Mul on tunne, et peaksin selle blogi ikkagi ka nö luku taha panema.

Nüüd läheb kindlasti veel palju aega...enne kui ma välja nuputan, kuidas seda teha.

Meri, lõpuks siis....

...olen ma lähedal. Merele.

Eile käisin istumas tema ääres. Ilm oli ideaalne. Kõik oli ideaalne vist.

Lõhnad(peamiselt lapsepõlvest). Värvid. Vaikus.

Istun rampsis. Keskraamatukogu. Ma olen nüüd lugeja ka :D Mõtlein, et natukene enne sulgemist klõpsan läpaka kinni ja lähen laenutan midagi toredat.

Täna algas praktika.

Ülemõde on armas. Tegelikult ma ei teagi mitu neid on? Aga mina kohtasin ühte väga toredat.

Ja vanemõed (kellega mina kokku puutusin) on ka vahvad.

Juhendaja samuti. Ma väga loodan, et ta selliseks ka jääb.

Haigla on ikka päris hämmastav. Ma polnud näinudki sellist massssinat, mis mõõdab vererõhku, pulssi ja ka kraadiklaas on seal küljes. Vinge! (olen ise ka üllatunud, et ma mingist masinast vaimustatud olen). Ja täna (5.mai) ma nägin, et mingi hapniku värk on ka seal küljes veel. Hämmmmastav!

Ja loomulikult õnnestus mul selles liblikas (see maja on liblikakujuline või natukenegi seda moodi) pärast päeva lõppu ära eksida. Läksin küll täiesti õigesse koridori, aga uks, mida ma kangekaelselt üritasin kiibiga avada...ei avanenud....Ja siis tuli üks väga armas arstitudeng või resident ning pakkus oma abi. Muidugi tema oli sama tark kui mina ega teadnud, et kõik kiibid ei tee kõiki garderoobe lahti. Aga armas oli ikkagi! Väga.

Pärast pisikest paanikat sain oma riided ka. Ülemõe abiga.

Olen päris suuresti vaimustuses inimestest. Lugesin "Minu Ameerikat" ja "Minu Eestit" ja veel mõndagi muud head.

Ja nüüd ma saangi aru, et kui ülimuhedalttore on see, et on niisuguseid armsaid meie hulgas. Siin samas pisikeses Tartus. Ajamas oma asja. Meie asja. Haaaa! Lahe!

Nende tegevus on tervendav. Peaaegu igas mõttes. Hoolimata kõigest on ikkagi liikumine. Mitte seisak. Toimuv läheb korda. Mitte ei valitse ükskõiksus. Ja mis peamine, on jagamine ning mõnus huumor.

Nii hea!

Sain täna kirja oma ristiemalt. Kirjad küll tegelikult. Või siis vastused. Ühes neist olid laused
"ohh need mehet. kuigi mõnusad on nad ikka ka. eriti kaugelt vaadates."

Stockholm, je t'aime

Kummaline tunne oli astuda Stockholmi pinnale. Liblikad kõhus. Tekkis kohe äratundmine. Ma tahaksin seal elada mingi aeg. Praksis olla või õppida. Oleks nagu koju jõudnud vms. Imelik.
Aga need ilusad inimesed (loe:mehed) ja poed, mis sisaldavad minu meelest ilusaid riideid ning kaunis ja avastamist ootav linn. Mida veel soovida...

Ja täna nägin ma Marley´t kutsikana. (filmit "Mina ja Marley")

Oh, milline toredus!

Neli head asja:
1) Sulab, sulab, sulab! Ühel õigepea tuleval päeval lubati soojakraadideks +14!
2) Varsti keeratakse kella, siis on veel kauem valge!
3) Ma avastasin Concha Buika! (Natukene veel teda)
4) Kevad oma värvide ja lõhnade ja tärkamistega on kohe platsis!

Lõpuks ometi!

Kas tõesti on võimalik (hästi) joonistama õppida, kui üldse erilist annet pole?
Mulle iga päev tundub, et ma tahaksin.
Ja siis ma tahaksin näidelda ka. Aga mulle tundub, et kui ma oleksin siis kuskil trupis, siis ma läheksin krampi. Mõtlesin koguaeg selle peale, mis teised arvavad ja ma ikka ei oska jne jne.....
Soov on samas ikkagi...
Ma tahaksin midagi, mis toidaks. Hinge.



Piret Veski maal. Ma loodan, et mitte midagi väga hullu ei juthu, et see siin on...Lihtsalt mul oli nii suur soov seda siia panna. Niiniinii nii.
Ma pole kunagi eriti tahtnud kunsti omada, aga Tema maale (ja muud ilusat, mida Ta teeb) tahaksin küll...Õigus, tass mul ju on! Haaa!