Mul on kaks lugu. Üks on jutustav ja teine on jutustav-arutlev.

JUTUSTAV
Eile käisime Mariniga jalutamas lauluväljaku taga, seal kus on Tähtvere spordipark. Ja see oli lihtsalt uskumatu, missugune see koht õhtul oli! Ma tean, et sõnad ei anna edasi isegi mitte väikest osa sellest udu, valguse ja pimeduse kontsertist. Sest see tegi sõnatuks.
Udu oli nii paks, et see ei läinud eest ära, nagu tavaliselt tundub. Sa saidki lihtsalt udu sisse kõndida ja piima sees olla. Ja varjud, mis jäid laternatest, need varjud olid nagu jäätunud, õhku kinni jäänud. 3D vari. Kõnnid ja vaatad kolmemõõtmelisi varje. Nagu skulptuurid. Ja kõige selle taustal oli sügavsinine (mitte must!) taevas. Ja värvilised kased. 100% müstika, muinasjutumaailm. Kui kuskil üldse elavad paanid ja kentaurid ja metsahaldjad, siis täpselt sellises kohas. Külmavärinad.

JUTUSTAV-ARUTLEV
Täna tulin trennist ja riietusruumis hakkas minuga rääkima üks keskealine mees. Ja kuidagi.. väga väga sõbralikult. Ja siis ta suhtles minuga dušširuumis ja saunas ja pärast jälle riietusruumis. Rääkisime trennitegemisest ja tervisest ja millest kõigest veel.
Ja siis ma avastasin, et ma kuidagi kardan nii sõbralikke inimesi. Et keegi nagu ei saaks olla nii sõbralik ilma mingit tagamõtteta. Kuigi mulle meeldib suhelda, hakkan ma sellisel puhul ise distantsi hoidma.
Ma ei tea, kas see on loomulik, kas kõik inimesed on nii ettevaatlikud sõbralike võõraste suhtes? Või on see iseloomulik just eestlastele, kes nii kui nii umbusaldavad kõiki (võõraid)? Või on asi minus?