Läksin sisse ja vaatan - midagi on valesti... Sekund pingsalt mõtlemist - ja siis ma sain aru, mis valesti on. Poisid ei kanna ujumistrikood!! Järelikult vale uks...
Õnneks olid tüdrukud väga mõistvad ja ainult naersid mu üle päris kõvasti. Või siis koos minuga, sest ma ise naersin ka seda veel tunde hiljem.
Nüüd magama.
Sai selline hakitud ja veider sissekanne täna.
4.09.2007
Gunnar Roots ehk Rootsi Kunn
Ei saa enam seda kirjutamist edasi lükata. Muidu ei mäleta, millest kirjutada.
Teisipäeval hakkas meie tripp pihta. Ei midagi erilist, rongiga supsti Kopenhaagenisse hommikul. Seal vaksalis hakkas juba seikluse moodi välja nägema, sest meil kellelgi ei olnud vähimatki ettekujutust, kuhu suunas edasi minna. Pärast 15 min sisse ja välja ja ringi kõndmist õnnestus meil tuvastada infopunkti asukoht. Seda esialgu küll kaardil, aga asi seegi.
Infopunkti jõudsime valutult, välja arvatud Kadri, kes avastas kohe vaksali vastas oleva Tivoli (mis pidi ikka umbehea ja kuulus asi olema) ja jõudis ennast juba kõigi karussellide peale mõelda, kuid siis selgus, et see avatakse 13. aprillil alles. Valus.
Infost saime infot (!?!) ööbimisvõimaluste kohta. Valisime ühe näiliselt odava hosteli välja ja hakkasime sinnapoole orienteeruma. Kaardi peal oli öeldud, et see asub "3 km kesklinnast". Asus ta jah. Pärast mingit nelja kilomeetrit tegime söögipausi. Siis veel kilomeeter ja kuna edasi enam minna ei osanud (seal suunas, kuhu pidime minema, hakkas linn otsa saama), küsisime kohalike käest teed. Need ütlesid, et jalgsi minnes veel umbes pool tundi sinna tühermaa poole, siis peaks kohal olema. Kolm kilomeetrit my ass.
Natuke telefoneerimist keset maanteed ja tuli välja ,et seal pärapõrgus ööbimine ei tule üldse odav tegelikult, eriti kui arvestada, et me peame bussi/metrooga sinna linnast minema.
Jäi ära. Valisime hoopis ühe teise pesa, mis asus täpselt kesklinnas. Hinnaks kujunes kuskil 450.- öö. Ei olegi kõige hullem, arvestades Kopenhaageni üldist hinnataset.
Pakkisime ennast 11. korrusel lahti ja läksime linna avastama. Tegime kaasa ühe kanalituuri, mis oli päris mõnus elamus. Pärast hulkusime mööda linna ringi ja tegime pisikeste poodidega tutvust. Ühes poes hakkasin ma müüjaga Eesti natsimeelsuse üle vaidlema. Pärast seda, kui ma olin selgitanud, et me ikka tõesti oleme praeguseks ajaks iseseisvad. Nojah, kõik ei peagi Eestit teadma ju.
Pärastlõunal saime ühe toreda ja tasuta antud kontserdi osaliseks keset südalinna. Ja pärast seda... läkisimegi vist tagasi hostelisse. Ah jaa, enne veel leidsime koha, kus sai 49 DKK eest süüa niipalju pitsat ja salatit, kui kannatasid. Pärast seda hostel ja lõunauinak.
Ma ei tea, mida teised vahepeal tegid, aga mina ärkasin üles siis, kui oli juba pime. Järgnes pubituur. Kadri hea inimene küsis alt registratuurist infot kohalikke baaride kohta ja sattus ühe austraalia sõbralikkuse kehastuse otsa, kes jagas meile infot ja tasuta õlle kuponge.
Need viimased kulusid vägagi ära, sest selgus, et näiteks Inglise pubis on õlle liitri hind 200 EEK.
Mina tarbisin tasuta ära ühe liitri õlut, nii et kokkuhoid oli mäekõrgune.
Veel saime teada, et Kopenhaagen on äärmiselt ohutu linn, kus öösel ringi liikuda. Parem kui Tartu, ja elanike arv on sealjuures 10X suurem Tartus.
Kolmapäeval oli muuseumituur. Hommikul Guinessi rekordite muuseum (mõttetu!!), seejärel selle juures olev "hirmunäitus" (veel mõttetum). Pärast seda tuli rahvusmuuseum, õnneks tasuta. Seal peaks mingi nädal aega järjest käima, siis jõuaks ehk kõik väljapanekud läbi kõndida.
Mina ei jõudnudki taanlaste rahvuslike väljapanekuteni, ma seiklesin hulk aega mööda Hiina ja India ja Bali ja Austraalia ja Uus-Meremaa ja eskimote kultuuri tutvustavaid ruume. Tugev üledoos tuli sealt.
Oimetuna läkisn otsima järgmist punkti, Taani kuninglikku laevamuuseumi. See oli ka tasuta, sellepärast.
Tegelikult mulle seal meeldis, sain teada Taani laevaehitusajaloo kuskilt keskajast kuni tänapäevani, lisaks veel merelahingud ja muu tore. Keegi hea ja kannatlik inime oli valmis nikerdanud hulgaliselt väga suuri makette merelahingutest ja vanadest sadamatest. Ja need olid tõesti üksikasjalikud, kuni laevakahuriteni ja kahurisuitsuni ja meeste poosideni välja. Midagi nii toredat ei ole ma tükil ajal näinud.
Ülejäänud päev läks järjekordse tänavakontserti kuulamisele, järjekordse söö-palju-jõuad koha ekspluateerimisele ja hostelis magamisele. Lisaks õhtul uus pubituur, kus MA LEIDSIN KAKS EESTLAST!!!
Ei saa olla maailm nii väike, et jooksed baarileti ees eestlastega kokku. Nemad rääkisid, et seal samas pubis pidi töötama kolm eesti tüdrukut, aga kahjuks ei olnud neist kedagi tööl see õhtu. See oli mu päeva nael igatahes, ma ei saanud ega saanud sellest üle, et ma eesti keelt sain rääkida:)
Neljapäev oli Rootsi minek. Hommikul saime raudteejaamas Maria ja ta isaga kokku. Ja siis sõitsime üle toreda 16 km pikkuse silla. Isa oli väga mõnus onu, kes oli äärmiselt huvitatud ja tegev GPS seadmetega ja muu sellisega. Ma sain ka vägeva demo, kuidas see aparaat töötab. Kodus tutvustus jätkus, nimelt sai netist vaadata meie marsruuti ja iga punkti kiirust ja suunda ja.. ma ei mäletagi, mida veel. "Boys toys", nagu ta ise ütles.
Ülejäänud päev me käisime Lõuna-Rootsi rannikuga tutvumas ja tsillisme ühes väikeses linnas ja siis korjasime Maria sõbrad peale ja kodus sõime pitsat ja mängisime kaardimängu "crapman":D
Reedel oli sugulaste päev. Mingi 20 rahvast tuli kokku, et pühade puhul lauas istuda. See on natuke imelik, sest Eestis on reede ju vaikne püha, keegi ei värvi mune ja ei söö pidusööki.
Pärast käisime rannas jalutamas ja kive korjamas/linde vaatlemas, kes mida.
Üks rootsi mees teadis Andrus Veerpalu kusjuures!! Ja Raul Ollet ka:D
Reede õhtul käisime Maria bändiproovis, kus ta kolm laulu lindistas. Head laulud. Minu maitsele.
Laupäeval sõitsime läänerannikule, kuskile sinnakanti, kus Hamleti loss üle lahe paistab. Seal tegime me metsa:) Ja sõime kännu otsas kaneelipirukaid ja jõime kohvi ja taanlaste umbemõrut jooki. Ja pärast toas sõime jälle, eriti kõvasti, nagu viimastel päevadel kombeks.
Ja siis juba sõitsimegi tagasi. Maria vanemad panid meid Malmös maha, sealt tulime kolmekesi rongiga supsti Kopenhaagenisse ja sealt sujuvalt edasi Odensesse. Ja meie rattaid ei olnudki keegi selle viie päeva jooksul ära varastanud raudteejaamast. Positiivne:)
Koju jõudsime keskööl. Ma ei teagi siis, kas laupäeval või pühapäeval.
Eks proovige nüüd pikem sissekanne kirjutada:)
(Kadri ei lähe arvesse:D)
Teisipäeval hakkas meie tripp pihta. Ei midagi erilist, rongiga supsti Kopenhaagenisse hommikul. Seal vaksalis hakkas juba seikluse moodi välja nägema, sest meil kellelgi ei olnud vähimatki ettekujutust, kuhu suunas edasi minna. Pärast 15 min sisse ja välja ja ringi kõndmist õnnestus meil tuvastada infopunkti asukoht. Seda esialgu küll kaardil, aga asi seegi.
Infopunkti jõudsime valutult, välja arvatud Kadri, kes avastas kohe vaksali vastas oleva Tivoli (mis pidi ikka umbehea ja kuulus asi olema) ja jõudis ennast juba kõigi karussellide peale mõelda, kuid siis selgus, et see avatakse 13. aprillil alles. Valus.
Infost saime infot (!?!) ööbimisvõimaluste kohta. Valisime ühe näiliselt odava hosteli välja ja hakkasime sinnapoole orienteeruma. Kaardi peal oli öeldud, et see asub "3 km kesklinnast". Asus ta jah. Pärast mingit nelja kilomeetrit tegime söögipausi. Siis veel kilomeeter ja kuna edasi enam minna ei osanud (seal suunas, kuhu pidime minema, hakkas linn otsa saama), küsisime kohalike käest teed. Need ütlesid, et jalgsi minnes veel umbes pool tundi sinna tühermaa poole, siis peaks kohal olema. Kolm kilomeetrit my ass.
Natuke telefoneerimist keset maanteed ja tuli välja ,et seal pärapõrgus ööbimine ei tule üldse odav tegelikult, eriti kui arvestada, et me peame bussi/metrooga sinna linnast minema.
Jäi ära. Valisime hoopis ühe teise pesa, mis asus täpselt kesklinnas. Hinnaks kujunes kuskil 450.- öö. Ei olegi kõige hullem, arvestades Kopenhaageni üldist hinnataset.
Pakkisime ennast 11. korrusel lahti ja läksime linna avastama. Tegime kaasa ühe kanalituuri, mis oli päris mõnus elamus. Pärast hulkusime mööda linna ringi ja tegime pisikeste poodidega tutvust. Ühes poes hakkasin ma müüjaga Eesti natsimeelsuse üle vaidlema. Pärast seda, kui ma olin selgitanud, et me ikka tõesti oleme praeguseks ajaks iseseisvad. Nojah, kõik ei peagi Eestit teadma ju.
Pärastlõunal saime ühe toreda ja tasuta antud kontserdi osaliseks keset südalinna. Ja pärast seda... läkisimegi vist tagasi hostelisse. Ah jaa, enne veel leidsime koha, kus sai 49 DKK eest süüa niipalju pitsat ja salatit, kui kannatasid. Pärast seda hostel ja lõunauinak.
Ma ei tea, mida teised vahepeal tegid, aga mina ärkasin üles siis, kui oli juba pime. Järgnes pubituur. Kadri hea inimene küsis alt registratuurist infot kohalikke baaride kohta ja sattus ühe austraalia sõbralikkuse kehastuse otsa, kes jagas meile infot ja tasuta õlle kuponge.
Need viimased kulusid vägagi ära, sest selgus, et näiteks Inglise pubis on õlle liitri hind 200 EEK.
Mina tarbisin tasuta ära ühe liitri õlut, nii et kokkuhoid oli mäekõrgune.
Veel saime teada, et Kopenhaagen on äärmiselt ohutu linn, kus öösel ringi liikuda. Parem kui Tartu, ja elanike arv on sealjuures 10X suurem Tartus.
Kolmapäeval oli muuseumituur. Hommikul Guinessi rekordite muuseum (mõttetu!!), seejärel selle juures olev "hirmunäitus" (veel mõttetum). Pärast seda tuli rahvusmuuseum, õnneks tasuta. Seal peaks mingi nädal aega järjest käima, siis jõuaks ehk kõik väljapanekud läbi kõndida.
Mina ei jõudnudki taanlaste rahvuslike väljapanekuteni, ma seiklesin hulk aega mööda Hiina ja India ja Bali ja Austraalia ja Uus-Meremaa ja eskimote kultuuri tutvustavaid ruume. Tugev üledoos tuli sealt.
Oimetuna läkisn otsima järgmist punkti, Taani kuninglikku laevamuuseumi. See oli ka tasuta, sellepärast.
Tegelikult mulle seal meeldis, sain teada Taani laevaehitusajaloo kuskilt keskajast kuni tänapäevani, lisaks veel merelahingud ja muu tore. Keegi hea ja kannatlik inime oli valmis nikerdanud hulgaliselt väga suuri makette merelahingutest ja vanadest sadamatest. Ja need olid tõesti üksikasjalikud, kuni laevakahuriteni ja kahurisuitsuni ja meeste poosideni välja. Midagi nii toredat ei ole ma tükil ajal näinud.
Ülejäänud päev läks järjekordse tänavakontserti kuulamisele, järjekordse söö-palju-jõuad koha ekspluateerimisele ja hostelis magamisele. Lisaks õhtul uus pubituur, kus MA LEIDSIN KAKS EESTLAST!!!
Ei saa olla maailm nii väike, et jooksed baarileti ees eestlastega kokku. Nemad rääkisid, et seal samas pubis pidi töötama kolm eesti tüdrukut, aga kahjuks ei olnud neist kedagi tööl see õhtu. See oli mu päeva nael igatahes, ma ei saanud ega saanud sellest üle, et ma eesti keelt sain rääkida:)
Neljapäev oli Rootsi minek. Hommikul saime raudteejaamas Maria ja ta isaga kokku. Ja siis sõitsime üle toreda 16 km pikkuse silla. Isa oli väga mõnus onu, kes oli äärmiselt huvitatud ja tegev GPS seadmetega ja muu sellisega. Ma sain ka vägeva demo, kuidas see aparaat töötab. Kodus tutvustus jätkus, nimelt sai netist vaadata meie marsruuti ja iga punkti kiirust ja suunda ja.. ma ei mäletagi, mida veel. "Boys toys", nagu ta ise ütles.
Ülejäänud päev me käisime Lõuna-Rootsi rannikuga tutvumas ja tsillisme ühes väikeses linnas ja siis korjasime Maria sõbrad peale ja kodus sõime pitsat ja mängisime kaardimängu "crapman":D
Reedel oli sugulaste päev. Mingi 20 rahvast tuli kokku, et pühade puhul lauas istuda. See on natuke imelik, sest Eestis on reede ju vaikne püha, keegi ei värvi mune ja ei söö pidusööki.
Pärast käisime rannas jalutamas ja kive korjamas/linde vaatlemas, kes mida.
Üks rootsi mees teadis Andrus Veerpalu kusjuures!! Ja Raul Ollet ka:D
Reede õhtul käisime Maria bändiproovis, kus ta kolm laulu lindistas. Head laulud. Minu maitsele.
Laupäeval sõitsime läänerannikule, kuskile sinnakanti, kus Hamleti loss üle lahe paistab. Seal tegime me metsa:) Ja sõime kännu otsas kaneelipirukaid ja jõime kohvi ja taanlaste umbemõrut jooki. Ja pärast toas sõime jälle, eriti kõvasti, nagu viimastel päevadel kombeks.
Ja siis juba sõitsimegi tagasi. Maria vanemad panid meid Malmös maha, sealt tulime kolmekesi rongiga supsti Kopenhaagenisse ja sealt sujuvalt edasi Odensesse. Ja meie rattaid ei olnudki keegi selle viie päeva jooksul ära varastanud raudteejaamast. Positiivne:)
Koju jõudsime keskööl. Ma ei teagi siis, kas laupäeval või pühapäeval.
Eks proovige nüüd pikem sissekanne kirjutada:)
(Kadri ei lähe arvesse:D)
4.03.2007
täidan lubadust
(ma unustasin selle sissekande aktiveerida, kui ma ta kirjutasin. vabandust. nüüd siis saab lugeda.)
jaaahhh.. kell on juba vägaväga palju, aga lubadust tuleb ju täita. Pealegi ei saa ma ilmselt enam järgmised viis päeva eriti netti, sest olen Taanituuril. Ja natuke ka Lõuna-Rootsi tuuril.
Aga nii palju päevi on vahepeal mööda saanud. Ma eriti ei mäletagi, mida head ma siin korda saatsin sel ajal.
Neljapäev ja reede olid kliinikust vabad päevad. Ise võtsin:) Tegelikult oli Marial ja Lisbethil eksamid ja me saime valida, kas me üldse tahame sinna kohale minna. Mina valisin, et ei taha. Kadri oli ikka nii hakkamist täis, et läks kohale nagu viis ööri.
Ah jaa, reedel ma siiski läksin sinna lõpuks, aga alles kella 13ks. Siis saime kokku Leifiga, kes on koolist see asjapulk, kes meiega siinoleku ajal tegelema peab. Jutt oli lühike, me Kadriga rääkisime oma muljetest praktikal ja Maria, Lisbeth ja Hanne kui meie juhendaja rääkisid siis sellest, kuidas me seal hakkama saime ja mis mulje jätsime. Taanlased oskavad väga hästi valetada, rääkisid meile suu sisse, et me oleme ikka nii targad ja tublid ja neil oli meilt palju õppida ja neil on niii hea meel, et me seal olime jne:)
Kui nad päriselt ka nii arvavad, siis on ju hea.
Reede õhtul oli superluks pidu. Tegelikult oli pileti hind superluks, eesti rahas natuke üle 300 raha. Aga selle eest sai süüa. Ja päris head süüa.
Hiljem tuli välja, et me istusime päris õige koha peal, sest meie nurga tüdrukul oli tequilapudel kotis. Natuke julgust juurde jälle.
Õlu maksis ka hirmsat hinda, esimest korda ostes läks 20 DKK, pärast, kui oma topsik juba olemas oli, siis 15 DKK. Korrutage kahega, siis saate eesti kroonides poole liitri hinna.
Aga lõbus oli ikkagi. Kuigi vahepeal tundus, et pidu hakkab (minu jaoks) ära vajuma, sest kõik taani sõbrad on kuskil omaette aktsioonis, siis lõpuks sattusin õigete inimestega kokku. Ja olin ise ka aktsioonis nii et seda nägu. Tantsisime näiteks taani tüdrukutega mingiste diskensihittide järgi. Enamus auru läks sealjuures eriti haigete ja "orginaalsete" tantsuliigutuste väljamõtlemiseks. Ma ei ole väga ammu enam tantsimise ajal nii palju naernud ja teised olid minuga täitsa nõus.
Pärast läks veel huvitavamaks - ma hakkasin taanlastele ise tantsimist õpetama. Kavva kuulus kaerajaan, eesti breiktants (autoriõigused kuuluvad Haraldile!!!), klassikaline eesti mehe klubitants, hevimuusika järgi rokkimise viis esimest taset jne. Kõik need olid mulle endalegi üllatuseks taanlaste hulgas äärmiselt populaarsed, ma pidin üha uutele ja uutele tantsuhuvilistele oma teadmisi edasi andma. Kui mõni päris hästi aru ei saanud, siis ka aegluubis tantsima.
Lõpuks üritasin ühele toredale tüdrikule sambat ka õpetada. Ma ei ole päris kindel, kui viljakas see ettevõte oli..
Pidu sai läbi kell kaks. Rattaga sõites oleks umbes 30min läinud, et koju jõuda. Aga pimedas peavad ju tuled olema. Ja meie mõlemad Kadriga unustasime oma laternad koju:) Hõissa püha loll lihtsameelsus. Nii me siis kõndisime. Ja kuna me saatsime ka kaks (supertoredat) taanlast koju, siis kõndisime väikese ringiga. Kilomeetreid ei oska öelda, aga aeg tuli 1,5h. Magama siis umbes nelja paiku..
Järgmisel hommikul sai uni otsa vist mitte enne kahte. Päev vajus imelikult kiiresti õhtusse ära ja juba me läksime Maria juurde õhtust sööma, et pärast kõik koos edasi Islandi peole minna (üks islandi tüdruk tegi seda pidu, sellepärast siis Islandi pidu). Maria juures olid lisaks veel tema sõbrad Maria ja Morten, viimane tuli meiega ka sinna peole kaasa. Morten ise õpib arstiks, aga kõige lahedam tema juures oli see, et ta on terve aasta seljakotiga Aasias ringi rännanud. Kuskil Tai ja Laose ja Birma kandis. Superlahe. Kadedaks teeb. Kuigi kõik on ju kättevõtmise asi, nii et ei ole nagu põhjust samas..
Hilisem pidu ise oli... imelik. Enne meie minemist olid seal ainult tüdrukud, kes põhimõtteliselt istusid ümber laua ja jõid õlut/kokteili/mingit tuvastamatut jooki. Ja kuulasid väga valjut muusikat. Ja rääkisid vahel taani ja vahel islandi keeles juttu. Oligi pidu. Mina seletasin vahepeal seal Mortenile Eesti-Vene suhteid ja ajalugu:)
Pärast ühikasse naasmist jäime Kadriga juttu ajama.. Ja rääkisime üsna mitu tundi, jutt sai otsa veerand viie ajal, nagu Kadri mulle praegu ütles. Päris hea, ma ei ole nii ammu lihtsalt niisama rääkinud maast ja ilmast. Ma täpselt ei mäleta, millest meil see jutt alguse sai, aga ära katsime me evolutsiooni, geneetika, Maa kui sellise, alateadvuse, osa inimese anatoomiast, valitsuses tähtsuse, rahva ja rahvuse, majanduskasvu, patriotismi, saatuse, telefoninumbrite andmise, natuke minu ja Kadri iseloomu... Kindlasti oli midagi veel, aga kõik ei tule meelde.
Ja tänane päev.. läks vaikselt lebo tähe all. Ma tegelt tegin ka natuke midagi, aga sellest ma ei saa rääkida:)
Homme Kopenhaagen. Maailma kolmas linn kalliduselt.
jaaahhh.. kell on juba vägaväga palju, aga lubadust tuleb ju täita. Pealegi ei saa ma ilmselt enam järgmised viis päeva eriti netti, sest olen Taanituuril. Ja natuke ka Lõuna-Rootsi tuuril.
Aga nii palju päevi on vahepeal mööda saanud. Ma eriti ei mäletagi, mida head ma siin korda saatsin sel ajal.
Neljapäev ja reede olid kliinikust vabad päevad. Ise võtsin:) Tegelikult oli Marial ja Lisbethil eksamid ja me saime valida, kas me üldse tahame sinna kohale minna. Mina valisin, et ei taha. Kadri oli ikka nii hakkamist täis, et läks kohale nagu viis ööri.
Ah jaa, reedel ma siiski läksin sinna lõpuks, aga alles kella 13ks. Siis saime kokku Leifiga, kes on koolist see asjapulk, kes meiega siinoleku ajal tegelema peab. Jutt oli lühike, me Kadriga rääkisime oma muljetest praktikal ja Maria, Lisbeth ja Hanne kui meie juhendaja rääkisid siis sellest, kuidas me seal hakkama saime ja mis mulje jätsime. Taanlased oskavad väga hästi valetada, rääkisid meile suu sisse, et me oleme ikka nii targad ja tublid ja neil oli meilt palju õppida ja neil on niii hea meel, et me seal olime jne:)
Kui nad päriselt ka nii arvavad, siis on ju hea.
Reede õhtul oli superluks pidu. Tegelikult oli pileti hind superluks, eesti rahas natuke üle 300 raha. Aga selle eest sai süüa. Ja päris head süüa.
Hiljem tuli välja, et me istusime päris õige koha peal, sest meie nurga tüdrukul oli tequilapudel kotis. Natuke julgust juurde jälle.
Õlu maksis ka hirmsat hinda, esimest korda ostes läks 20 DKK, pärast, kui oma topsik juba olemas oli, siis 15 DKK. Korrutage kahega, siis saate eesti kroonides poole liitri hinna.
Aga lõbus oli ikkagi. Kuigi vahepeal tundus, et pidu hakkab (minu jaoks) ära vajuma, sest kõik taani sõbrad on kuskil omaette aktsioonis, siis lõpuks sattusin õigete inimestega kokku. Ja olin ise ka aktsioonis nii et seda nägu. Tantsisime näiteks taani tüdrukutega mingiste diskensihittide järgi. Enamus auru läks sealjuures eriti haigete ja "orginaalsete" tantsuliigutuste väljamõtlemiseks. Ma ei ole väga ammu enam tantsimise ajal nii palju naernud ja teised olid minuga täitsa nõus.
Pärast läks veel huvitavamaks - ma hakkasin taanlastele ise tantsimist õpetama. Kavva kuulus kaerajaan, eesti breiktants (autoriõigused kuuluvad Haraldile!!!), klassikaline eesti mehe klubitants, hevimuusika järgi rokkimise viis esimest taset jne. Kõik need olid mulle endalegi üllatuseks taanlaste hulgas äärmiselt populaarsed, ma pidin üha uutele ja uutele tantsuhuvilistele oma teadmisi edasi andma. Kui mõni päris hästi aru ei saanud, siis ka aegluubis tantsima.
Lõpuks üritasin ühele toredale tüdrikule sambat ka õpetada. Ma ei ole päris kindel, kui viljakas see ettevõte oli..
Pidu sai läbi kell kaks. Rattaga sõites oleks umbes 30min läinud, et koju jõuda. Aga pimedas peavad ju tuled olema. Ja meie mõlemad Kadriga unustasime oma laternad koju:) Hõissa püha loll lihtsameelsus. Nii me siis kõndisime. Ja kuna me saatsime ka kaks (supertoredat) taanlast koju, siis kõndisime väikese ringiga. Kilomeetreid ei oska öelda, aga aeg tuli 1,5h. Magama siis umbes nelja paiku..
Järgmisel hommikul sai uni otsa vist mitte enne kahte. Päev vajus imelikult kiiresti õhtusse ära ja juba me läksime Maria juurde õhtust sööma, et pärast kõik koos edasi Islandi peole minna (üks islandi tüdruk tegi seda pidu, sellepärast siis Islandi pidu). Maria juures olid lisaks veel tema sõbrad Maria ja Morten, viimane tuli meiega ka sinna peole kaasa. Morten ise õpib arstiks, aga kõige lahedam tema juures oli see, et ta on terve aasta seljakotiga Aasias ringi rännanud. Kuskil Tai ja Laose ja Birma kandis. Superlahe. Kadedaks teeb. Kuigi kõik on ju kättevõtmise asi, nii et ei ole nagu põhjust samas..
Hilisem pidu ise oli... imelik. Enne meie minemist olid seal ainult tüdrukud, kes põhimõtteliselt istusid ümber laua ja jõid õlut/kokteili/mingit tuvastamatut jooki. Ja kuulasid väga valjut muusikat. Ja rääkisid vahel taani ja vahel islandi keeles juttu. Oligi pidu. Mina seletasin vahepeal seal Mortenile Eesti-Vene suhteid ja ajalugu:)
Pärast ühikasse naasmist jäime Kadriga juttu ajama.. Ja rääkisime üsna mitu tundi, jutt sai otsa veerand viie ajal, nagu Kadri mulle praegu ütles. Päris hea, ma ei ole nii ammu lihtsalt niisama rääkinud maast ja ilmast. Ma täpselt ei mäleta, millest meil see jutt alguse sai, aga ära katsime me evolutsiooni, geneetika, Maa kui sellise, alateadvuse, osa inimese anatoomiast, valitsuses tähtsuse, rahva ja rahvuse, majanduskasvu, patriotismi, saatuse, telefoninumbrite andmise, natuke minu ja Kadri iseloomu... Kindlasti oli midagi veel, aga kõik ei tule meelde.
Ja tänane päev.. läks vaikselt lebo tähe all. Ma tegelt tegin ka natuke midagi, aga sellest ma ei saa rääkida:)
Homme Kopenhaagen. Maailma kolmas linn kalliduselt.
4.02.2007
ma luban
Ma luban, et ma kohe varsti kirjutan jälle uue sissekande.. Viimasest on juba nii palju aega möödas, aga näe ei ole olnud mahti uut teha. Täna ka veel ei ole, aga homme (õhtul) saab ehk see viga parandatud.
Kes kannatab, sellel on head närvid. (Somaalia vanasõna)
Kes kannatab, sellel on head närvid. (Somaalia vanasõna)
Tellimine:
Postitused (Atom)