Kui ma elaks ühetoalises korteris või lihtsalt üksinda, siis oleks ma olnud täna ilgelt suures jamas.
Snepperlukk on väga mugav asi, aga see ei anna andeks, kui sa oma võtmed sissepoole unustad.
Nii täna juhtuski. Kui ma parajasti olin tööle laekunud ja otsisin võtit (jah, mul on kõik võtmed koos), et oma töörõivas selga visata, siis saabus ehmatus. Ei saagi kapist oma asju kätte. Umbes 10 minutit arvasin ma, et pean täna inimestega oma paramilitaarses riietuses tegelema. Õnneks sai see lahendatud ja riided selga.
Aga palju suurem probleem oli õhtul koju pääsemine. Isegi trepikotta ei saa võtmeta sisse. 5 minutit valveseisakut ukse taga ja mulle halastati. Aga korteri ukse taga sai mu üürike hurraa otsa. Lasin kella, arvates et ehk vähemalt üks mu kahest korterinaabrist on kodus. Paari minuti pärast helistasin ma uksekella lihtsalt lootuses, et äkki vähemalt üks mu korterinaabritest on kodus ja magab ja kella peale ärkab üles ja laseb mu sisse. Ei maganud.
Tagasi välisukse juurde jõudes kindlustasin, et see enam mu taga lukku ei saaks langeda ja siis läksin ümber maja vaatama, kas ehk mõnes meie korterile kuuluvas aknas tuli põleb. Et ehk keegi on kodus, aga näiteks kuulab kõrvaklappidega muusikat ja ei kuule kella. Ja oligi ühes aknas tuli. Minu enda aknas. Täiesti müstika, mul ei jäänud ju midagi sisse hommikul.
Nii. Mul oli ainult ühe korterinaabri telefoni number ja see väitis, et telefon on välja lülitatud. Kena.
Ringiga tagasi maja ees. Hakkasin mõtlema, et millise sõbra juurde ma saaks sooja minna, et tuleks paari tunni pärast tagasi ja siis prooviks uuesti. Ja siis - nagu taeva kingitus - kõndis üle tee maja poole meie punapäine korterinaaber. Piinlik oli, aga sain sisse.
Kogu saaga võttis aega umbes 20-30 min. Nii et täitsa kergelt pääsesin seekord.
See ei olnud mul esimene kord loll olla. Paar nädalat tagasi tõmbasin ka ukse kinni enne, kui mõte võtmeteni jõudis. Siis õnneks oli seespool ka inimene olemas, kes uksekella peale asja uurima tuli ja võtmed andis.
