Gunnar Roots ehk Rootsi Kunn

Ei saa enam seda kirjutamist edasi lükata. Muidu ei mäleta, millest kirjutada.

Teisipäeval hakkas meie tripp pihta. Ei midagi erilist, rongiga supsti Kopenhaagenisse hommikul. Seal vaksalis hakkas juba seikluse moodi välja nägema, sest meil kellelgi ei olnud vähimatki ettekujutust, kuhu suunas edasi minna. Pärast 15 min sisse ja välja ja ringi kõndmist õnnestus meil tuvastada infopunkti asukoht. Seda esialgu küll kaardil, aga asi seegi.
Infopunkti jõudsime valutult, välja arvatud Kadri, kes avastas kohe vaksali vastas oleva Tivoli (mis pidi ikka umbehea ja kuulus asi olema) ja jõudis ennast juba kõigi karussellide peale mõelda, kuid siis selgus, et see avatakse 13. aprillil alles. Valus.
Infost saime infot (!?!) ööbimisvõimaluste kohta. Valisime ühe näiliselt odava hosteli välja ja hakkasime sinnapoole orienteeruma. Kaardi peal oli öeldud, et see asub "3 km kesklinnast". Asus ta jah. Pärast mingit nelja kilomeetrit tegime söögipausi. Siis veel kilomeeter ja kuna edasi enam minna ei osanud (seal suunas, kuhu pidime minema, hakkas linn otsa saama), küsisime kohalike käest teed. Need ütlesid, et jalgsi minnes veel umbes pool tundi sinna tühermaa poole, siis peaks kohal olema. Kolm kilomeetrit my ass.
Natuke telefoneerimist keset maanteed ja tuli välja ,et seal pärapõrgus ööbimine ei tule üldse odav tegelikult, eriti kui arvestada, et me peame bussi/metrooga sinna linnast minema.
Jäi ära. Valisime hoopis ühe teise pesa, mis asus täpselt kesklinnas. Hinnaks kujunes kuskil 450.- öö. Ei olegi kõige hullem, arvestades Kopenhaageni üldist hinnataset.

Pakkisime ennast 11. korrusel lahti ja läksime linna avastama. Tegime kaasa ühe kanalituuri, mis oli päris mõnus elamus. Pärast hulkusime mööda linna ringi ja tegime pisikeste poodidega tutvust. Ühes poes hakkasin ma müüjaga Eesti natsimeelsuse üle vaidlema. Pärast seda, kui ma olin selgitanud, et me ikka tõesti oleme praeguseks ajaks iseseisvad. Nojah, kõik ei peagi Eestit teadma ju.

Pärastlõunal saime ühe toreda ja tasuta antud kontserdi osaliseks keset südalinna. Ja pärast seda... läkisimegi vist tagasi hostelisse. Ah jaa, enne veel leidsime koha, kus sai 49 DKK eest süüa niipalju pitsat ja salatit, kui kannatasid. Pärast seda hostel ja lõunauinak.

Ma ei tea, mida teised vahepeal tegid, aga mina ärkasin üles siis, kui oli juba pime. Järgnes pubituur. Kadri hea inimene küsis alt registratuurist infot kohalikke baaride kohta ja sattus ühe austraalia sõbralikkuse kehastuse otsa, kes jagas meile infot ja tasuta õlle kuponge.
Need viimased kulusid vägagi ära, sest selgus, et näiteks Inglise pubis on õlle liitri hind 200 EEK.
Mina tarbisin tasuta ära ühe liitri õlut, nii et kokkuhoid oli mäekõrgune.
Veel saime teada, et Kopenhaagen on äärmiselt ohutu linn, kus öösel ringi liikuda. Parem kui Tartu, ja elanike arv on sealjuures 10X suurem Tartus.

Kolmapäeval oli muuseumituur. Hommikul Guinessi rekordite muuseum (mõttetu!!), seejärel selle juures olev "hirmunäitus" (veel mõttetum). Pärast seda tuli rahvusmuuseum, õnneks tasuta. Seal peaks mingi nädal aega järjest käima, siis jõuaks ehk kõik väljapanekud läbi kõndida.
Mina ei jõudnudki taanlaste rahvuslike väljapanekuteni, ma seiklesin hulk aega mööda Hiina ja India ja Bali ja Austraalia ja Uus-Meremaa ja eskimote kultuuri tutvustavaid ruume. Tugev üledoos tuli sealt.

Oimetuna läkisn otsima järgmist punkti, Taani kuninglikku laevamuuseumi. See oli ka tasuta, sellepärast.
Tegelikult mulle seal meeldis, sain teada Taani laevaehitusajaloo kuskilt keskajast kuni tänapäevani, lisaks veel merelahingud ja muu tore. Keegi hea ja kannatlik inime oli valmis nikerdanud hulgaliselt väga suuri makette merelahingutest ja vanadest sadamatest. Ja need olid tõesti üksikasjalikud, kuni laevakahuriteni ja kahurisuitsuni ja meeste poosideni välja. Midagi nii toredat ei ole ma tükil ajal näinud.

Ülejäänud päev läks järjekordse tänavakontserti kuulamisele, järjekordse söö-palju-jõuad koha ekspluateerimisele ja hostelis magamisele. Lisaks õhtul uus pubituur, kus MA LEIDSIN KAKS EESTLAST!!!
Ei saa olla maailm nii väike, et jooksed baarileti ees eestlastega kokku. Nemad rääkisid, et seal samas pubis pidi töötama kolm eesti tüdrukut, aga kahjuks ei olnud neist kedagi tööl see õhtu. See oli mu päeva nael igatahes, ma ei saanud ega saanud sellest üle, et ma eesti keelt sain rääkida:)

Neljapäev oli Rootsi minek. Hommikul saime raudteejaamas Maria ja ta isaga kokku. Ja siis sõitsime üle toreda 16 km pikkuse silla. Isa oli väga mõnus onu, kes oli äärmiselt huvitatud ja tegev GPS seadmetega ja muu sellisega. Ma sain ka vägeva demo, kuidas see aparaat töötab. Kodus tutvustus jätkus, nimelt sai netist vaadata meie marsruuti ja iga punkti kiirust ja suunda ja.. ma ei mäletagi, mida veel. "Boys toys", nagu ta ise ütles.
Ülejäänud päev me käisime Lõuna-Rootsi rannikuga tutvumas ja tsillisme ühes väikeses linnas ja siis korjasime Maria sõbrad peale ja kodus sõime pitsat ja mängisime kaardimängu "crapman":D

Reedel oli sugulaste päev. Mingi 20 rahvast tuli kokku, et pühade puhul lauas istuda. See on natuke imelik, sest Eestis on reede ju vaikne püha, keegi ei värvi mune ja ei söö pidusööki.
Pärast käisime rannas jalutamas ja kive korjamas/linde vaatlemas, kes mida.
Üks rootsi mees teadis Andrus Veerpalu kusjuures!! Ja Raul Ollet ka:D

Reede õhtul käisime Maria bändiproovis, kus ta kolm laulu lindistas. Head laulud. Minu maitsele.

Laupäeval sõitsime läänerannikule, kuskile sinnakanti, kus Hamleti loss üle lahe paistab. Seal tegime me metsa:) Ja sõime kännu otsas kaneelipirukaid ja jõime kohvi ja taanlaste umbemõrut jooki. Ja pärast toas sõime jälle, eriti kõvasti, nagu viimastel päevadel kombeks.
Ja siis juba sõitsimegi tagasi. Maria vanemad panid meid Malmös maha, sealt tulime kolmekesi rongiga supsti Kopenhaagenisse ja sealt sujuvalt edasi Odensesse. Ja meie rattaid ei olnudki keegi selle viie päeva jooksul ära varastanud raudteejaamast. Positiivne:)
Koju jõudsime keskööl. Ma ei teagi siis, kas laupäeval või pühapäeval.

Eks proovige nüüd pikem sissekanne kirjutada:)
(Kadri ei lähe arvesse:D)