mõeldud-mõeldud

Laisaks olen jäänud viimasel ajal. Ainult sissekanne nädalas.
Aga ma ajan selle kõik päikese ja sooja süüks, see teeb mu laisaks ja uniseks nagu porikärbse.
Aga kuna mu käest ikka nõutakse uut sissekannet (nimesideinimetaKätlin), siis...

Nii.. esmaspäeval oli meil vaba päev, sest taanlastel on lihavõtted ikka tõsised pühad. Poed olid kõik kinni ja puha. See viimane fakt ei olnud kõige heam, sest meil oli ühikas toit juba siis otsas, kui me reisilt saabusime (laupäeva hilisõhtul). Või no peaaegu otsas, mingit nipet-näpet leidis kapist. Ja pühapäeval olid ka poed kinni. Nii et esmaspäevaks oli kappi põhimõtteliselt ainult toidulõhn jäänud. Teisipäeva hommikuks oli see ka ära hajunud. Teised inimesed paastusid pühadeni, meie siin paastusime pühade ajal:)
Aga tudeng on kõikvõimas, nagu me Eveliniga kunagi tõdesime. Mingi pisike kahepäevane näljahäda meid ei kõiguta.
Esmaspäevast ei mäletagi midagi muud... ju siis oli äärmiselt tavaline päev.

Teisipäeval oli ka vaba päev, sest meie juhendajat ei olnud kohal. Kadri läks sellest hoolimata haiglasse kohale ja oli tubli. Mina jäin koju, käisin võtsin poest raha välja (lahedalt kõlab:)) ja ostsin 127 kilo süüa. Ja pesu pesin ka ära. Ühesõnaga, ma olin asjalik nagu.. nagu mingi asjalik asi.

Kolmapäeval läksin mina ka Kadriga koos haiglasse. Ja kui kohale jõudsin, avastasin tunnelis jalutades, et ma olen oma garderoobi võtme koju jätnud. Neil siin on õnneks varuvõti olemas. Aga ma olin neile paras naljanumber, kui ma juhendaja käest võtit küsima läksin, sest see oli juba kolmas kord mul nii teha. Hanne lubas selle mu iseloomustusse kirjutada:)
Ajud on, aga ei tööta.

Neljapäeval.. no tegin midagi. Käisin haiglas ja mässasin oma kahe patsiendiga. Üks varastati mult küll ära pärast viit minutit. Ahvid.
Intensiivravis käisin ka. Ja sain täitsa üksi ja iseseisvalt tegeleda kahe patsiendiga. Muidu oli kõik kontrolli all, aga mingil hetkel nihutasin ma ühe patsiendi trahheostoomi (see õhuvoolik, mis neil kõrist sisse läheb) ja see tuli lahti.. Õrn paanika oli paar sekundit - masin hakkas nurgas karjuma, õhk pahises voolikust välja.. ma ei teadnud esimese hooga, kas ma võin selle toru tagasi susata, sest äkki on infektsioonioht siis kole suur ja peab enne midagi puhastama või ma ei tea.. Aga kuidas sa lased juhitaval hingamisel oleval patsiendil niisama ilma hapnikuta olla. Ma siis torkasin ikka tagasi selle toru, ja nagu hiljem selgus, siis õigesti tegin:) 5 sekundi pärast oli intensiivravi õde ka kohal ja küsis, mis juhtus. Kui ma talle loo ära rääkisin, siis ta ütles, midagi, et ei sellest ei ole üldse hullu, et nii juhtus ja jalutas jälle minema.
Minu käed värisesid veel 15 minutit hiljemgi.

Reede läks niisamuti. Välja arvatud intensiivravi rõõmud. Õhtul käisime Pascalil külas jälle. Ta oli hommikust saati küpsetada mässanud, igasugu rooga teinud. Hea oli, vein ja djembe ja konga ja lõpuks ka väike Rebecca. See väike armas tirts ütles mulle (ema vahendusel), et ma olen tema arust väga armas (või midagi sellist) ja siis veel, et mul on ilusad silmad!! (ta vanemad rääkisid hiljem, et ta ei mõtle"ilusate silmade" all mitte silmade värvi, vaid hoopis midagi muud..)
Ma olin päris rabatud sellistest komplimentidest.. Iga päev ei kuule nii häid asju ju enda kohta:)

Laupäeval käisime Kadriga loomaaias:) Siin on päris mõnus ja hubane loomaaed, igast elukaid sees. Minu lemmikud olid pingviinid, kes olid siin täpipealt samasugused nagu "Happy feet'is" Käisid täpselt nii ja seisid nii ja hüppasid vette nii ja ujusid ja hüppasid väja ka nii. Me olime vist mingi pool tundi seal nende juures ja imestasime veemullirida, mis neist ujudes maha jääb.
Teine hitt minu jaoks olid kaelkirjakud. Nad ON suured. Kuskil 5 meetrit kõrged. Ma saaks nende kõhu alt põhimõtteliselt läbi kõndida.
Kohe samas vihastasin ma ennast pooleks mingite jobude pärast, kes seal aia ääres kirjakuid söötsid. Ja tegid seda sildi all "söötmine rangelt keelatud". No ma ei või, ega neid sinna nalja pärast ei riputada. Krt, kirjak oleks võinud mõnele jobule kätte hammustada, kasvõi näksata natuke.
Õnneks tuli loomatalitaja ja tegi päris vihast ja kõva häält.
Ma ei tea, miks see mind nii närvi ajas, aga mõni asi lihtsalt on selline..

Pühapäeval tegime järjekordse sessiooni linnas, sest ilm oli SUVI!!! Jalutasime päris kaua ja istusime jõe ääres ja leidsime ühe superpargi ja nii edasi.

Täna on esmaspäev (enam ei ole, aga ma ei ole veel magama läinud, nii et ikkagi..)
Täna käisime ujumas koos 5. semestri tudengitega. Lahe oli basseinis mängida (sest me vahel päris mägisimegi seal ). Aga päeva tipuks jäi ikkagi see, kui ma mõttesse süvenenult tüdrukute riietusruumi sisse jalutasin..Läksin sisse ja vaatan - midagi on valesti... Sekund pingsalt mõtlemist - ja siis ma sain aru, mis valesti on. Poisid ei kanna ujumistrikood!! Järelikult vale uks...
Õnneks olid tüdrukud väga mõistvad ja ainult naersid mu üle päris kõvasti. Või siis koos minuga, sest ma ise naersin ka seda veel tunde hiljem.

Nüüd magama.
Sai selline hakitud ja veider sissekanne täna.