Mul on kaks lugu. Üks on jutustav ja teine on jutustav-arutlev.

JUTUSTAV
Eile käisime Mariniga jalutamas lauluväljaku taga, seal kus on Tähtvere spordipark. Ja see oli lihtsalt uskumatu, missugune see koht õhtul oli! Ma tean, et sõnad ei anna edasi isegi mitte väikest osa sellest udu, valguse ja pimeduse kontsertist. Sest see tegi sõnatuks.
Udu oli nii paks, et see ei läinud eest ära, nagu tavaliselt tundub. Sa saidki lihtsalt udu sisse kõndida ja piima sees olla. Ja varjud, mis jäid laternatest, need varjud olid nagu jäätunud, õhku kinni jäänud. 3D vari. Kõnnid ja vaatad kolmemõõtmelisi varje. Nagu skulptuurid. Ja kõige selle taustal oli sügavsinine (mitte must!) taevas. Ja värvilised kased. 100% müstika, muinasjutumaailm. Kui kuskil üldse elavad paanid ja kentaurid ja metsahaldjad, siis täpselt sellises kohas. Külmavärinad.

JUTUSTAV-ARUTLEV
Täna tulin trennist ja riietusruumis hakkas minuga rääkima üks keskealine mees. Ja kuidagi.. väga väga sõbralikult. Ja siis ta suhtles minuga dušširuumis ja saunas ja pärast jälle riietusruumis. Rääkisime trennitegemisest ja tervisest ja millest kõigest veel.
Ja siis ma avastasin, et ma kuidagi kardan nii sõbralikke inimesi. Et keegi nagu ei saaks olla nii sõbralik ilma mingit tagamõtteta. Kuigi mulle meeldib suhelda, hakkan ma sellisel puhul ise distantsi hoidma.
Ma ei tea, kas see on loomulik, kas kõik inimesed on nii ettevaatlikud sõbralike võõraste suhtes? Või on see iseloomulik just eestlastele, kes nii kui nii umbusaldavad kõiki (võõraid)? Või on asi minus?

Aga nüüd on rahu. Eksju, Priit!

Kahe päeva jooksul olen ma lugenud ja tõlkinud ingliskeelset kirjandust. Üle aasta ei ole enam õppimisega tegelenud, ilmselt seepärast nii visalt lähebki. Aga samas on huvitav ka - kellele ei meeldiks lugeda kõõluste haigusseisunditest ja põlvesidemete vigastustest. Tõsiselt.
Praegu tunnen ma ennast küll kõvasti targemana.
Ja samas leidis kinnitust teadmine, et meditsiin ei ole täppisteadus, kuigi ta selleks väga pürgib. Ja õige on ka, et pürgib. Ainult et mõne koha pealt on ikka veel väga kaugel, pigem tegutseb oletuste ja traditsioonide piirimail.
Näiteks. Juba väga ammusest ajast on kõõluse valu seostatud ülekoormusega ja põletikuga. Seega raviti antud seisundit põletikuvastaste ravimitega ja soovitati puhkerežiimi. Aga viimasel ajal on selgunud, et 99% juhtudest ei ole põletikul kõõlusevaluga mingit pistmist (veelgi enam, osad põletikuvastased ravimid võivad teha asja hullemaks) ja mitte puhkus, vaid treening läbi valu aitab haigusseisundiga võidelda. Täiesti vastupidine arusaam ühesõnaga.
Ilmselt jätkub selliseid üllatusi meditsiinis veel kauaks.

Kui Marin sai teada, et ma endale uued kardinad ostsin, siis tema esimene reaktsioon oli ''Oi! Ma loodan, et väga hullud ei saanud''.
Tegelikult ma väga hindan ausust ja otsekohesust;)

Muutused?

Noor mees Seattle´ist kirjutas mulle hiljuti:

Ükspäev paluti mul teha seda, mis nüüd on muutunud tavaliseks, nimelt võtta lennujaama turvakontrollis jalanõud ära. Kingi kandikule asetades valdas mind ülima absurdi tunnetus. Ma pean kingad jalast võtma ja laskma neid skaneerida röntgeniga, sest mingi mees üritas botastega lennukit õhkida. Ja ma mõtlesin, et elan maailmas, mida isegi Kurt Vonnegut poleks suutnud ette kujutada. Ja nüüd avastasin, et ma saan teile sellise küsimuse esitada. Öelge mulle, kas te oleksite suutnud seda ette kujutada? (Kui keegi peaks leiutama plahvatavad püksid, siis oleme me kõik ilges hädas.)

Kurt Vonnegut „Kodumaata mees“


Kui ühel päeval kõlaks raadiost uudis: "Kogu sõjategevus planeedil Maa on lõppenud."

Õigus, kuna on tegemist inimestega, siis sellise uudise hirmu pole.

Aga räägitakse ju, et kõik on pidevas muutumises...
Kas siis ei võiks tulla positiivne pööre selles loos?

Palun.

Heleroosad sammud

Ega tõesti! Roosa on ju Marini lemmikvärv.

Ja seda rikastamise asja vaatame ka.
Ma teen ju alles oma esimesi samme blogimaailmas.
Heleroosasid samme.

Alates tänasest ei ole mina enam ainuke, kes siia blogisse kirjutab. Nüüd rikastab seda niigi suurepärast lehekülge ka Marin.
(Seda tingimusel, et mu blogi taust ei muutu üleöö roosaks).

ise

Paar päeva tagasi kohtasin ma linnas ühte superviisakat autojuhti.
Sõitsin pimedal tänaval ja üks auto tahtis kõrvalteelt mulle külje pealt sisse sõita. Ilmselgelt ta ei näinud mind enne kui viimasel hetkel. Igatahes, nii kui ta pidama sai, siis ta viipas mulle vabanduseks. Natukese aja pärast mööda sõites viipas ta veelkord ja kui juba möödas oli, siis lepitas veel ohutuledega. Väga eluterve vaheldus verbaalsele ja viipekeelsele sõimule.

Kusjuures, kas teie teadsite, et viipekeel on Eestis riigikeele staatuses? Mina sain alles hiljuti teada. Hea on, kui saab ravida tarku patsiente;)

Ma leidsin täna väga mõnusa arvuti taga töötamise asendi. Kõigele lisaks soojendab see mu jalgu.
Vahepeal meil juba köeti, aga nii kui päike välja tuli, võeti soe ära. Päevad on jah soojemad, aga öösel on ju veel külmem kui enne. Aga ei kurda väga. Nii võib isegi karastuda.

Marin arvas, et see on trots, aga mulle hakkas mõnda aega tagasi tunduma, et ma olen kuidagi liiga teistele orienteeritud. Hakkas sassi minema, mida ma teen selle pärast, et teised seda ootavad, ja mida selle pärast, et mina ise tahan nii. Võib-olla ongi trots, mine võta kinni. Aga ma lubasin endale, et edaspidi püüan olla rohkem egoistlikum ja mõelda rohkem enda vajaduste peale.