Paabeli maja

''Haiget inimest tuleb alati ravida. Enesestmõistetavalt ootab haigla, et patsient vastuteenena reageeriks ravile, see tähendab, saaks terveks või ilmutaks vähemalt paranemise märke. Kokkuvõtlikult - patsient olgu haige - ja pärast meditsiinilisi meetmeid saagu enam-vähem terveks. Kõiki inimesi või juhtumeid, mis langevad väljapoole neid meditsiinilisi nõudmisi, käsitatakse tervishoius kui kõrvalekaldeid. Inimesel, kes ei suuda tõestada, et ta on haige, ei tohiks haiglasse asja olla. Patsient, kelle tervis vaatamata tõsistele meditsiinilistele jõupingutustele aina halveneb, ärgu samuti haiglasse tikkugu. Isik, kes võtab kätte ja hoopis ära sureb, näitab üles usaldamatust. Seesugune üpriski kategooriline arusaam on tervishoiu seisukohalt hädavajalik, kuna terve süsteem langeks kolinal kokku, kui ei saaks toetuda alljärgnevale usutunnistusele - haige saab terveks ainult tänu meditsiinilisele sekkumisele. ''

''Mõnikord tundusid arstid väikese tugevasti kokkuhoidva kolonistide rühmana, kes oli varjunud teravaharjalise palktara taha. Nende suhtumine pärismaalastesse oli sõbralik, hooliv ja mitmel kombel ennastsalgav. Aga nad püüdsid raudkindlalt teatud piiridesse jääda - muidu võis arstide omavaheline keel ja seega kogu läänemaine kultuur ohtu sattuda.''

P.C. Jersild
''Paabeli maja''
lk 12 ja 199.

Kirjutasin kaks lõiku viimatiloetud raamatust. Just sellepärast, et antud romaan on kirjutatud 1978. aastal, aga mõni asi püsib muutumatuna veel 30 aastat hiljem.