Mingid kuud tagasi arvasid kaks inimest üsna korraga, et ma olen nii umbes 27 - 28 aastane. Mu käitumise ja selle põhjal, mida ma pärast tööd teen. Ühesõnaga, ma ei käitu eale vastavalt. Olen nagu igav täiskasvanu.
Mõnikord ma tõesti tunnen, ei oska rõõmu tunda sellistest asjadest ja tegemistest, mis suuremal osal mu eakaaslastest päevaplaani kuuluvad. Gümnaasiumi lõpus\ülikooli alguses olid mul rohkem sedalaadi huvid.
Samas tundub mulle päris tihti, et ma käitun nagu poisike. Kohati 15-17 eluaastale vastavalt. Ütlen ja teen ikka suht mõttetuid asju. Tagantjärgi mõeldes saan aru küll, et läks väga metsa, aga vigadest väga õppida ei ole osanud.
Kõige suuremad puudujäägid paistavad olevat vastassugupoolega suhtlemisel. Ja just selle koha pealt, mis puudutab taktitundelisust. Nii palju olen na nüüd õppinud, et alati ei maksa aus olla, see võib solvanguna arvesse minna.
Küllap ma vaikselt õpin ka midagi juurde. Ainukese mehena naistekarjas töötades ei jää eriti muud valikut.
Ja siis üsna hiljuti tundsin ma ennast nagu 60aastane. Halvas mõttes.
Kas mul midagi üldse oma eale vastavat on?
9 kommentaari:
Eale vastavat, jajaa, see roheline müts. Samas...
:D
Misasja sa ajad, Helleka?:D
Mis see müts siia puutub?:D
Ega ei puutugi. :P Või siis puutub. (Tegelikult ma väga tõenäoliselt niisama mölisen. Nagu ikka.)
Klassikaline Helleka:D
Vahel on palju olulisem/väärtuslikum olla elutargem kui et käituda nagu paljud samaealised...;)
Aga kas ma tegelikult saan olla elutargem kui teised minuealised?
Elutarkus on ju see, mis tuleb kogemustega ja kogemused võtavad aega..
Sa ei sündinud eile.. Ergo (mitte poisinimi:)) - aega on möödunud :)
Seda küll, et mingi elutarkus on mul ilmselt juba olemas.
Aga kas ma saan olla elutargem kui teised minuga sama vanad\noored inimesed?
muidugi saad.
Postita kommentaar