Eelmise pühapäeva öösel poole kolme ajal koju minnes hakkasin ma mõistest ''linnadžungel'' hoopis teistmoodi mõtlema. Siiani olin ma sellega seoses kuvanud pilte tohutust liiklusest, inimmassist ja trügimisest, tänavate rägastikest ja muust sellisest. Nagu ilmselt enamik inimesi.
Aga nii varahommikul ei ole üldse liiklust ja inimmasse. Selle asemel on kottpimedad tänavalõigud, kuskil kauguses põlev üksik latern, mõned üksikud hinged...
Kõndisin ülikooli tagant Kassitoome poole. Pimedus, kuskil Krooksu ees põlev latern annab uduseid varje. Kottpimedalt Toome nõlvalt on kosta kellegi samme. Vaikus. Siis ebamäärased kauged hääled ja jälle sammud, nüüd juba uues kohas. Allpool (ka pimedal) Laial tänaval vilksab keegi, kuid ainult sekundiks. Edasi jääb ainult kontsade kajamine. Krooksu ees on valgus ja seal käib elu, kuid sealt möödudes jällegi hämarus, vaikus ja üksikute varjude hääled. Ja nii kogu kodutee. Džungel!

Ühel sarnasel ööl kõndisin ma koduteest nii palju kui võimalik autoteede peal. See annab kummalise vabaduse. Eriti mõnus on ringteedel kõndida;)
Kohas, kus mõni tund tagasi oli tohutu rabelemine ja sajad autod, on nüüd täielik vaikus. Selles võlu ongi.
Täpselt samal põhjusel meeldivad mulle öised lennujaamad ja haiglad. Tipptunni ajal jäävad kõik kõigile jalgu, kõigil on kiire, kõik jäävad hiljaks ja on ärritunud. Aga kell 2 öösel on vaikus. Kõnnid ringi, käid nii aeglaselt kui tahad ja ei jää mitte kellelegi jalgu. Teed sõrmega nipsu ja kuuled, kuidas kaja vastab.
Kuskil mahajäätud kohas nii käia oleks kõle. Elutu. Just teadmine, et loetud tundide pärast on kõik saalid ja koridorid inimesi täis, annab vaikusele õige võlu.

Homme hommikul hakkab nii paljudel mu tuttavatel uus osa elust.
Marin alustab uuesti. Tiina läheb Viljandisse. Kätlin läheb Haapsallu. Üks mu endine kolleeg alustab uues kohas. Meile tuleb tööle kaks uut inimest. Helleka läheb (mitte küll homme, aga ikkagi) piiri taha õppima. jne.
Mina lähen, nagu juba väga palju kordi enne, jälle tööle.
Ja ma ei ole selle üle väga kurb:)

Kassatädi silmarõõm.

Vahepeal on paljutki juhtunud.

Näiteks käisin ma öölaulupeol. Iga kümnes eestlane käis tegelikult, nii et see ei oma mingit uudisväärtust. Nojah. 20 aastat tagasi mind seal igatahes ei olnud, nii et mingit võrdlusmomenti ei oska küll tuua. On olnud kuulda palju vingumist stiilis ''see ikka ei olnud päris see, mis '88. aastal bla bla''. See ei peagi ju sama olema. Imelik oleks ka, kui rahvas hoiaks täpselt ühesugust emotsiooni kahe kümnendi jooksul täiesti muutumatuna. Oluline on, et kokkuhoidmistunnet jätkub eestlastel küll ja veel, kui väga vaja.
Mina sain sealt igatahes tonnide viisi häid emotsioone, pisikesi hetki ja mõtteid.

Ah jaa, teel Tallinna ehmatasin ma rongis ühe pisikese poisi päris ära. Tegelikult oli nii, et ma isegi hoidsin ennast tagasi, kui ta eesistuvat tüdrukut terroriseeris ja rahulikult istumise võimatuks tegi ning tüdruku keelamisest midagi ei pidanud. Oma 20 minutit hoidsin tagasi. Siis enam ei suutnud ja näitasin talle käemärkide abil, et ta peab nüüd kohe maha istuma. Ma isegi ei ütelnud midagi, lihtsalt näitasin sõrmega tema ja siis istme peale. Aga sellest piisas, et ülejäänud sõit täielikus vaikuses mööda saata.

Ja siis eile käisin Tiinaga väljas istumas, kus ma samuti ühe pisikese tüdruku nutmiseni ära ehmatasin. Ta nimelt hakkas omapäi kassas tšekke välja printima ja ma ütlesin (enda arvates küll väga sõbralikult), et nii ikka ei tohi teha. Mille peale tüdruk kõva häälega nutma/karjuma hakkas ja minema jooksis.
Ma pean ikka väga hirmus välja nägema. Vähemalt laste arvates. Ja mul ei ole praegu isegi ju habet ees!

Ah jaa. Kahe lapse ehmatamise vahelisel ajal sain ma ka ristiisaks. Seda küll patuga pooleks, sest ma olen veel poolpagan. Aga parema puudumisel ajab asja ära küll.

Ja kindlasti väärib märkimist õhtune/öine jalutuskäik Liinaga. Liina on väga eriline tüdruk, näiteks tema naerab selle anekdoodi peale, kus agent Mulder ühe naise tooliga surnuks peksab:) Seda ei juhtu üldsegi nii tihti, kui te arvate.
Ja üleüldse ei ole ma saanud väga ammu niimoodi öösel mööda Tartut ringi kolada. Vahepeal teed juua ja siis edasi kolada. See on ikka superhea tunne.

Eile tuli välja, et ma ajan sööklas kassatädide päid segi. Milline mees!

Toeta Gruusiat!

Eesti Punane Rist avaldab oma kodulehel (www.redcross.ee) üleskutse:

''Eesti Punane Rist kogub Gruusia relvakonfliktis kannatanute toetuseks annetusi märgusõna all GRUUSIA RELVAKONFLIKT kogumiskontole

1180001436 Hansapangas
10220039608010 SEB-s

Abi on tarvis eelkõige tsiviilelanikkonnast põgenikele. Peamiselt on kohapeal puudu esmaabivahendeid, toiduaineid ning hügieenivahendeid.''

Ja kui veini ostad, osta Gruusia oma.
Lisaks kavatsen ma (vähemalt mingi aeg) boikoteerida Vene tooteid.
Võib-olla on see lapsik, aga midagi muud ma ka teha ei oska.

Viru Folk '08

Reedel algas ajaloo esimene Viru Folk. Mina lootsin alustada oma elamusterohket nädalavahetust reede õhtuse Säsi kontsertiga. Kontsert algas 18.30, mina jõudsin Käsmu 18.25 - oli veel lootust. Aga rahvamajja laekudes selgus, et ma ei saa uksest sissegi. Ja kuskilt koridorist Saatpalu laulude kaja kuulata ka ei tahtnud.

Seega esimene kontsert läks aia taha. Seda hoolimata minu pidevast illegaalse kiirusega sõitmisest ja paarist liiklusohtlikust olukorrast. Aga ma vähemalt proovisin.

Korraga oli mul tekkinud kolm ja pool tundi vaba aega. Esimese tunni jooksul avastasin ma õudusega, et mul on sularaha ainult 60.-. Millest 50.- maksin kohe parkimise eest ära. Kiire tuur mööda Käsmut tegi selgeks, et seal ei ole isegi mitte poodi, sularahaautomaadist rääkimata. Hea uudis oli vähemalt see, et Võsult saab raha välja võtta. Ja Võssu oli ainult 4km.
Hakkasin rahale järgi minema, kui tekkis järgmine probleem - kuna parkla hakkas üsna kiiresti täis saama, ei olnud kindel, kas ma tagasi tulles ikka enam saan oma autot parkida. Õnneks sain turvamehe\parkimiskontrolöri\vabatahtliku tüübiga jutule, et ta vähemalt püüab mulle kohta hoida. Ja mees pidas sõna. Selle eest tõin talle šokolaadi:)

Kell 10 õhtul tuli lavale Angelit, kelle hingeks kaks lapi õde.
Väga võimas kontsert. Kohati ürgne, šamanistlik soomeugri joigumine ja siis järgmine hetk maailmatasemel tantsumuusika. Ja tihti mõlemad korraga. Külmavärinad tekkisid rohkem kui üks kord.
Südaööl alustasid Mägi(ja)Sibul. Nende meeste kontsert ei vaja ilmselt lisakommentaare.
Kontserti lõppedes tuli välja esimene korraldajate möödapanek. Vähemalt minu arust. Nimelt ei olnud kuskil võimalik oma kainust\joobeseisundit hinnata. Alguses ei olnud mul plaanis kuskile sõita enne pühapäeva õhtut, aga Marin, Helleka, Töps ja veel paar tüdrukolevust tahtsid saada tagasi Võsule, kus nende ööpesa. Ja mina oleks ka saanud sinna ankrusse jääda.
Ühesõnaga, pärast pooletunnist grupiviisilist politseipatrulli tulutut otsimist ma lihtsalt sõitsin ära Võsule.

Laupäev algas vihmasaju ja Indigolastega. Ja nagu kontseri alguses maha hõigati, laulsid nad päikese välja! Soe ja ilus esinemine oli.
Seejärel tuli Liisi Koikson & Helletused. Mõnus, ei midagi väga erilist , aga samas lihtne ja hea.
Järgmisena jõudsin Vägilasi kuulama. Esimesest kuni viimase looni tantsisin. Rohkem ei oskagi midagi kommenteerida, kõik kes neid kuulamas on käinud, teavad ise, kui fantastilise kollektiiviga tegu on.
Kuna aega jäi üle, läksin Virre+ vaatama. Jälle hea. Eriti hea oli, et ma sain sealt uusi tuttavaid kolme tüdruku ja ühe ema näol:) Nendega käisin ma enamusi järgmisi esinejaid kuulamas. Eriti nahhaalselt sealjuures, lihtsalt haakisin sappa:D Aga nad lõpuks harjusid vist minuga enam-vähem ära.
Ja siis õhtu rosin Hoven Droven. Võttis sõnatuks. Sellist energiat, rahva kaasahaaramist ja koosmängu ei ole mina ausalt varem näinud ega kuulnud. Lihtsalt müstika, millise punkfolkroki tulevärgi mehed korraldasid. Mitte sekundiks ei olnud seda tunnet, et me tuleme ja teeme oma lood ära ja kõik. 100% hingest tulistasid.

Laupäeva õhtusse jäi ka üks ilusamaid hetki, kui ma oma tuttuute tuttavatega mere ääres kivil istusin ja nad Dagöt ning Jäääärt\-boilerit laulsid.

Pühapäeva laulis lahti Chalice. Kõige parem laulu pealkiri oli kindlasti ''Võrno veljed'':) Ja Chalice'i lavaline liikumine on vist kõigile teada.
Seejärel tulid ühtejärge norrakate Ensemble 96 ja Suisapäisa. Ma vist olen liiga lammas koorilaulu hindamise koha pealt, aga kumbki ei avaldanud väga sügavat muljet. Mõlemad olid lihtsalt... head.
Pühapäeva rosinaks osutus väga raju põhjanaabrite Pohjannaula. Kõik see, mis käis Hoven Droveni kohta, sobib ka siia. Kõige muljetavaldavam oli koht, kus kaks tüüpi puupulkadega vana piimalähkrit tagusid. Pilpaid lendas sõna otseses mõttes.
Viimaseks kontsertiks sobis ideaalselt Jääboiler. (See ei olnud festivali viimane, aga mina pidin pärast seda hakkama Tartusse tagasi liikuma). Inboil ületas ennast. Lugude valik oli esmaklassiline (näiteks ''Telegramm'', ''Patune mõte''). Meri oli peegelsile, taevas oli nagu mere peegeldus.

Ja siis tuligi kojusõit. Õnneks oli seekord kaasreisijaks Janika, kes oma vahetpidamata jutuga mind üleval hoidis:)



Reedel algas ka sõda Venemaa ja Gruusia vahel. Kogu folgi aja olid mul seepärast väga kaksipidised tunded. Ühtepidi ilus muusika, teiselt poolt uskumatu viha tiblade vastu. Ma ei tea, miks mulle Gruusia nii korda läheb. Aga niikaua kui ma ennast mäletan, on alati läinud.


(pildil Hoven Droven, pilt pärineb aadressilt virufolk.ee)

Kuhu sinu aeg kaob?

Ma pean siia jälle midagi sisse kandma, muidu pannakse mu koht kinni. Ja kust te siis veel juhatust ja puhast kulda lugeda saaks?

Ma ei ole kindel, kas mul on lihtsalt viimasel ajal rohkem silma/kõrva jäänud või ongi tendents sinna suunas. Probleem seisneb selles, et inimesed ei viitsi enam teineteist kuulata. Sellega harjusin ma peaaegu juba ära, et kui minu käest küsitakse "kuidas läheb?", siis suurem osa inimesi ei ootagi tegelikku vastust. Aga kui küsitakse, et "mida sa puhkuse ajal tegid?", siis ma eeldan, et ma saan küsimusele vastata ka. Mitte ei juhtu nii, et ei jõua esimest lauset veel lõpetada, kui juba küsija räägib kellegi kolmandaga täiesti teist teemat. Miks siis üldse küsida, kui kõigevähematki huvi ei ole. Viisakusest? Vaevalt, viisakam oleks ju küsimata jätta, mitte poole jutu pealt ignoreerima hakata.

Hoopis sagedamini tuleb aga ette sellist asja, kus vestluskaaslane kuulab (või teeb sellise näo), aga nii kui lause otsa saab või hingamispaus tuleb, hakkab oma juttu rääkima. Kui mina räägin aiast , siis tema ei räägi isegi mitte aia august, vaid lennuliiklusest.

Peaaegu sama teema alla läheb mu meelest ka piltide vaatamine ja muusika kuulamine.
Näitad kellelegi pilte. Ükskõik siis millest. Aga kui igat pilti vaadatakse nii 1-2 sekundit, siis ei ole see normaalne. Ükski pilt ei saa nii igav olla, et niimoodi üle libiseda.
Või siis tahad kellelegi uut plaati või playlisti ette mängida. Ja jälle sama - iga loo jaoks jätkub tähelepanu maksimaalselt kümneks sekundiks, üldjuhul siiski palju vähemaks.

Meil on ju olemas telefonid ja hüperkiired arvutid ja maailma parim Internet. Kõik see peaks järjest rohkem aega kätte jätma. Seda aega võiks siis ju üksteise jaoks kasutada - kuulata, mida teistel on öelda. Vaadata neid pilte, mis näidatakse. Ja kuulata neid lugusid, mida me teistele kuulamiseks oleme valinud.

Sadulas näeme, raisk!

Viimase paari nädala jooksul trenni tehes ei ole olnud vist mitte ühtegi korda, kus keegi ei oleks mulle ette astunud/sõitnud/keeranud. Ja mitte niisama, et ma teen väikse kaare ja kulgen mööda, vaid ikka nii, et ma pean pidurid blokki laskma ja rabelema, et mitte ennast ja teisi vigastada. Võrdselt lollusi teevad nii jalakäijad, teised ratturid kui autojuhid. Niisiis, kui sa oled:

JALAKÄIJA
Kui sa kuuled tagant ratturit lähenemas, siis, jumala eest, ära hakka kuskile teise teeserva hüppama või küljelt küljele tammuma. Rattur on sind 99% juhul ammu näinud ja oma möödasõidu trajektoori välja mõelnud. See, kui sa hakkad ees tantsima, teeb möödumise peaaegu võimatuks. Kõnni edasi samamoodi, või kui see tundub ikka jube riskantne, siis jää kasvõi seisma.
Kui rattur tuleb eest, siis on põhimõtteliselt sama. Ära astu kõrvale viimasel sekundil, siis on otsasõit garanteeritud.
Ja veel - kui sa jalutad koeraga ja ta on jalutusrihma otsas, siis proovi ikka püsida oma loomaga ühel pool teed. See, kui ma sõidan üle jalutusrihma, võib lõppeda sellega, et koer on mul kodarates. Ja mina korjan liiva ja kivikesi naha seest välja.

JALGRATTUR
Eelnev jutt (välja arvatud koerad:p) käib ka ratturite kohta. Õnneks inimesed, kes rattaga sõidavad, saavad üldiselt aru, et ei ole sügavat mõtet mingeid ainult endale arusaadavaid manöövreid tegema hakata. 1 sekund enne möödasõitu.
Samas võiks ikkagi sõita kogu aja sellist trajektoori pidi, mis on teistele kaasliiklejatele vähemalt 3 sekundit etteennustatav. Et kui ikkagi pöörad, siis näita käega. Ja kui pidurdad, siis püüa veenduda, et taga ei ole kedagi, kes sulle lihtsalt otsa lajatab.
Ja veel - kui sõidad kõrvalteelt peateele, siis PEAB ka teisele rattale teed andma. Arvamine, et "küllap jõuan eest läbi" on ikka väga loll. Sittagi sa jõuad, kui teisel kiirus üleval on.

AUTOJUHT
Kõigepealt tahaks küsida, et KAS ON NII KURADI RASKE KÜLGVAHET HOIDA RATTURIGA?? Linnas veel saan aru - liiklus on tihe ja ei saa teise ritta minna alati. Võta siis natukenegi kiirust maha, raisk. Aga maanteel, kui ma sõidan teepeenral, kas on vaja sõita siis külgmise joone peal, nii et vahet jääb heal juhul mingi faking 30-40cm??? Ei ole võimalik tõmmata natukene telgjoonele lähemale??
Ja kõrvalteelt ettesõitmine kehtib siin ka - tihti liigub rattur tunduvalt kiiremini, kui sa üldse arvatagi oskad.

Loomuliult ei käi see eelnev väljaelamine kõigi kaasliiklejate kohta. Suurem enamus on täitsa viisakad, annavad teed, kui vaja ja vahel näitavad suunda jne:) Aga mõnest lollakast piisab, et päev ära rikkuda.

VAATA VEELKORD. VAATA UUESTI. MÄRKA RATTURIT!

.

Hämmastavalt palju inimesi vaatab seda lehekülge iga päev.

Kahju neist (teist), sest mul ei ole neile (teile) mitte midagi öelda.
Aga ise olen hämmingut täis.