Kuhu sinu aeg kaob?

Ma pean siia jälle midagi sisse kandma, muidu pannakse mu koht kinni. Ja kust te siis veel juhatust ja puhast kulda lugeda saaks?

Ma ei ole kindel, kas mul on lihtsalt viimasel ajal rohkem silma/kõrva jäänud või ongi tendents sinna suunas. Probleem seisneb selles, et inimesed ei viitsi enam teineteist kuulata. Sellega harjusin ma peaaegu juba ära, et kui minu käest küsitakse "kuidas läheb?", siis suurem osa inimesi ei ootagi tegelikku vastust. Aga kui küsitakse, et "mida sa puhkuse ajal tegid?", siis ma eeldan, et ma saan küsimusele vastata ka. Mitte ei juhtu nii, et ei jõua esimest lauset veel lõpetada, kui juba küsija räägib kellegi kolmandaga täiesti teist teemat. Miks siis üldse küsida, kui kõigevähematki huvi ei ole. Viisakusest? Vaevalt, viisakam oleks ju küsimata jätta, mitte poole jutu pealt ignoreerima hakata.

Hoopis sagedamini tuleb aga ette sellist asja, kus vestluskaaslane kuulab (või teeb sellise näo), aga nii kui lause otsa saab või hingamispaus tuleb, hakkab oma juttu rääkima. Kui mina räägin aiast , siis tema ei räägi isegi mitte aia august, vaid lennuliiklusest.

Peaaegu sama teema alla läheb mu meelest ka piltide vaatamine ja muusika kuulamine.
Näitad kellelegi pilte. Ükskõik siis millest. Aga kui igat pilti vaadatakse nii 1-2 sekundit, siis ei ole see normaalne. Ükski pilt ei saa nii igav olla, et niimoodi üle libiseda.
Või siis tahad kellelegi uut plaati või playlisti ette mängida. Ja jälle sama - iga loo jaoks jätkub tähelepanu maksimaalselt kümneks sekundiks, üldjuhul siiski palju vähemaks.

Meil on ju olemas telefonid ja hüperkiired arvutid ja maailma parim Internet. Kõik see peaks järjest rohkem aega kätte jätma. Seda aega võiks siis ju üksteise jaoks kasutada - kuulata, mida teistel on öelda. Vaadata neid pilte, mis näidatakse. Ja kuulata neid lugusid, mida me teistele kuulamiseks oleme valinud.