Eesti on kiviga visata

Täna oli viimane päev kliinikus.
Naljakas mõelda, et ma ei lähe sinna tunnelitesse tõenäoliselt enam mitte kunagi kõndima ja seiklema. Ja ei saa enam liftiga sõita, mis räägib taani keeles. Ja ei saa intensiivravis koos Mads'iga (segased taani nimed:D) musta huumorit harrastada.
Aga viimane asi, mis ma enne haiglast äratulemist tegin, oli raamatu ostmine. Jätsin veel mingi 950.- taanlastele. Samas, vastu sain midagi väga head:)
Kui me enne äratulemist teiste rühmade juhendajatele nägemist ütlesime, siis meile öeldi, et me oleme eestlastest väga hea mulje jätnud. Ja me olevat kõigile meeldinud, nii et kui me kunagi peaks tahtma sinna kolida, siis meil seal toetajaid on:)
Sellist asja on alati hea kuulda, isegi kui kõike räägitut hästi ei usu.
Kadri küpsetas täna varahommikul isegi õunakoogi neile kõigile lahkumiskingituseks. Sellega võitis ta ilmselt veelgi kilode viisi poolehoidu juurde:) Mina tegin oma väga veidrat ja musta huumorit, nagu alati. Tegelikult ma arvan, et neil on vähemalt selles osas kergendus, et nad ei pea enam mu väga twisted nalju ja lugusid kuulma. Nüüd peate teie, mu kallid sõbrad, selle rolli kohe varsti üle võtma:)

Kolmapäeval käisime ühe pisikese erakliinikuga tutvumas. Ja vastu võttis meid jällegi ääretu taani külalislahkus. Alguses olime poolteist tundi koos armsa ja jutuka naisega, kelle teraapiat me saime vaadata. Hiljem tuli (hilinemisega, sest eelmine õhtu oli pidu!:D) kliiniku omanik ka kohale. Tema oli veel sõbralikum. Ja loopis kilde päris asjalikult:) Ta oli väga huvitatud, kuidas Eestis asi käib ja kaugel meie oma haridusega oleme ning tutvustast meile Taani süsteemi jne. Ja lõpuks andis meile "Sõprade" DVD plaadi. Ütles, et tal on üks üle ja meil on kindlasti igav õhtuti:D
Ma usun, et see taanlastele nii omane avatus ja tolerantsus on kindlasti üks neist asjdest, millest ma hakkan kõvasti puudust tundma. Mitte et seda Eestis ei oleks, aga siin paistab see palju rohkem silma. Eestis on kohati veel liiga palju mõttetut mittesallivust ja agressiivsust. Inimsesed naeratavad Taanis näiteks märksa rohkem. Ja sellist "põhjendamatut sõbralikkust", nagu siin, Eestis naljalt ei kohta (ma ei räägi oma sõpradest, vaid üldiselt. Minu sõberid ruulivad!!). Mina arvan vähemalt nii, öelgu teised mida tahavad.
Peace!

Homme läheme me Morteni juurde õlut jooma ja krõpsu sööma. Morten on üks Maria sõpradest (tegelikult te ei peagi aru saama, kes on kes. Ma rohkem enda jaoks kirjutan) ja teeb lihtsalt ühe väikse istumise sõpradega.

Kui ilm on hea, siis pühapäeval tuleb piknik. Maria ja Pascaliga. Võib-olla keegi tuleb veel, ma täpselt ei tea.

Ja esmaspäevaks on meil kutse Hanne (see meie juhendaja) koju õhtusöögile, koos tema perega. See on siis viimane asi, mida me Taanis teeme. Kui kottide pakkimine ja kaamli mängimine vaksalini välja arvata.



Kusjuures, ma praegu vaatan, et see on mu 50. sissekanne. Palju õnne mulle..