Kahe päeva jooksul olen ma lugenud ja tõlkinud ingliskeelset kirjandust. Üle aasta ei ole enam õppimisega tegelenud, ilmselt seepärast nii visalt lähebki. Aga samas on huvitav ka - kellele ei meeldiks lugeda kõõluste haigusseisunditest ja põlvesidemete vigastustest. Tõsiselt.
Praegu tunnen ma ennast küll kõvasti targemana.
Ja samas leidis kinnitust teadmine, et meditsiin ei ole täppisteadus, kuigi ta selleks väga pürgib. Ja õige on ka, et pürgib. Ainult et mõne koha pealt on ikka veel väga kaugel, pigem tegutseb oletuste ja traditsioonide piirimail.
Näiteks. Juba väga ammusest ajast on kõõluse valu seostatud ülekoormusega ja põletikuga. Seega raviti antud seisundit põletikuvastaste ravimitega ja soovitati puhkerežiimi. Aga viimasel ajal on selgunud, et 99% juhtudest ei ole põletikul kõõlusevaluga mingit pistmist (veelgi enam, osad põletikuvastased ravimid võivad teha asja hullemaks) ja mitte puhkus, vaid treening läbi valu aitab haigusseisundiga võidelda. Täiesti vastupidine arusaam ühesõnaga.
Ilmselt jätkub selliseid üllatusi meditsiinis veel kauaks.

Kui Marin sai teada, et ma endale uued kardinad ostsin, siis tema esimene reaktsioon oli ''Oi! Ma loodan, et väga hullud ei saanud''.
Tegelikult ma väga hindan ausust ja otsekohesust;)