Meri, lõpuks siis....

...olen ma lähedal. Merele.

Eile käisin istumas tema ääres. Ilm oli ideaalne. Kõik oli ideaalne vist.

Lõhnad(peamiselt lapsepõlvest). Värvid. Vaikus.

Istun rampsis. Keskraamatukogu. Ma olen nüüd lugeja ka :D Mõtlein, et natukene enne sulgemist klõpsan läpaka kinni ja lähen laenutan midagi toredat.

Täna algas praktika.

Ülemõde on armas. Tegelikult ma ei teagi mitu neid on? Aga mina kohtasin ühte väga toredat.

Ja vanemõed (kellega mina kokku puutusin) on ka vahvad.

Juhendaja samuti. Ma väga loodan, et ta selliseks ka jääb.

Haigla on ikka päris hämmastav. Ma polnud näinudki sellist massssinat, mis mõõdab vererõhku, pulssi ja ka kraadiklaas on seal küljes. Vinge! (olen ise ka üllatunud, et ma mingist masinast vaimustatud olen). Ja täna (5.mai) ma nägin, et mingi hapniku värk on ka seal küljes veel. Hämmmmastav!

Ja loomulikult õnnestus mul selles liblikas (see maja on liblikakujuline või natukenegi seda moodi) pärast päeva lõppu ära eksida. Läksin küll täiesti õigesse koridori, aga uks, mida ma kangekaelselt üritasin kiibiga avada...ei avanenud....Ja siis tuli üks väga armas arstitudeng või resident ning pakkus oma abi. Muidugi tema oli sama tark kui mina ega teadnud, et kõik kiibid ei tee kõiki garderoobe lahti. Aga armas oli ikkagi! Väga.

Pärast pisikest paanikat sain oma riided ka. Ülemõe abiga.