topeltkohvi

Öösel on nii tore kirjutada. Topeltkohvi ja väsimuse tulemuseks on kuskile juurdetekkinud ühendused, lisaväärtusena muutub mõttejooks vaikseks, surisevaks, natuke uduseks. Päeval saab kirjutada fakte, öösel nendest faktidest juttu.

Jah siis. Portugaallased on omamoodi inimesed, lõunamoodi vist. Nende plaanid tekivad, kaovad ja tekivad uuesti nii kiiresti, et aeglane põhjamaa talupojamõistus ei võta kinni. Laupäeva õhtul pidime baari minema. Natuke enne minemahakkamist tuli neilt teade, et nad mõtlesid ümber ja lähevad linna kuskile peole. Kui palju pilet maksab ja mis pidu see täpsemalt on, oli neil vist natuke selgusetu, aga sellest ei lastud ennast heidutada. Meie otsustasime Kadriga, et me ikka ei hakka mingi 11 ajal õhtul nendega X kohta X peole minema. Siis, kui neile seda ütlema hakkasime, tuli juba uus uudis, et nad ikka ei lähe peole, vaid ikka baari. Mõtlesid ümber. No me siis mõtlesime ka ümber ja läksime baari. Seal, pärast pooletunnist ootasmist saime nendega lõpuks kokku, aga kiire elustiiliga Vivianil olid juba jälle uued plaanid vahele jõudnud, teiste sõnul oli tal mingi "date". Elu vajab ju elamist, plaanid vajavad pidevat uuendamist.
Baaris mängisin ma esimest korda elus "Uno't", mõistatasin koos Kadriga, kuidas kõik portugali inimesed juba nii kiiresti omavahel paari on heitnud ja lõpuks tantsisin poolsunniviisiliselt koos eelmainit' tegelastega diskensit. Ei tundunud eriti hea.
Portugali tüdrukud tantsivad naljakalt, jalgu ei näegi all, aga käed on paigal.

Pühapäeva hommikul ärkasin siis, kui kell oli juba kiire (alguses ei olnudki, aga pärast tunniajalist nihutamist tuli Maria ja ristmik haigla juures ähvardavalt lähedale). Dušš-kohvi-aktiivne võileib ja minek oligi. Ilm ruulis, aga see ei ole vist enam uudis.
Käsipall. Ma ei ole kunagi enne ühtegi elusat käsipalli mängu näinud. Aga alati on esimene kord ja selles vallas sai esimeseks umbes 16 aastaste tüdrukute madin (ülekantud tähenduses). Nüüd ma armastan seda mängu palju rohkem. See on kohati ikka müstline eneseohverdamine ja -lõhkumine, mida nad teevad. Ise ei mängiks, aga vaadata on teine tera. Füsioterapeudi seisukohast võttes muidugi jällegi üldse mitte normaalne mäng, sest isegi kui mingi ime läbi ja kaitseingleid ekspluateerides suudad seal vigastusi vältida, siis kehapoolte- ja lihastevaheline ebasümmeetria on tagatud. Mõnel mängijal on lihtsalt peale vaadates võimalik aru saada, kumb jalg on hüppejalg, sest see on nähtavalt teisest jämedam.
Aga kõige lemmikumaks seal oli mul tegelikult "meie" võistkonna (mees)treener, kes elas mängule loomalikult kaasa. Tema temperament ja häälepaelad annaks enamusele lõunamaa tegijatele ka silmad ette, ausalt. Tema karjumine peaaegu ei katkenudki, kui siis ainult selleks, et käega vastu põrandat taguda, vihaselt kohapeal hüpata või põlvili maha visata. Nii elus inimest on täitsa tore vaadata vahepeal.

Täna oli ikka, jälle ja endiselt praktika ja üldse mitte üllatuseks ei teadnud meie juhendaja, mida ma tegema pean. Ma säästsin teda selle väljamõtlemise vaevast ja läksin nugistasin raamatukogus kaks tundi. Kas ma olen juba kelkinud, et me saame siin TASUTA printida igast värki?!? Peamiselt on see siiski mõledud teadusartiklite jaoks. Superhea.
Õhtupoole käisime Kadriga väljas päikest trotsimas ja taani alkoholitootmist toetamas. Esmapilgul kahtlane õlu maitses täitsa heaste ja pildid tulid ka (tänu sellele?) päris mmm... kunstilised välja.

Ja grebimahla plekke ei saa mu särgi pealt välja pesta, sest greip ei jätagi mu särgile mingeid plekke.
Tänase päeva idu, mõte, filosoofia, õpetus - kuidas soovite.

Õhtud ei ole magamiseks. Ööd ka ei ole.
Lühikeste praktikapäevadega inimese vabadus.


Sõnumeid on tore saata/saada, aga tahaks ise kohal olla. Hoian seda mõtet:)