Viru Folk '08

Reedel algas ajaloo esimene Viru Folk. Mina lootsin alustada oma elamusterohket nädalavahetust reede õhtuse Säsi kontsertiga. Kontsert algas 18.30, mina jõudsin Käsmu 18.25 - oli veel lootust. Aga rahvamajja laekudes selgus, et ma ei saa uksest sissegi. Ja kuskilt koridorist Saatpalu laulude kaja kuulata ka ei tahtnud.

Seega esimene kontsert läks aia taha. Seda hoolimata minu pidevast illegaalse kiirusega sõitmisest ja paarist liiklusohtlikust olukorrast. Aga ma vähemalt proovisin.

Korraga oli mul tekkinud kolm ja pool tundi vaba aega. Esimese tunni jooksul avastasin ma õudusega, et mul on sularaha ainult 60.-. Millest 50.- maksin kohe parkimise eest ära. Kiire tuur mööda Käsmut tegi selgeks, et seal ei ole isegi mitte poodi, sularahaautomaadist rääkimata. Hea uudis oli vähemalt see, et Võsult saab raha välja võtta. Ja Võssu oli ainult 4km.
Hakkasin rahale järgi minema, kui tekkis järgmine probleem - kuna parkla hakkas üsna kiiresti täis saama, ei olnud kindel, kas ma tagasi tulles ikka enam saan oma autot parkida. Õnneks sain turvamehe\parkimiskontrolöri\vabatahtliku tüübiga jutule, et ta vähemalt püüab mulle kohta hoida. Ja mees pidas sõna. Selle eest tõin talle šokolaadi:)

Kell 10 õhtul tuli lavale Angelit, kelle hingeks kaks lapi õde.
Väga võimas kontsert. Kohati ürgne, šamanistlik soomeugri joigumine ja siis järgmine hetk maailmatasemel tantsumuusika. Ja tihti mõlemad korraga. Külmavärinad tekkisid rohkem kui üks kord.
Südaööl alustasid Mägi(ja)Sibul. Nende meeste kontsert ei vaja ilmselt lisakommentaare.
Kontserti lõppedes tuli välja esimene korraldajate möödapanek. Vähemalt minu arust. Nimelt ei olnud kuskil võimalik oma kainust\joobeseisundit hinnata. Alguses ei olnud mul plaanis kuskile sõita enne pühapäeva õhtut, aga Marin, Helleka, Töps ja veel paar tüdrukolevust tahtsid saada tagasi Võsule, kus nende ööpesa. Ja mina oleks ka saanud sinna ankrusse jääda.
Ühesõnaga, pärast pooletunnist grupiviisilist politseipatrulli tulutut otsimist ma lihtsalt sõitsin ära Võsule.

Laupäev algas vihmasaju ja Indigolastega. Ja nagu kontseri alguses maha hõigati, laulsid nad päikese välja! Soe ja ilus esinemine oli.
Seejärel tuli Liisi Koikson & Helletused. Mõnus, ei midagi väga erilist , aga samas lihtne ja hea.
Järgmisena jõudsin Vägilasi kuulama. Esimesest kuni viimase looni tantsisin. Rohkem ei oskagi midagi kommenteerida, kõik kes neid kuulamas on käinud, teavad ise, kui fantastilise kollektiiviga tegu on.
Kuna aega jäi üle, läksin Virre+ vaatama. Jälle hea. Eriti hea oli, et ma sain sealt uusi tuttavaid kolme tüdruku ja ühe ema näol:) Nendega käisin ma enamusi järgmisi esinejaid kuulamas. Eriti nahhaalselt sealjuures, lihtsalt haakisin sappa:D Aga nad lõpuks harjusid vist minuga enam-vähem ära.
Ja siis õhtu rosin Hoven Droven. Võttis sõnatuks. Sellist energiat, rahva kaasahaaramist ja koosmängu ei ole mina ausalt varem näinud ega kuulnud. Lihtsalt müstika, millise punkfolkroki tulevärgi mehed korraldasid. Mitte sekundiks ei olnud seda tunnet, et me tuleme ja teeme oma lood ära ja kõik. 100% hingest tulistasid.

Laupäeva õhtusse jäi ka üks ilusamaid hetki, kui ma oma tuttuute tuttavatega mere ääres kivil istusin ja nad Dagöt ning Jäääärt\-boilerit laulsid.

Pühapäeva laulis lahti Chalice. Kõige parem laulu pealkiri oli kindlasti ''Võrno veljed'':) Ja Chalice'i lavaline liikumine on vist kõigile teada.
Seejärel tulid ühtejärge norrakate Ensemble 96 ja Suisapäisa. Ma vist olen liiga lammas koorilaulu hindamise koha pealt, aga kumbki ei avaldanud väga sügavat muljet. Mõlemad olid lihtsalt... head.
Pühapäeva rosinaks osutus väga raju põhjanaabrite Pohjannaula. Kõik see, mis käis Hoven Droveni kohta, sobib ka siia. Kõige muljetavaldavam oli koht, kus kaks tüüpi puupulkadega vana piimalähkrit tagusid. Pilpaid lendas sõna otseses mõttes.
Viimaseks kontsertiks sobis ideaalselt Jääboiler. (See ei olnud festivali viimane, aga mina pidin pärast seda hakkama Tartusse tagasi liikuma). Inboil ületas ennast. Lugude valik oli esmaklassiline (näiteks ''Telegramm'', ''Patune mõte''). Meri oli peegelsile, taevas oli nagu mere peegeldus.

Ja siis tuligi kojusõit. Õnneks oli seekord kaasreisijaks Janika, kes oma vahetpidamata jutuga mind üleval hoidis:)



Reedel algas ka sõda Venemaa ja Gruusia vahel. Kogu folgi aja olid mul seepärast väga kaksipidised tunded. Ühtepidi ilus muusika, teiselt poolt uskumatu viha tiblade vastu. Ma ei tea, miks mulle Gruusia nii korda läheb. Aga niikaua kui ma ennast mäletan, on alati läinud.


(pildil Hoven Droven, pilt pärineb aadressilt virufolk.ee)