Uskumine

Aeg-ajalt helistab mulle üks ema sõbranna ja palub eesti keele harjutstes abi. Poja aitamiseks loomulikult.

Täna oli selline päev.

Ja ma imestan iga kord, kui ma tunnen tema suurt ja tugevat usku minu võimetesse.



Minu eesti keele oskused ja vaist on ju teada :)
Ainult vist mitte talle.
Inimesed ei taha mõista, et kui sa õpid/õppisid kirjandust, siis tegelikult see ei võrdu eesti keele õppimisega....
Aga noh, las siis olla.

Eks ta usub, sest nii on tal kindlam.
Vahel on tegelikult hea mõelda, et keegi nii usub. Sinusse. Vahet siis pole, miks.
Ahjaa. Priit? Kus Sa oled?

Hetk vaikust

Kuulsin täna kogemata Janek Kraavit Vikerraadiost.
Jeerum, kui hea tunne tekkis. Nii tore oli kuulda seda tuttavat häält rääkimas. Kirjandusest! Heheee :)

Ja nüüd ma kuulan jutusaadet Helin-Mari Arderiga.
Taasavastasin selle toreda naeratades laulva muusiku.

Sellistel hetkedel polegi väga raske uskuda, et kõik on mõnusasti.



Njah.

Just.

Before sunset.

Täna vaatasin.
Uuesti.
Niisugust kohtumist ma ootangi uuelt aastalt.
Ja see pani kõik liikuma.
Katarsis, mida ma ammu tunda pole saanud.
Niihea. Heahea.
Ma lähen ballile nüüd.
Muutun heal juhul kaheks tunniks hallitriibulisest kõrvitsast...millekski muuks.

Nina Simone filmis "Before Sunset"

Homme lõunast lähen ära maale. Levist välja.
Valge lume sisse.
Enne tagasi ei tule, kui tööinimesed jälle toimetama hakkavad.

Ilusat jõuluaega, tupsununnud!

Kuidas me tookord ilma internetita...
Tuisk tõi üleeilseid uudiseid voortelt,
lumevall, hari terav, selgroog kuri,
sisalikuna joonistus väsinud õuele,
kus aiateibad tulistasid taevatähti.

Kuidas me ikka veel ilma internetita...
Kui loojangu suhkrustunud mesi
meid üle härmas metsade osatab.
Mis selle Soome kunstniku nimi oligi,
kes need õhtud õhtuiks joonistas?

Kuidas me juba jälle ilma internetita...
Tuumaseene riismed, ta lookas lamellid
lagunevad, lahustuvad sügisvärskesse öhe.
Ja kaneeliga ahjuõunad on pliidi all küpsed,
ämblikul, va sulil, üheksa lõbusat jalga.

Asko Künnap ''Su ööd on loetud''.

Mingid kuud tagasi arvasid kaks inimest üsna korraga, et ma olen nii umbes 27 - 28 aastane. Mu käitumise ja selle põhjal, mida ma pärast tööd teen. Ühesõnaga, ma ei käitu eale vastavalt. Olen nagu igav täiskasvanu.
Mõnikord ma tõesti tunnen, ei oska rõõmu tunda sellistest asjadest ja tegemistest, mis suuremal osal mu eakaaslastest päevaplaani kuuluvad. Gümnaasiumi lõpus\ülikooli alguses olid mul rohkem sedalaadi huvid.

Samas tundub mulle päris tihti, et ma käitun nagu poisike. Kohati 15-17 eluaastale vastavalt. Ütlen ja teen ikka suht mõttetuid asju. Tagantjärgi mõeldes saan aru küll, et läks väga metsa, aga vigadest väga õppida ei ole osanud.
Kõige suuremad puudujäägid paistavad olevat vastassugupoolega suhtlemisel. Ja just selle koha pealt, mis puudutab taktitundelisust. Nii palju olen na nüüd õppinud, et alati ei maksa aus olla, see võib solvanguna arvesse minna.
Küllap ma vaikselt õpin ka midagi juurde. Ainukese mehena naistekarjas töötades ei jää eriti muud valikut.

Ja siis üsna hiljuti tundsin ma ennast nagu 60aastane. Halvas mõttes.

Kas mul midagi üldse oma eale vastavat on?

Üks päev

Oeh. Ma tahtsin siia valada kõik oma tänased endast välja minemised. Selle suure Lotte maania. Kui kurb on, et kõik Lotte nime abil ainult raha teha tahavad. Vaesed vanemad ja lapsed. Lotte mobiilid, Lotte küpsised, Lotte pinalid, Lotte voodipesu....

Loomulikult ka "PULGAKOMMID on saalis keelatud" teemat plaanisin ma siin lahata.
Ning muid toredaid sündmusi, mis tänases päevas kanda kinnitasid.
Aga.
Ei.
Hoopis see on oluline, et mul on nii vahvad töökaaslased. Tiina ja Helenid ja Karin ja Ave ja, jaaa...

Ja Taavi saatis mulle vist kõige armsama sõnumi ülde.
Ning Kalle jagas minuga ühte ilusatilusat laulu.

Meelhea.