Üks osa inimesi, kes taastusravis käivad, on minu arvates nagu sõltlased. Taastusravisõltlased. Nii kui üks ravikuur läbi saab, ollakse arsti man ja nõutakse uut. Kas siis sama häda leevenduseks või hoopis millegi muu asja tarvis. Ja arstid on ju üldjuhul head inimesed, kes väga ära ütlema ka ei kipu. Kui ikka häda on, siis on ravi vaja. Ja juba näedki graafikust, et sama patsient tuleb uuele ringile.
Sellistel inimestel on enamus hädasid alguse saanud kupli alt. Nii et eelkõige tuleks panna aeg psühholoogi juurde ja siis vaataks edasi. Aga kuidas sa ütled oma patsiendile, et ''minu arvates mõtlete te ise endale hädad külge''. Siis on kisa ja draama ja solvumine ja võib-olla isegi kirjalikud kaebused. Ja lõpuks tuleb patsient ikka tagasi;D
Ja kui üks arst keeldub raviprotseduure andmast, minnakse uue juurde. Lõpuks ikka keegi midagi määrab.
Samas ei ütle ma ühtegi halba sõna nende patsientide kohta, kellel tervis tõesti halb on ja kes vajavad väga pikka ja kestvat ravi. Mõnikord on väga kahju, kui näed, et hädasti on ravi vaja, aga ei ole võimalik juurde määrata. Ei ole raha, ei ole aega. Siis võtaks või ise kuidagi vahele. Salaja;p


Enamus patsiente ütleb ''Aitäh!'', kui ravi läbi saab. See on mõnus. Väiksem osa ei ütle üldse mitte midagi, heal juhul tuleb ''Nägemist'' kuskilt. Siis mõtled, et vahet pole. Aga kõige väiksem osa toob ravi lõppedes midagi head kaasa - mett, õunu, kommikarbi. Armas.
Ja siis oli mul üks patsient, kes tänas mind südamest, tõi tordi ja šampuse, sinna juurde kinkis raamatupoe kinkekaardi ja siis veel kallistas mind!! See võttis päris sõnatuks.
Siis saadki aru, et kurat küll, ma teen ikka päris head ja õiget tööd.


Pilt pärineb siit.