pealkirjad on lollid

Rahvas on hullumas ja nõuab uut sissekannet. Postkast on vihastest/pettunud fännikirjadest umbes.

Täna käisime hoopis teises kohas praktikal kui muidu. Oli selline natuke nagu vanadekodu või hooldekodu tüüpi maja. Aga samas ei olnud ka. Põhimõtteliselt oli see kohalik rehabilitatsioonikeskus, mis "teenindab" väikest ümbruskonda. Jube hea ja mugav, sest inimesed ei pea kuskile kaugele haiglasse/kliinikusse füsioteraapiat saama minema, vaid seda saab teha kohe kodu juures. Eestis on selleni veel palju aega. Liiga palju.

Aga mõnus oli täitsa. Võimlesime koos vanade tädide/onudega:) Ja üks hetk tuli välja, et üks vanatädi oli kunagi Tallinnas ja Tartus ja siis mingis Lõuna-Eesti linnas käinud, mida ta enam ei mäletanud. Ja siis me muljetasime Eestist tükk aega.
Seal oli vabsee rahvusvaheline seltskond koos. Meie olime siis eestlased onju. Lisaks oli seal üks tudeng Islandilt (Hjördis) ja üks füsioterapeut Norrast. Teine FT oli küll taanlane, aga hindu. Ja üks patsient oli Fääri saartelt:)
Integreeruv füsioteraapia.

Täna sadas siin sellist vihma, mida ma veel Taanis näinud ei ole. Selles mõttes, et vihm oli ikka vihm, aga nii palju korraga... ja sellise tuule saatel. Mul oli õnne rattaga ka sõita sel ajal 5 min. Kas ma olin pärast seda märg või jah?

Laupäeval käisime külas ühel ülimõnusal kongo mehel:) Tal on trummid ja värgid ja ma väga tahtsin djembet mängida ja nii me sinna sattusimegi. Tänu Mariale.
See oli meil küll parim õhtu kogu siinolemise aja jooksul. Alguses ajasime niisama juttu ja jõime õlut. Ja siis hakkasime Maria ja Kadriga trumme mängima. Hoolimata sellest, et ma päris korduvalt rütmi sassi ajasin, võib endaga päris rahule jääda. Sest ma ei ole djembet näppinud põhimõtteliselt juba 9 kuud enam.
Ja Pascalil (see on mehe nimi, kes veel aru ei saanud:)) on kaks ülemõistuse lahedat last. Üks neist, nelja-aastane Rebecca, kustus mind üks hetk legosid ehitama. Ja oi kui palju mõtteid ja juttu võib olla ühel tüdrukul!!! Nüüd oli see hetk, kus mul oli tõsiselt kahju, et ma taani keelt ei rääkinud, sest ta tõesti üritas mulle maad ja ilma seletada. Ja kui me olime valmis teinud maja ja torni ja tooli ja eesti lipu, siis ta kutsus mind joonistama:)
Lõpuks küsis ta, kas me sinna ööseks ka jääme (ta ema tõlkis meile tema juttu). Superlahe, mind ei ole veel kuskil nii kiiresti omaks võetud (praegu on mul enda arvates veel selline lastehirmutaja-habe ka ees).

Ma küsisin Pascalilt aafrika muusikat ja ta tegigi mulle ühe plaadi kongo muusikaga. Kadestate mind nüüd, onju:)

Ta rääkis ka oma kodumaast igasugu lugusid. Enamasti olid need päris koledad ja uskumatud. Ei kujuta ettegi, et kusagil on selline elu... tapmine ja vägivald kui igapäevane nähtus.. ja nüüd ma vist hakkasin belglasi vihkama.
Kongos pidavat olema kõige rohkem teemante ja kulda ja muid väärismaavarasid. Ja kõige suurem vihmamets. Inimestele on nii palju antud, aga sellest hoolimata (või selle tõttu) ei ole nad õnnelikud.
Aga paljuski ongi selles jamas seal süüdi vist eurooplased ja USA, kes teenivad kõva raha relvamüügist ja kaevandamisest. Nii et neile on igati kasulik seal pisikesi sõdasid hõõgumas hoida.

Aga tegelikult on inimesed ilusad ja head.