Nädalavahetuse mammutkoolitusel räägiti paljude muude asjade keskel ka stabiilsusest.
Mida suuremas ebastabiilsuses on keha (kehaosa, liiges, lihasgrupp), seda rohkem see stabiilsust treenib.
Loogiline.
Kuni teatud piirini loomulikult. Mingit piiri ületades on tulemuseks traumad.
Jälle - loogiline.
Selle teema peale läks mu mõte järjekordselt oma rada hulkurdama.
Psüühika on ju põhimõtteliselt analoogne. Väike stress - uued olukorrad, väikesed muutused, mõõdukad väljakutsed - on hea, see hoiab neuronipoisid töös ja ei lase hallainel rasva minna. Kui stressorid üldse puuduvad, siis jääb peast lollakaks. Ja kui elus muud ei olegi, kui pingeallikad, siis jääb ka lõpuks lollakaks, aga alles pärast kiiret ja kuulsusetut läbipõlemist.
Mu jutu iva on praegu selles, et ma teadsin mõlemat juba enne - nii keha kui ka vaimu kohta. Ma lihtsalt ei olnud nende vahel kunagi paralleele tõmmata märganud.
Eesti koolisüsteem pidavatki tootma inimesi, kes teavad palju fakte, aga ei oska neid omavahel kokku viia. Näevad puid, aga mitte metsa. Praktika kinnitab neid kahtlusi.
Oh, tegelikult te ei peagi mu ahhaa! hetke mõistma. Mu enda väikesed rõõmud.
Täna jõudsin jälle otsapidi ühele koolitusele. Selle abil püüti mind kohandada. Põhiline jäi meelde - tööl olles esindan ma kõigepealt viite erinevat institutsiooni, alles viimasena ennast. Ja ma töötan lipulaevas.
Lipulaevast tulles läksin otse vaatama filmi "Minu mustikakarva ööd". Nii hea pealkirjaga film ei saa halb olla.
"Iga päeva lõpuks on juustu- ja õunakook alati otsas. Aga mustikakook jääb alles. Iga kord.
Miks, mis sellel siis viga on?
Koogil ei ole midagi viga, seda lihtsalt ei taheta. Ja kook ei ole selles ju mitte kuidagi süüdi."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar