Alternatiivne lahendus leitud.
Rahast käib jutt muuseas. Õigemini selle kättesaamisest. Tuli välja, et Taanis on selline süsteem, et kui poes midagi osta ja kaardiga maksta, siis saab veel lisaks sularaha "välja võtta". Olenevalt poest kuni isegi 1000 DKK ringis (Eestis ju ei ole sellist süsteemi? Või olen mina loll..). Niimoodi ei pea ma mingit lollakat vahetasu maksma.
Mina tean praegu ühte poodi, kus ma oma kaardiga maksta saan. Täna käisin sealt küsimas, kas on võimalik natuke raha saada. Hästi armas ja sõbralik ja lahke ja tore müüjanna kurvastas, et tal on täna ainult 200 DKK kassas ja soovitas reedel tagasi tulla, siis pidi käive parem olema:) Pidupidu.
Nüüd ma hakkan rikkaks. Ja hakkan raamatuid ostma. Siin haigla raamatupoes on selliseid asju, millest Eestis võib ainult und näha:) Eks hinnad on ka paljuski sellised vastavad.. Aga üks anatoomiaatlas saab küll vist minu omaks varsti. Liiga hea, et siia jätta.
Ilmast peab ka rääkima. Meil on siin nüüd palju kevadisem jälle. Täna näitas isegi päikest ja seda ei juhtu üldsegi mitte nii tihti, kui võiks. Ainult tuul on koguaeg..vastu.
Me peaks varsti miskiste portugali füsioteraapiatudengitüdrukutega (lahe sõna) kokku saama. Eile saime teada, et nad "võtavad meiega varsti ühendust".
Täna leidis Kadri tänava pealt Lennoni laulu "Imagine" sõnad ja noodid.
Enne seda leidis ta kommipoe, kuhu ma kergeusklikult oli nõus kaasa minema. Lõpuks ostsime 65 eesti raha eest kõikvõimalikku nänni:) Kadri sõi lagritsat, mina sõin kõike seda, mis ei olnud lagrits. Ja üldse mitte üldse kaua aega ei läinud, kui mul juba süda läikis sellest kraamist. Kadri pidas tunduvalt kauem oma lagritsaga vastu.
Tegelikult ma käin praktikal ka ikka, kuigi ma sellest üldse rääkinud ei ole enam. Neil on mõni asi ikka suht teistmoodi, võrreldes Eestiga. Nii üldises korralduses kui ka teraapia läbiviimises. Aga ma üksikasjadesse ei lasku, läheb liiga spetsiifiliseks ära:)
Eesti ruulib sajaga, Ilvesega eesotsas. Ikka nii eluhea tunne on eestlane olla. Ma lugesin pühapäeval Ilvese kõne otsast lõpuni läbi (kõnet kuulsin ka, aga jupiti). Mulle hakkab see mees järjest rohkem meeldima. Respect!
Mul lihtsalt pean siia kirjutama ühed laulusõnad
I feel fine with the sun in my eyes
the wind in my hair
when i'm falling out of this sky
i'm doing better than i thought i would
but nothing's ever as good
as when you're on top
(Wallflowers - When You're on Top)
nii hea nii chill
Minge valima!
PS: Täna on Kätlini sünnipäev!
(kõik koos: PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!)
2.28.2007
2.25.2007
long live Estonia!
Neljas päev läheb juba alates eelmisest sissekandest.
See näitab vist, et ma hakkan siinse eluga ära harjuma. Ei ole enam nii palju üllatusi ja järelikult ka nii palju värki, millest jutustada. Aga midagi uut saab ikka teada. Näiteks seda, et neil jooksevad jänesed linnas ringi. (Eike rääkis ka jänestest, aga nüüd ma nägin oma silmaga ära). Üks jalutas/hüppas meile kliiniku ukse ees vastu ja vabsee ei kartnud meid. Nagu meie varblased:) Meie juhendaja ütles, et teine pidi ka olema tavaliselt, aga nüüd on see kuhugi kadunud.
Praegu on siin suht talv, nii talvine ei olegi siin selle kolme nädala jooksul olnud. Lumi tuli maha ja puha. Meil tegelikult väga vedas, sest ümberringi Taanis oli tõsine lumetorm olnud. Kopenhaagenis jäid paljud lennud ära, koolid olid suletud, transport seisis.. Meil ainult tuiskas vähe ja oli külmem kui tavaliselt.
Täna oli juba vaiksem. Aga kuna eile oli sula ja täna miinus, siis on praegu liuväli väljas. Masendavalt libe. Meil oli Kadriga plaanis linnatripile minna. Alguses mõtlesime, et lähme siis jala, ei hakka rattaga lolli mängima. Aga ühika juures oli nii krdi libe, et me otsustasime lihtsalt lähimasse poodi minna ja sellega piirduda täna. Ja mul õnnestus selle lühikese maa peal ka külg maha saada. Ilus kukkumine oli, Kadri sai veel hiljemgi selle üle naerda:)
Aga juba homseks lubati meile 6 soojakraadi. Kevad tuleb, kus ta pääseb.
Me saime Simoni - see on Kadri tuttav taani tudeng - käest hunniku filme. Täna alustasime vaatamist, esimeseks oli "Forrest Gump". Nüüd olen ma seda juba kolm korda näinud:) Aga ikka hea uuesti vaadata, maailmahea film ju.
Ai jaa, täna leidsime ühikast veel eestlasi!! Tulime poest ja poiss-tüdruk jalutasid meile vastu. Ja rääkisid eesti keelt:) Saime nende toa numbri teada ja lubasime mingi aeg näiteks baari minna ja tutvust teha. Nad pidid siin neljakesi Tallinnast olema. Ideaalne ajastus, leida kaasmaalasi Vabariigi aastapäeval:)
Enne seda ma leidsin poest ka esimese pakendi, millel oli eestikeelne tekst peal! Nii hea soe tunne on kohvi kvaliteedi kohta emakeeles lugeda:)
Kusjuures, taanlased teavad Eestist ikka suht vähe. Vähemalt need taanlased, keda mina näinud olen. Enamasti teatakse, et see on üks Baltikumi riikidest (aga ka näiteks, et me oleme Saksamaa naaber:D), aga see on ka kõik. "Tallinn" ütleb suht vähestele midagi. Peab hakkama selgitustööd tegema siin:)
Poeskäimisega on see jama, et siin ei saa kuidagi kaardiga maksta. Visa'ga saaks, aga mul on ainult MasterCard ja seda nad millegipärast ei tunnista. Ja kui automaadist raha välja võtta, siis läheb umbes 18% vahelt maha. Üsna palju, kui ikka 1000.- pealt 180.- ära pead andma. Alternatiivsete lahenduste otsingud jätkuvad.
Reedel sain ma oma esimese patsiendi põhimõtteliselt. Selles mõttes, et ma sain temaga täitsa iseseisvalt tegeleda. Juhedaja ütles, et ta peab ära minema ja ma võin teha mida tahan:) Täitsa asjalik olin. Ma arvan. Hea tunne, kui usaldatakse niimoodi.
Ja patsiendiga rääkisin ma saksa/inglise segakeelt:) Ta eriti hästi ei osanud inglise keeles jutustada ja ma ütlesin, et kui ta tahab, siis võib saksa keeles ka seletada, ma natuke saan aru ikka. Ja siis ta rääkiski, et "I have ein bisschen pain hier" :) Kes oskab, saab aru.
Võib-olla olen ma praktikal paar nädalat kauem, kui esialgu plaanis. Meile pakuti selline võimalus välja ja ma ei ole veel otsustanud. See ei ole küll kohustuslik, aga samas.. eks vaatab. Enne maid olen nii või nii tagasi:)
Meie kõrval elab üks poiss, kes vist kardab inimesi. Mina ja Kadri mõlemad oleme teda ainult üks kord näinud ja siis ka umbes kolmeks sekundiks. Mõlemad korrad on ta ukse ees suitsu teinud, aga nii kui ta meid näeb, paneb ajama. Veider:)
Neljapäeval sai meil Kadriga pidulikud kolm nädalat kooselu, mille sündmuse tähtsusele vastavalt veiniga ära pühitsesime. Pluss juustu ja kurgiga(!?!)
Vivat Estonia!
See näitab vist, et ma hakkan siinse eluga ära harjuma. Ei ole enam nii palju üllatusi ja järelikult ka nii palju värki, millest jutustada. Aga midagi uut saab ikka teada. Näiteks seda, et neil jooksevad jänesed linnas ringi. (Eike rääkis ka jänestest, aga nüüd ma nägin oma silmaga ära). Üks jalutas/hüppas meile kliiniku ukse ees vastu ja vabsee ei kartnud meid. Nagu meie varblased:) Meie juhendaja ütles, et teine pidi ka olema tavaliselt, aga nüüd on see kuhugi kadunud.
Praegu on siin suht talv, nii talvine ei olegi siin selle kolme nädala jooksul olnud. Lumi tuli maha ja puha. Meil tegelikult väga vedas, sest ümberringi Taanis oli tõsine lumetorm olnud. Kopenhaagenis jäid paljud lennud ära, koolid olid suletud, transport seisis.. Meil ainult tuiskas vähe ja oli külmem kui tavaliselt.
Täna oli juba vaiksem. Aga kuna eile oli sula ja täna miinus, siis on praegu liuväli väljas. Masendavalt libe. Meil oli Kadriga plaanis linnatripile minna. Alguses mõtlesime, et lähme siis jala, ei hakka rattaga lolli mängima. Aga ühika juures oli nii krdi libe, et me otsustasime lihtsalt lähimasse poodi minna ja sellega piirduda täna. Ja mul õnnestus selle lühikese maa peal ka külg maha saada. Ilus kukkumine oli, Kadri sai veel hiljemgi selle üle naerda:)
Aga juba homseks lubati meile 6 soojakraadi. Kevad tuleb, kus ta pääseb.
Me saime Simoni - see on Kadri tuttav taani tudeng - käest hunniku filme. Täna alustasime vaatamist, esimeseks oli "Forrest Gump". Nüüd olen ma seda juba kolm korda näinud:) Aga ikka hea uuesti vaadata, maailmahea film ju.
Ai jaa, täna leidsime ühikast veel eestlasi!! Tulime poest ja poiss-tüdruk jalutasid meile vastu. Ja rääkisid eesti keelt:) Saime nende toa numbri teada ja lubasime mingi aeg näiteks baari minna ja tutvust teha. Nad pidid siin neljakesi Tallinnast olema. Ideaalne ajastus, leida kaasmaalasi Vabariigi aastapäeval:)
Enne seda ma leidsin poest ka esimese pakendi, millel oli eestikeelne tekst peal! Nii hea soe tunne on kohvi kvaliteedi kohta emakeeles lugeda:)
Kusjuures, taanlased teavad Eestist ikka suht vähe. Vähemalt need taanlased, keda mina näinud olen. Enamasti teatakse, et see on üks Baltikumi riikidest (aga ka näiteks, et me oleme Saksamaa naaber:D), aga see on ka kõik. "Tallinn" ütleb suht vähestele midagi. Peab hakkama selgitustööd tegema siin:)
Poeskäimisega on see jama, et siin ei saa kuidagi kaardiga maksta. Visa'ga saaks, aga mul on ainult MasterCard ja seda nad millegipärast ei tunnista. Ja kui automaadist raha välja võtta, siis läheb umbes 18% vahelt maha. Üsna palju, kui ikka 1000.- pealt 180.- ära pead andma. Alternatiivsete lahenduste otsingud jätkuvad.
Reedel sain ma oma esimese patsiendi põhimõtteliselt. Selles mõttes, et ma sain temaga täitsa iseseisvalt tegeleda. Juhedaja ütles, et ta peab ära minema ja ma võin teha mida tahan:) Täitsa asjalik olin. Ma arvan. Hea tunne, kui usaldatakse niimoodi.
Ja patsiendiga rääkisin ma saksa/inglise segakeelt:) Ta eriti hästi ei osanud inglise keeles jutustada ja ma ütlesin, et kui ta tahab, siis võib saksa keeles ka seletada, ma natuke saan aru ikka. Ja siis ta rääkiski, et "I have ein bisschen pain hier" :) Kes oskab, saab aru.
Võib-olla olen ma praktikal paar nädalat kauem, kui esialgu plaanis. Meile pakuti selline võimalus välja ja ma ei ole veel otsustanud. See ei ole küll kohustuslik, aga samas.. eks vaatab. Enne maid olen nii või nii tagasi:)
Meie kõrval elab üks poiss, kes vist kardab inimesi. Mina ja Kadri mõlemad oleme teda ainult üks kord näinud ja siis ka umbes kolmeks sekundiks. Mõlemad korrad on ta ukse ees suitsu teinud, aga nii kui ta meid näeb, paneb ajama. Veider:)
Neljapäeval sai meil Kadriga pidulikud kolm nädalat kooselu, mille sündmuse tähtsusele vastavalt veiniga ära pühitsesime. Pluss juustu ja kurgiga(!?!)
Vivat Estonia!
2.20.2007
saaga jätkub
Põlv oligi juba peaaegu terveks saanud, aga nii ei saa ju olla. Ikka on parem, kui midagi rivist väljas on. Muidu tekib veel hea enesetunne.
Täna õnnestus mul heitest kukkuda otse õlale. Pärast seda istusin pool tundi sügavkülmutatud hernekott õla peal. Ühikas asendus see juurviljaseguga.
Praegu laseb isegi kätt liigutada. Eks paistab, kuidas ta pärast magamist on. Igatahes trenni ma ilmselt jälle ei saa mingi aeg. Fakin' jama koguaeg sellega, kuidagi ei saa vedama.
Nüüd on psühholoogide kord rääkida, et tegelikult on see kõik mul alateadvuses ja ma ise kutsun selliseid asju esile, sest ma tahan ennast kas tõestada või ma kardan midagi või on mul tähelepanu vajadus või hoopis..
Olen jah õel praegu. Mõnikord võib.
Täna õnnestus mul heitest kukkuda otse õlale. Pärast seda istusin pool tundi sügavkülmutatud hernekott õla peal. Ühikas asendus see juurviljaseguga.
Praegu laseb isegi kätt liigutada. Eks paistab, kuidas ta pärast magamist on. Igatahes trenni ma ilmselt jälle ei saa mingi aeg. Fakin' jama koguaeg sellega, kuidagi ei saa vedama.
Nüüd on psühholoogide kord rääkida, et tegelikult on see kõik mul alateadvuses ja ma ise kutsun selliseid asju esile, sest ma tahan ennast kas tõestada või ma kardan midagi või on mul tähelepanu vajadus või hoopis..
Olen jah õel praegu. Mõnikord võib.
2.18.2007
Teil on juba täna, minul eile
Kaks päeva ei ole kirjutanud. Niiii kaua.
Aga.. suurt väga midagi ei juhtunud vahepeal. Täna oli küll vaheldus jälle, käisime Lisbethiga Fyni saare põhjaosa avastamas. Ta sai nädalaks auto endale ja nüüd kasutasime võimalust. Suts halb oli ainult tänane tuul. Päris tormiks kiskus kohati, eriti kui me mere ääres ühte pisikesse vaatetorni ronisime. Seal ei saanud sõna otseses mõttes vahepeal vastu tuult hingata.
Aga muidu oli mõnus. Hea vaheldus linnale. Rannikul on väga mõnusad pisikesed linnad ja külad. Praegu küll poolenisti väljasurnud, aga suvel rahvaarv ilmselt kasvab kordades.
Hästi palju on sellist saksa moodi vahvelmaja-stiili. Ja majad on värvilised. Punased ja kollased ja oranžid ja mõnikord valged. Ja tänavad on kitsad ja unised.
Taanlaste rahvuslind on luik. Ja luiged söövad neil orase põllu pealt ära:) Me vaatasime siin luiki vist nii, nagu sakslased meil toonekurgi.
Siin pidavat ka palju metsloomi olema. Naljakas..kus nad elavad, metsa ju ei ole siin jalaga segada.
Asfaltteed on neil sellises kohas, et Eestis ei tuleks vist keegi selle peale.. kuskil vabsee võpsikus.
Eestist on taanlastel vist umbes selline pilt - kui linnas ellu jääd kõigi röövlite ja tigedate autojuhtide vahel, siis maale minnes upud sohu või murravad hundid maha. Karm maa, karm rahvas.
Reis kestis meil üle kolme tunni või nii. Ülejäänud lõuna tutvusime kohaliku kaubandusega. Siin täitsa on võimalik süüa osta, kui väga otsida ja allahindlusi leida. Ei peagi ennast pooleks maksma alati.
Minu kõige suurem kiusatus (millele ma õnneks või kahjuks järele ei andnud. Veel) oli kast kohalikku ja üllatavalt head õlut. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis 30 pudelit korraga ostes oleks ühe pudeli hinnaks tulnud umbes 6 eesti raha. Pudel oli küll 0,33L, aga ikkagi. Jube odav.
Täna eriti muud ei teinudki. Vaatasime filmi nüüd õhtul veel.
Meie juhedaja küsis reedel, et äkki meil on praktikal liiga raske? Liiga raske? Me ei pea hetkel MITTE MIDAGI tegema, lihtsalt vaatame ja käime kaasas. Ma siis ääriveeri rääkisin, et Eestis oli meil vahepeal isegi üle 6 patsiendiga vaja tegeleda ühel päeval ja me pidime ikka ise ka tegema asju..
Aga ei tohi vinguda. Muidu keeravad vindi üle:)
kui kunagi jälle mõtteid tuleb, saate ka sellest teada
Aga.. suurt väga midagi ei juhtunud vahepeal. Täna oli küll vaheldus jälle, käisime Lisbethiga Fyni saare põhjaosa avastamas. Ta sai nädalaks auto endale ja nüüd kasutasime võimalust. Suts halb oli ainult tänane tuul. Päris tormiks kiskus kohati, eriti kui me mere ääres ühte pisikesse vaatetorni ronisime. Seal ei saanud sõna otseses mõttes vahepeal vastu tuult hingata.
Aga muidu oli mõnus. Hea vaheldus linnale. Rannikul on väga mõnusad pisikesed linnad ja külad. Praegu küll poolenisti väljasurnud, aga suvel rahvaarv ilmselt kasvab kordades.
Hästi palju on sellist saksa moodi vahvelmaja-stiili. Ja majad on värvilised. Punased ja kollased ja oranžid ja mõnikord valged. Ja tänavad on kitsad ja unised.
Taanlaste rahvuslind on luik. Ja luiged söövad neil orase põllu pealt ära:) Me vaatasime siin luiki vist nii, nagu sakslased meil toonekurgi.
Siin pidavat ka palju metsloomi olema. Naljakas..kus nad elavad, metsa ju ei ole siin jalaga segada.
Asfaltteed on neil sellises kohas, et Eestis ei tuleks vist keegi selle peale.. kuskil vabsee võpsikus.
Eestist on taanlastel vist umbes selline pilt - kui linnas ellu jääd kõigi röövlite ja tigedate autojuhtide vahel, siis maale minnes upud sohu või murravad hundid maha. Karm maa, karm rahvas.
Reis kestis meil üle kolme tunni või nii. Ülejäänud lõuna tutvusime kohaliku kaubandusega. Siin täitsa on võimalik süüa osta, kui väga otsida ja allahindlusi leida. Ei peagi ennast pooleks maksma alati.
Minu kõige suurem kiusatus (millele ma õnneks või kahjuks järele ei andnud. Veel) oli kast kohalikku ja üllatavalt head õlut. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis 30 pudelit korraga ostes oleks ühe pudeli hinnaks tulnud umbes 6 eesti raha. Pudel oli küll 0,33L, aga ikkagi. Jube odav.
Täna eriti muud ei teinudki. Vaatasime filmi nüüd õhtul veel.
Meie juhedaja küsis reedel, et äkki meil on praktikal liiga raske? Liiga raske? Me ei pea hetkel MITTE MIDAGI tegema, lihtsalt vaatame ja käime kaasas. Ma siis ääriveeri rääkisin, et Eestis oli meil vahepeal isegi üle 6 patsiendiga vaja tegeleda ühel päeval ja me pidime ikka ise ka tegema asju..
Aga ei tohi vinguda. Muidu keeravad vindi üle:)
kui kunagi jälle mõtteid tuleb, saate ka sellest teada
2.15.2007
point.less
Täna on vist kõige mõttetum päev siiamaani.
Eile trennis pingutasin ma üle (oi kui minulik) ja lõhkusin oma paremat põlve. Nüüd täna ei saa korralikult ettekummardada, kükitada, istumast püsti tõusta.. Täna ei läinudki enam trenni. Ootan esmaspäevani, ehk annab järgi.
Üldse on täna nii palju nõmedaid pisiasju kokku sattunud - igast asjad kukuavd, jään hiljaks jne. Nüüd magasin just mingi 4 tundi. Kui Kadri ei oleks mind üles ajanud, siis oleks laskunud vb kuni 11ni ja siis üleval passinud hommikuni.
Homme ehk on parem. Reede ikkagi ja nii.
Eile trennis pingutasin ma üle (oi kui minulik) ja lõhkusin oma paremat põlve. Nüüd täna ei saa korralikult ettekummardada, kükitada, istumast püsti tõusta.. Täna ei läinudki enam trenni. Ootan esmaspäevani, ehk annab järgi.
Üldse on täna nii palju nõmedaid pisiasju kokku sattunud - igast asjad kukuavd, jään hiljaks jne. Nüüd magasin just mingi 4 tundi. Kui Kadri ei oleks mind üles ajanud, siis oleks laskunud vb kuni 11ni ja siis üleval passinud hommikuni.
Homme ehk on parem. Reede ikkagi ja nii.
2.14.2007
ma olen üleni valus
Kohustuslikus korras peab esimese asjana ilmselt head sõbrapäeva soovima nendele tuhandetele inimestele, kes mu blogi loevad. Tehtud.
Mis mul siis uut rääkida on... Praktikal käin ikka... nagu ka järgmised 7 nädalat või nii. Täna oli põhiline lastefüsioteraapia, saime natuke näha, kuidas siinmail pisikeste lastega tegeletakse. Ma ei tea, kui palju ma nüüd targemaks sain. Ja päeva lõpuks oli meil pisike jutuajamine oma juhendajaga teemal "valu". Et millised valu liigid on olemas, kuidas patsiendi käest valuanamneesi võtta jne.
Homme siis jälle. Ma praegu ei mäletagi, mis meil homme plaanis on. Ah jaa, ortopeediasse lähme. Ja siis pärast Lisbeth räägib meile abivahendite kasutamisest.
Kohe varsti lähen ma nüüd jälle ära trenni. Eile käisin vaatamas, mida brasiilia jujutsus tehakse. See on siis suures osas maasvõitlus. Päris tore trenn oli, ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin. Muidu oli täitsa ok, aga trenni lõpus oli pool tundi sparringut. Kuna mul mingeid erilisi tehnilisi oskusi veel ei ole, siis ma pidin palju toorest jõudu kasutama:) Igatahes lõpuks oli mul tõsiseid raskusi hingamisega, ei saanud enam õhku kätte. Pulss lõi ka uusi rekordeid. Aga teised ütlesid, et see on nii umbes kuu aega, siis pidi ära harjuma:)
Ja ma üldse ei olnudki kõige hullem seal:) Kokku maadlesin kolme tüübiga, esimese käest sain valusalt ära, ma ei tea, mingi sada korda tappis mu ära sinna:) Teisega läks juba paremini, mingi 10min madistasime võrdselt, aga siis just vahetult enne selle raundi lõppu tegi ikka ära. Aga kolmandat meest võitsin juba mina. Kaks korda:)
Täna ma olen üleni valus (mitte mul ei ole valus).
Igatahes, täitsa hea trenn. Ja kui nüüd hästi läheb ja ma supertubli olen ja kooli kõrvalt jõuan, siis ma vb hakkangi käima 4x nädalas trennis. Peab ennast väheke ikka liigutama ja niimoodi läheb aeg ka kiiremini. Siin nelja seina vahel on muidu kohati suht trööstitu istuda.
Ja uni on ka parem, kui ennast niiii ära väsitada.
Kadril vaesekesel on juba mitmendat päeva säärelihased jube valusad esmaspäevasest jooksmisest. Trepist alla läheb nagu väike pingviin, kahele poole kõikudes:)
Keegi mulle siis külla ei tulegi siia?? Kamoon!
Mis mul siis uut rääkida on... Praktikal käin ikka... nagu ka järgmised 7 nädalat või nii. Täna oli põhiline lastefüsioteraapia, saime natuke näha, kuidas siinmail pisikeste lastega tegeletakse. Ma ei tea, kui palju ma nüüd targemaks sain. Ja päeva lõpuks oli meil pisike jutuajamine oma juhendajaga teemal "valu". Et millised valu liigid on olemas, kuidas patsiendi käest valuanamneesi võtta jne.
Homme siis jälle. Ma praegu ei mäletagi, mis meil homme plaanis on. Ah jaa, ortopeediasse lähme. Ja siis pärast Lisbeth räägib meile abivahendite kasutamisest.
Kohe varsti lähen ma nüüd jälle ära trenni. Eile käisin vaatamas, mida brasiilia jujutsus tehakse. See on siis suures osas maasvõitlus. Päris tore trenn oli, ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin. Muidu oli täitsa ok, aga trenni lõpus oli pool tundi sparringut. Kuna mul mingeid erilisi tehnilisi oskusi veel ei ole, siis ma pidin palju toorest jõudu kasutama:) Igatahes lõpuks oli mul tõsiseid raskusi hingamisega, ei saanud enam õhku kätte. Pulss lõi ka uusi rekordeid. Aga teised ütlesid, et see on nii umbes kuu aega, siis pidi ära harjuma:)
Ja ma üldse ei olnudki kõige hullem seal:) Kokku maadlesin kolme tüübiga, esimese käest sain valusalt ära, ma ei tea, mingi sada korda tappis mu ära sinna:) Teisega läks juba paremini, mingi 10min madistasime võrdselt, aga siis just vahetult enne selle raundi lõppu tegi ikka ära. Aga kolmandat meest võitsin juba mina. Kaks korda:)
Täna ma olen üleni valus (mitte mul ei ole valus).
Igatahes, täitsa hea trenn. Ja kui nüüd hästi läheb ja ma supertubli olen ja kooli kõrvalt jõuan, siis ma vb hakkangi käima 4x nädalas trennis. Peab ennast väheke ikka liigutama ja niimoodi läheb aeg ka kiiremini. Siin nelja seina vahel on muidu kohati suht trööstitu istuda.
Ja uni on ka parem, kui ennast niiii ära väsitada.
Kadril vaesekesel on juba mitmendat päeva säärelihased jube valusad esmaspäevasest jooksmisest. Trepist alla läheb nagu väike pingviin, kahele poole kõikudes:)
Keegi mulle siis külla ei tulegi siia?? Kamoon!
2.12.2007
Kui Priit Kadriga kliinikusse jõudis...
... siis oli veel 10min aega poole üheksani. Aga teised olid juba kohal. Teised, see tähendab siis meie juhedaja ja kaks tudengineiut - üks taani tüdruk, nimeks Lisbeth, ja siis üks rootsi tüdruk, kes õpib Taanis. Maria.
Hanne, ehk siis meie juhendaja, on väga tore tädi. Vähemalt esimene päev jäi küll selline mulje:) Täna rääkisime igast üldist juttu, et mida me seal üldse tegema hakkame, millal hakkame jne. Esimene nädal me käime Kadriga lihtsalt ühest kohast teise ja vaatame, kuidas tööd tehakse:) Järgmiseks nädalaks lubati hakata juba patsiente ka vist otsima. Konks on selles, et me saame ju tegeleda ainult nende patsientidega, kes inglise keelt oskavad. Ja isegi, kui inimene muidu räägib inglise keelt, siis pärast insulti/infarkti ei ole seda vast nii lihtne enam teha.
Praktikat teeme me vist suuresti Kadriga omaette, st neist kahest tüdrikust eraldi. Neil on natuke teistmoodi praktika vist, kui meil. Aga midagi ikka saame koos teha, ma loodan.
Päevad peaks meil hakkama kella 9 ajal, mõnikord vb ka väheke varem.
Haiglas tegime ka tuuri. Jeesus, kus on süsteemid siin. Kuna kompleks ON suur, koosneb ikka päris paljudest majadest, siis on nendevahel liiklemiseks... tunnelid!!! Nagu kuskil lennujaamas oleks. Ja nendes tunnelites ei ole mitte lihtne liikuda, ei ole nii, et üks tunnel ainult. Neid on seal maa all terve pundar, iga natukese maa tagant on ristmikud ja kõrvalkäigud. Taanikeelsed sildid on ka, aga no mis meil neist kasu..
Ja vabsee liiklus käib seal all. Sipelgapesa. Aga sipelgad ei sõida ratastega ringi näiteks. Lisaks on seal veel lahedad autod, nagu golfikärud:) Nendega suristatakse ka päris palju, mõnel on mingi 4-5 käru taga.
Ma üldse ei imestaks, kui sinna mingi hetk näiteks valgusfoorid üles pandaks:)
Igatahes me suutsime Kadriga sinna täna ära ka eksida. Meile näidati varem riietusruumid kätte (ja anti riided ka) ja siis me hiljem ürirtasime nende asukohta uuesti tuvastada. Esimsese katsega jõudsime välja peahaigla alla, ühesõnaga pikalt panime metsa. Teisel katsel mina leidsin enda oma üles aga Kadril see ei õnnestunudki (meie garderoobid on väga eraldi kohtades). Homme lubati teda igatahes aidata.
Taanlased on niiii sõbralikud, isegi seal maa all. Üks kärujuht sai aru, et me eksinud oleme (seda ei olnud üldse raske aru saada tegelikult:D) ja tuli meid aitama:) Tükk aega keerutas meiega seal ringi, aga sihtkohta me ei jõudnud ja see vaene taanlane andis ka alla lõpuks.
Ma käisin ja sain natuke aega tagasi infot siin lähedal toimuvate trennide kohta, nii et kohe varsti ma lähen ja get my ass kicked:) Aga sellest pikemalt juba mõni teine kord, siis kui mul on parem ettekujutus asjast.
olge head!
Hanne, ehk siis meie juhendaja, on väga tore tädi. Vähemalt esimene päev jäi küll selline mulje:) Täna rääkisime igast üldist juttu, et mida me seal üldse tegema hakkame, millal hakkame jne. Esimene nädal me käime Kadriga lihtsalt ühest kohast teise ja vaatame, kuidas tööd tehakse:) Järgmiseks nädalaks lubati hakata juba patsiente ka vist otsima. Konks on selles, et me saame ju tegeleda ainult nende patsientidega, kes inglise keelt oskavad. Ja isegi, kui inimene muidu räägib inglise keelt, siis pärast insulti/infarkti ei ole seda vast nii lihtne enam teha.
Praktikat teeme me vist suuresti Kadriga omaette, st neist kahest tüdrikust eraldi. Neil on natuke teistmoodi praktika vist, kui meil. Aga midagi ikka saame koos teha, ma loodan.
Päevad peaks meil hakkama kella 9 ajal, mõnikord vb ka väheke varem.
Haiglas tegime ka tuuri. Jeesus, kus on süsteemid siin. Kuna kompleks ON suur, koosneb ikka päris paljudest majadest, siis on nendevahel liiklemiseks... tunnelid!!! Nagu kuskil lennujaamas oleks. Ja nendes tunnelites ei ole mitte lihtne liikuda, ei ole nii, et üks tunnel ainult. Neid on seal maa all terve pundar, iga natukese maa tagant on ristmikud ja kõrvalkäigud. Taanikeelsed sildid on ka, aga no mis meil neist kasu..
Ja vabsee liiklus käib seal all. Sipelgapesa. Aga sipelgad ei sõida ratastega ringi näiteks. Lisaks on seal veel lahedad autod, nagu golfikärud:) Nendega suristatakse ka päris palju, mõnel on mingi 4-5 käru taga.
Ma üldse ei imestaks, kui sinna mingi hetk näiteks valgusfoorid üles pandaks:)
Igatahes me suutsime Kadriga sinna täna ära ka eksida. Meile näidati varem riietusruumid kätte (ja anti riided ka) ja siis me hiljem ürirtasime nende asukohta uuesti tuvastada. Esimsese katsega jõudsime välja peahaigla alla, ühesõnaga pikalt panime metsa. Teisel katsel mina leidsin enda oma üles aga Kadril see ei õnnestunudki (meie garderoobid on väga eraldi kohtades). Homme lubati teda igatahes aidata.
Taanlased on niiii sõbralikud, isegi seal maa all. Üks kärujuht sai aru, et me eksinud oleme (seda ei olnud üldse raske aru saada tegelikult:D) ja tuli meid aitama:) Tükk aega keerutas meiega seal ringi, aga sihtkohta me ei jõudnud ja see vaene taanlane andis ka alla lõpuks.
Ma käisin ja sain natuke aega tagasi infot siin lähedal toimuvate trennide kohta, nii et kohe varsti ma lähen ja get my ass kicked:) Aga sellest pikemalt juba mõni teine kord, siis kui mul on parem ettekujutus asjast.
olge head!
Tellimine:
Postitused (Atom)