Muutused?

Noor mees Seattle´ist kirjutas mulle hiljuti:

Ükspäev paluti mul teha seda, mis nüüd on muutunud tavaliseks, nimelt võtta lennujaama turvakontrollis jalanõud ära. Kingi kandikule asetades valdas mind ülima absurdi tunnetus. Ma pean kingad jalast võtma ja laskma neid skaneerida röntgeniga, sest mingi mees üritas botastega lennukit õhkida. Ja ma mõtlesin, et elan maailmas, mida isegi Kurt Vonnegut poleks suutnud ette kujutada. Ja nüüd avastasin, et ma saan teile sellise küsimuse esitada. Öelge mulle, kas te oleksite suutnud seda ette kujutada? (Kui keegi peaks leiutama plahvatavad püksid, siis oleme me kõik ilges hädas.)

Kurt Vonnegut „Kodumaata mees“


Kui ühel päeval kõlaks raadiost uudis: "Kogu sõjategevus planeedil Maa on lõppenud."

Õigus, kuna on tegemist inimestega, siis sellise uudise hirmu pole.

Aga räägitakse ju, et kõik on pidevas muutumises...
Kas siis ei võiks tulla positiivne pööre selles loos?

Palun.

Heleroosad sammud

Ega tõesti! Roosa on ju Marini lemmikvärv.

Ja seda rikastamise asja vaatame ka.
Ma teen ju alles oma esimesi samme blogimaailmas.
Heleroosasid samme.

Alates tänasest ei ole mina enam ainuke, kes siia blogisse kirjutab. Nüüd rikastab seda niigi suurepärast lehekülge ka Marin.
(Seda tingimusel, et mu blogi taust ei muutu üleöö roosaks).

ise

Paar päeva tagasi kohtasin ma linnas ühte superviisakat autojuhti.
Sõitsin pimedal tänaval ja üks auto tahtis kõrvalteelt mulle külje pealt sisse sõita. Ilmselgelt ta ei näinud mind enne kui viimasel hetkel. Igatahes, nii kui ta pidama sai, siis ta viipas mulle vabanduseks. Natukese aja pärast mööda sõites viipas ta veelkord ja kui juba möödas oli, siis lepitas veel ohutuledega. Väga eluterve vaheldus verbaalsele ja viipekeelsele sõimule.

Kusjuures, kas teie teadsite, et viipekeel on Eestis riigikeele staatuses? Mina sain alles hiljuti teada. Hea on, kui saab ravida tarku patsiente;)

Ma leidsin täna väga mõnusa arvuti taga töötamise asendi. Kõigele lisaks soojendab see mu jalgu.
Vahepeal meil juba köeti, aga nii kui päike välja tuli, võeti soe ära. Päevad on jah soojemad, aga öösel on ju veel külmem kui enne. Aga ei kurda väga. Nii võib isegi karastuda.

Marin arvas, et see on trots, aga mulle hakkas mõnda aega tagasi tunduma, et ma olen kuidagi liiga teistele orienteeritud. Hakkas sassi minema, mida ma teen selle pärast, et teised seda ootavad, ja mida selle pärast, et mina ise tahan nii. Võib-olla ongi trots, mine võta kinni. Aga ma lubasin endale, et edaspidi püüan olla rohkem egoistlikum ja mõelda rohkem enda vajaduste peale.

Paabeli maja

''Haiget inimest tuleb alati ravida. Enesestmõistetavalt ootab haigla, et patsient vastuteenena reageeriks ravile, see tähendab, saaks terveks või ilmutaks vähemalt paranemise märke. Kokkuvõtlikult - patsient olgu haige - ja pärast meditsiinilisi meetmeid saagu enam-vähem terveks. Kõiki inimesi või juhtumeid, mis langevad väljapoole neid meditsiinilisi nõudmisi, käsitatakse tervishoius kui kõrvalekaldeid. Inimesel, kes ei suuda tõestada, et ta on haige, ei tohiks haiglasse asja olla. Patsient, kelle tervis vaatamata tõsistele meditsiinilistele jõupingutustele aina halveneb, ärgu samuti haiglasse tikkugu. Isik, kes võtab kätte ja hoopis ära sureb, näitab üles usaldamatust. Seesugune üpriski kategooriline arusaam on tervishoiu seisukohalt hädavajalik, kuna terve süsteem langeks kolinal kokku, kui ei saaks toetuda alljärgnevale usutunnistusele - haige saab terveks ainult tänu meditsiinilisele sekkumisele. ''

''Mõnikord tundusid arstid väikese tugevasti kokkuhoidva kolonistide rühmana, kes oli varjunud teravaharjalise palktara taha. Nende suhtumine pärismaalastesse oli sõbralik, hooliv ja mitmel kombel ennastsalgav. Aga nad püüdsid raudkindlalt teatud piiridesse jääda - muidu võis arstide omavaheline keel ja seega kogu läänemaine kultuur ohtu sattuda.''

P.C. Jersild
''Paabeli maja''
lk 12 ja 199.

Kirjutasin kaks lõiku viimatiloetud raamatust. Just sellepärast, et antud romaan on kirjutatud 1978. aastal, aga mõni asi püsib muutumatuna veel 30 aastat hiljem.

Eelmise pühapäeva öösel poole kolme ajal koju minnes hakkasin ma mõistest ''linnadžungel'' hoopis teistmoodi mõtlema. Siiani olin ma sellega seoses kuvanud pilte tohutust liiklusest, inimmassist ja trügimisest, tänavate rägastikest ja muust sellisest. Nagu ilmselt enamik inimesi.
Aga nii varahommikul ei ole üldse liiklust ja inimmasse. Selle asemel on kottpimedad tänavalõigud, kuskil kauguses põlev üksik latern, mõned üksikud hinged...
Kõndisin ülikooli tagant Kassitoome poole. Pimedus, kuskil Krooksu ees põlev latern annab uduseid varje. Kottpimedalt Toome nõlvalt on kosta kellegi samme. Vaikus. Siis ebamäärased kauged hääled ja jälle sammud, nüüd juba uues kohas. Allpool (ka pimedal) Laial tänaval vilksab keegi, kuid ainult sekundiks. Edasi jääb ainult kontsade kajamine. Krooksu ees on valgus ja seal käib elu, kuid sealt möödudes jällegi hämarus, vaikus ja üksikute varjude hääled. Ja nii kogu kodutee. Džungel!

Ühel sarnasel ööl kõndisin ma koduteest nii palju kui võimalik autoteede peal. See annab kummalise vabaduse. Eriti mõnus on ringteedel kõndida;)
Kohas, kus mõni tund tagasi oli tohutu rabelemine ja sajad autod, on nüüd täielik vaikus. Selles võlu ongi.
Täpselt samal põhjusel meeldivad mulle öised lennujaamad ja haiglad. Tipptunni ajal jäävad kõik kõigile jalgu, kõigil on kiire, kõik jäävad hiljaks ja on ärritunud. Aga kell 2 öösel on vaikus. Kõnnid ringi, käid nii aeglaselt kui tahad ja ei jää mitte kellelegi jalgu. Teed sõrmega nipsu ja kuuled, kuidas kaja vastab.
Kuskil mahajäätud kohas nii käia oleks kõle. Elutu. Just teadmine, et loetud tundide pärast on kõik saalid ja koridorid inimesi täis, annab vaikusele õige võlu.

Homme hommikul hakkab nii paljudel mu tuttavatel uus osa elust.
Marin alustab uuesti. Tiina läheb Viljandisse. Kätlin läheb Haapsallu. Üks mu endine kolleeg alustab uues kohas. Meile tuleb tööle kaks uut inimest. Helleka läheb (mitte küll homme, aga ikkagi) piiri taha õppima. jne.
Mina lähen, nagu juba väga palju kordi enne, jälle tööle.
Ja ma ei ole selle üle väga kurb:)

Kassatädi silmarõõm.

Vahepeal on paljutki juhtunud.

Näiteks käisin ma öölaulupeol. Iga kümnes eestlane käis tegelikult, nii et see ei oma mingit uudisväärtust. Nojah. 20 aastat tagasi mind seal igatahes ei olnud, nii et mingit võrdlusmomenti ei oska küll tuua. On olnud kuulda palju vingumist stiilis ''see ikka ei olnud päris see, mis '88. aastal bla bla''. See ei peagi ju sama olema. Imelik oleks ka, kui rahvas hoiaks täpselt ühesugust emotsiooni kahe kümnendi jooksul täiesti muutumatuna. Oluline on, et kokkuhoidmistunnet jätkub eestlastel küll ja veel, kui väga vaja.
Mina sain sealt igatahes tonnide viisi häid emotsioone, pisikesi hetki ja mõtteid.

Ah jaa, teel Tallinna ehmatasin ma rongis ühe pisikese poisi päris ära. Tegelikult oli nii, et ma isegi hoidsin ennast tagasi, kui ta eesistuvat tüdrukut terroriseeris ja rahulikult istumise võimatuks tegi ning tüdruku keelamisest midagi ei pidanud. Oma 20 minutit hoidsin tagasi. Siis enam ei suutnud ja näitasin talle käemärkide abil, et ta peab nüüd kohe maha istuma. Ma isegi ei ütelnud midagi, lihtsalt näitasin sõrmega tema ja siis istme peale. Aga sellest piisas, et ülejäänud sõit täielikus vaikuses mööda saata.

Ja siis eile käisin Tiinaga väljas istumas, kus ma samuti ühe pisikese tüdruku nutmiseni ära ehmatasin. Ta nimelt hakkas omapäi kassas tšekke välja printima ja ma ütlesin (enda arvates küll väga sõbralikult), et nii ikka ei tohi teha. Mille peale tüdruk kõva häälega nutma/karjuma hakkas ja minema jooksis.
Ma pean ikka väga hirmus välja nägema. Vähemalt laste arvates. Ja mul ei ole praegu isegi ju habet ees!

Ah jaa. Kahe lapse ehmatamise vahelisel ajal sain ma ka ristiisaks. Seda küll patuga pooleks, sest ma olen veel poolpagan. Aga parema puudumisel ajab asja ära küll.

Ja kindlasti väärib märkimist õhtune/öine jalutuskäik Liinaga. Liina on väga eriline tüdruk, näiteks tema naerab selle anekdoodi peale, kus agent Mulder ühe naise tooliga surnuks peksab:) Seda ei juhtu üldsegi nii tihti, kui te arvate.
Ja üleüldse ei ole ma saanud väga ammu niimoodi öösel mööda Tartut ringi kolada. Vahepeal teed juua ja siis edasi kolada. See on ikka superhea tunne.

Eile tuli välja, et ma ajan sööklas kassatädide päid segi. Milline mees!