Kuhu sinu aeg kaob?

Ma pean siia jälle midagi sisse kandma, muidu pannakse mu koht kinni. Ja kust te siis veel juhatust ja puhast kulda lugeda saaks?

Ma ei ole kindel, kas mul on lihtsalt viimasel ajal rohkem silma/kõrva jäänud või ongi tendents sinna suunas. Probleem seisneb selles, et inimesed ei viitsi enam teineteist kuulata. Sellega harjusin ma peaaegu juba ära, et kui minu käest küsitakse "kuidas läheb?", siis suurem osa inimesi ei ootagi tegelikku vastust. Aga kui küsitakse, et "mida sa puhkuse ajal tegid?", siis ma eeldan, et ma saan küsimusele vastata ka. Mitte ei juhtu nii, et ei jõua esimest lauset veel lõpetada, kui juba küsija räägib kellegi kolmandaga täiesti teist teemat. Miks siis üldse küsida, kui kõigevähematki huvi ei ole. Viisakusest? Vaevalt, viisakam oleks ju küsimata jätta, mitte poole jutu pealt ignoreerima hakata.

Hoopis sagedamini tuleb aga ette sellist asja, kus vestluskaaslane kuulab (või teeb sellise näo), aga nii kui lause otsa saab või hingamispaus tuleb, hakkab oma juttu rääkima. Kui mina räägin aiast , siis tema ei räägi isegi mitte aia august, vaid lennuliiklusest.

Peaaegu sama teema alla läheb mu meelest ka piltide vaatamine ja muusika kuulamine.
Näitad kellelegi pilte. Ükskõik siis millest. Aga kui igat pilti vaadatakse nii 1-2 sekundit, siis ei ole see normaalne. Ükski pilt ei saa nii igav olla, et niimoodi üle libiseda.
Või siis tahad kellelegi uut plaati või playlisti ette mängida. Ja jälle sama - iga loo jaoks jätkub tähelepanu maksimaalselt kümneks sekundiks, üldjuhul siiski palju vähemaks.

Meil on ju olemas telefonid ja hüperkiired arvutid ja maailma parim Internet. Kõik see peaks järjest rohkem aega kätte jätma. Seda aega võiks siis ju üksteise jaoks kasutada - kuulata, mida teistel on öelda. Vaadata neid pilte, mis näidatakse. Ja kuulata neid lugusid, mida me teistele kuulamiseks oleme valinud.

Sadulas näeme, raisk!

Viimase paari nädala jooksul trenni tehes ei ole olnud vist mitte ühtegi korda, kus keegi ei oleks mulle ette astunud/sõitnud/keeranud. Ja mitte niisama, et ma teen väikse kaare ja kulgen mööda, vaid ikka nii, et ma pean pidurid blokki laskma ja rabelema, et mitte ennast ja teisi vigastada. Võrdselt lollusi teevad nii jalakäijad, teised ratturid kui autojuhid. Niisiis, kui sa oled:

JALAKÄIJA
Kui sa kuuled tagant ratturit lähenemas, siis, jumala eest, ära hakka kuskile teise teeserva hüppama või küljelt küljele tammuma. Rattur on sind 99% juhul ammu näinud ja oma möödasõidu trajektoori välja mõelnud. See, kui sa hakkad ees tantsima, teeb möödumise peaaegu võimatuks. Kõnni edasi samamoodi, või kui see tundub ikka jube riskantne, siis jää kasvõi seisma.
Kui rattur tuleb eest, siis on põhimõtteliselt sama. Ära astu kõrvale viimasel sekundil, siis on otsasõit garanteeritud.
Ja veel - kui sa jalutad koeraga ja ta on jalutusrihma otsas, siis proovi ikka püsida oma loomaga ühel pool teed. See, kui ma sõidan üle jalutusrihma, võib lõppeda sellega, et koer on mul kodarates. Ja mina korjan liiva ja kivikesi naha seest välja.

JALGRATTUR
Eelnev jutt (välja arvatud koerad:p) käib ka ratturite kohta. Õnneks inimesed, kes rattaga sõidavad, saavad üldiselt aru, et ei ole sügavat mõtet mingeid ainult endale arusaadavaid manöövreid tegema hakata. 1 sekund enne möödasõitu.
Samas võiks ikkagi sõita kogu aja sellist trajektoori pidi, mis on teistele kaasliiklejatele vähemalt 3 sekundit etteennustatav. Et kui ikkagi pöörad, siis näita käega. Ja kui pidurdad, siis püüa veenduda, et taga ei ole kedagi, kes sulle lihtsalt otsa lajatab.
Ja veel - kui sõidad kõrvalteelt peateele, siis PEAB ka teisele rattale teed andma. Arvamine, et "küllap jõuan eest läbi" on ikka väga loll. Sittagi sa jõuad, kui teisel kiirus üleval on.

AUTOJUHT
Kõigepealt tahaks küsida, et KAS ON NII KURADI RASKE KÜLGVAHET HOIDA RATTURIGA?? Linnas veel saan aru - liiklus on tihe ja ei saa teise ritta minna alati. Võta siis natukenegi kiirust maha, raisk. Aga maanteel, kui ma sõidan teepeenral, kas on vaja sõita siis külgmise joone peal, nii et vahet jääb heal juhul mingi faking 30-40cm??? Ei ole võimalik tõmmata natukene telgjoonele lähemale??
Ja kõrvalteelt ettesõitmine kehtib siin ka - tihti liigub rattur tunduvalt kiiremini, kui sa üldse arvatagi oskad.

Loomuliult ei käi see eelnev väljaelamine kõigi kaasliiklejate kohta. Suurem enamus on täitsa viisakad, annavad teed, kui vaja ja vahel näitavad suunda jne:) Aga mõnest lollakast piisab, et päev ära rikkuda.

VAATA VEELKORD. VAATA UUESTI. MÄRKA RATTURIT!

.

Hämmastavalt palju inimesi vaatab seda lehekülge iga päev.

Kahju neist (teist), sest mul ei ole neile (teile) mitte midagi öelda.
Aga ise olen hämmingut täis.

Kraadiklaasimängud

Kuidas teha oma haiguspäevad huvitavamaks.

Kraadi ennast iga poole tunni tagant, kanna saadud tulemus graafikule ja ühenda punktid värvilise joonega.
Lisaks võid teha kontrollkraadimisi enne ja pärast gripitee joomist, et näha, milline on efekt.
Kraadi ennast, seejärel kõnni koridoris kaks kilomeetrit ja kraadi uuesti. Pärast taastumist kraadi, kõnni väljas kaks kilomeetrit ja kraadi veelkord. Nii saad teada, kas ja kuidas füüsiline aktiivsus soojas ja külmas õhus mõjub.
Eriti hea, kui kodus on olemas automaatne vererõhuaparaat. Siis saab graafikule lisaks kehatemperatuurile alati lisada ka vererõhunäidud.

Mälu treenimiseks võta võimalikult paljusid rohtusid ja kõiki erineval ajal - näiteks Sudafedi tablette soovitatakse võtta 4x päevas, gripiteed ei tohi juua rohkem kui 6h tagant, kurgupastille võib võtta iga 2h tagant. Alusta iga rohuga erineval ajal ja püüa meeles pidada, millal sa pead järgmist preparaati manustama.

Kui ikka veel igav on, võib ennast Orkuti sisse logida ja seal lehekülge refreshima hakata. Ise püüad samal ajal ära arvata, kes on järmine sõber, kes ennast sisse logib.
Sama saab teha ka Postimehe leheküljel, ennustades, kas järgmine uudis on krimi-, spordi-, sise- või välisuudis.

Refreshimise vaheaegadel on võimalus oma arvuti desktopi pilti muuta. Proovi läbi kõik pildid, mis sul on, nii center, stretch kui tile seadistusega.

Harjuta hinge kinni hoidmist. Tee seda lamades, istudes, seistes, kõndides ja kõndides + kätega ringe tehes. Vaata, kas aeg väheneb lineaarselt või eksponentsiaalselt.

Kes ütles, et haige olla on igav?

võlad

Ma olen võlgu.

Kolleegile Pärnu Haiglast 15.-
Juuksurile kaks aastat tagasi 25.-
Kahe kuu internetiarve.
Kursaõele ühe shampuse.
Ühe plaadi Haraldile.
Paar tantsu.
Kutse ballile.
Auto puhastamise lumest.
Vähemalt ühe hea põhjenduse.
Väga palju vabandusi väga mitmetele inimestele.
Küllalt vastuseid teatud küsimustele.
Lõuahaagi põhikooliaegsele klassivennale.


Mulle oldakse võlgu.

Üks kook.
Üks jäätisekokteil.
Juba 10 aastat üks kiri Taanist.
Kvalifitseerumistunnistus.
Vähemalt üks hea põhjendus.
Päris palju kokkusaamisi.
Natuke vähem jalutuskäike.
Lugematu arv koosveedetud öid.
Paar vabandust.
Rühihindamine.

resultaat

Alates eelmisest sissekandest on mu blogi loetud 41 korral.
Ja mitte ühelgi korral ei olnud mitte ühelgi inimesel mitte ühtegi mõtet.
Lahe. Teinekordki.

räägi, mis sa arvad

Üks peamisi põhjuseid, miks ma siia nii vähe ja harva kirjutan, on mu eriliselt lühiajaline mälu ja/või keskendumisvõime. Mul nimelt on mõtteid küll ja oma peas pean ma üsna sageli iseendaga arutelusid, aga need lähevad mul sekunditega meelest ära.
Kuldkala mälu pidi olema 8 sekundit? Ega ma oluliselt maha ei jää.
Hakka või diktofoni kaasas kandma ja omaette kõnelema.
No ja sellepärast jõuavadki siis enamasti kibestunud ja iroonilised jutud, sest kõik huvitav on ära unustatud.

Täna unustasin vähemalt kaks mõtet ära. Aga üks jäi meelde ka.

Kõigepealt tekkis küsimus, et miks paljud inimesed tahavad olla hästi targad ja paljud tahavad olla väga heas vormis. (Kõik kindlasti ei taha, aga siiski päris suur osa.) Või siis osata mingit kindlat tegevust võimalikult hästi. Kasvõi telefoni kaugusviset.
Ja nendel inimestel ei teki üldjuhul sellist tunnet, et ma olen nüüd piisavalt tark või ilusa sixpackiga või oskan piisavalt hästi maadelda. Ikka tahaks veel natuke paremini.
Ühesõnaga, miks tahetakse olla hästi hea ja sellest veel paremaks saada? Mis motiveerib?

Mina jõudsin saunalaval ühele järeldusele. Aga.. ma vist praegu ei ütlegi, mida mina arvan.
Ma tahaks hoopis teada, mida sina arvad.
Kui sa üldse said aru, mida ma siin viis rida tagasi rääkisin ja kui sa vähegi viitsid kaasa mõelda, siis avalda oma arvamust. Ma lõpuks ütlen ise ka, mida mina asjast arvasin.