Eelmise pühapäeva öösel poole kolme ajal koju minnes hakkasin ma mõistest ''linnadžungel'' hoopis teistmoodi mõtlema. Siiani olin ma sellega seoses kuvanud pilte tohutust liiklusest, inimmassist ja trügimisest, tänavate rägastikest ja muust sellisest. Nagu ilmselt enamik inimesi.
Aga nii varahommikul ei ole üldse liiklust ja inimmasse. Selle asemel on kottpimedad tänavalõigud, kuskil kauguses põlev üksik latern, mõned üksikud hinged...
Kõndisin ülikooli tagant Kassitoome poole. Pimedus, kuskil Krooksu ees põlev latern annab uduseid varje. Kottpimedalt Toome nõlvalt on kosta kellegi samme. Vaikus. Siis ebamäärased kauged hääled ja jälle sammud, nüüd juba uues kohas. Allpool (ka pimedal) Laial tänaval vilksab keegi, kuid ainult sekundiks. Edasi jääb ainult kontsade kajamine. Krooksu ees on valgus ja seal käib elu, kuid sealt möödudes jällegi hämarus, vaikus ja üksikute varjude hääled. Ja nii kogu kodutee. Džungel!

Ühel sarnasel ööl kõndisin ma koduteest nii palju kui võimalik autoteede peal. See annab kummalise vabaduse. Eriti mõnus on ringteedel kõndida;)
Kohas, kus mõni tund tagasi oli tohutu rabelemine ja sajad autod, on nüüd täielik vaikus. Selles võlu ongi.
Täpselt samal põhjusel meeldivad mulle öised lennujaamad ja haiglad. Tipptunni ajal jäävad kõik kõigile jalgu, kõigil on kiire, kõik jäävad hiljaks ja on ärritunud. Aga kell 2 öösel on vaikus. Kõnnid ringi, käid nii aeglaselt kui tahad ja ei jää mitte kellelegi jalgu. Teed sõrmega nipsu ja kuuled, kuidas kaja vastab.
Kuskil mahajäätud kohas nii käia oleks kõle. Elutu. Just teadmine, et loetud tundide pärast on kõik saalid ja koridorid inimesi täis, annab vaikusele õige võlu.

Homme hommikul hakkab nii paljudel mu tuttavatel uus osa elust.
Marin alustab uuesti. Tiina läheb Viljandisse. Kätlin läheb Haapsallu. Üks mu endine kolleeg alustab uues kohas. Meile tuleb tööle kaks uut inimest. Helleka läheb (mitte küll homme, aga ikkagi) piiri taha õppima. jne.
Mina lähen, nagu juba väga palju kordi enne, jälle tööle.
Ja ma ei ole selle üle väga kurb:)