green christmas

Tegelikut on vahepeal väga palju asju juhtunud, aga mul ei ole praegu üldse tahmist seda kõike siin kirjutama hakata. Eks hiljem kuulete.

Aga ilusaid rohelisi pühasid teile. Lumiseid jõule ei ole mõtet soovida, pigem siis lihtsalt võimalikult väheporiseid.

idiopaatiline idiotism

Minu 5000. külastaja oli kell 00.02 kas Helleka või siis keegi, kes on tema blogist klikanud siia:)

jeeejeee

Täna ma riputasin ennast üles. Mul selg valutab vahepeal ja siis on hea ise ennast ka ravida siin. Aga kuna riputamine käib hüppeliigestest, siis kaua ei saa hängida seal. Muidu saab terve selja, aga vigased jalad. (Patsientidel käib asi teistmoodi, ei ole nii ekstreem. Nemad on seal kuni tund.) Aga miks ma üldse sellest rääkima hakkasin, on see, et rippudes hakkasin ma mõtlema. Esimene mõte oli "jalgadest üles poomine". Ma kuskilt olen seda lugenud, et kunagi tehti nii (Gestapo?). Ja siis läks päris filosoofilis-eksistentsialistlikuks ära. Et mõtle kui geniaalne oleks selline asi, kui inimene, kes TEEB teisele haiget, TUNNEB täpselt seda sama valu. Et kui lööd kellelegi tooliga pähe, siis on endal ka pea verine. Näiteks.
Siis ei saaks ju keegi midagi halba teha. Kõik hoolitseksid üksteise eest, sest ainult nii on endal ka hea olla:)
Tuleb välja, et evolutsioon ei ole inimesi üldsegi mitte harmooniliseks kooseluks loonud. Jura. Mina oleks küll teistmoodi teinud.
Või kas Paradiisiaias oli ehk niimoodi? Vist siiski mitte. Vähemalt sellest ei jäänud me siis ilma, kui Aadam ei suutnud punasele (kindlasti poola) õunale vastu panna.

Ma olen siin juba päris mitu korda rääkinud, et inimesed peaks üksteisega rohkem suhtlema ja rääkima etc. Aga praktiliselt iga tööpäeva lõpus hindan ma küll kõige rohkem neid, kes ei taha minuga rääkida. Või vähemalt ei eelda, et ma neile midagi vastan.

Täna sain ma endale pooleks tunniks kaks töövarju (kõik ikka teavad, kes need sellised on?). Näitasin neile taastusravi osakonda ja igast masinvärki, mida me kasutame. Elektrit lasime ühele näiteks:)
Kolleegid leidsid pärast, et mulle väga sobiks õpetajatöö. Jutt pidi jooksma nagu oavarrest.
Ma arvan ka nii. Kes siis teisi õpetada ei oskaks, onju.


(Mulle väga meeldib sõnadega mängida, aga seekord saab vist ainult Evelin mu pealkirjast aru.)

Kõik tahavad ehitada, aga keegi ei taha hooldada

Helleka kutsus mind ballile:) Ma loodan, et mitte sellepärast, et ta "oli juba täiesti masenduses, kuna kõik teised lähevad ballile":D
Aga siis ma mõtlesin, et kui põhikooli "ballid" välja jätta, siis käesolev on vist neljas sellelaadne üritus, kuhu ma lähen. Ja sealjuures ei ole mina mitte kordagi kedagi kuhugi kutsunud. Vastupidi. Ma päris täpselt ei teagi, kas rõõmustada selle üle, et mind on nii palju kutsutud, või kurvastada, et ma ise ei ole ühtegi korda kedagi ballile viinud. Kui ma täpselt ei teaks, siis arvaksin, et ma olen äpu:)

Inimestel peaks palju rohkem aega olema üksteise jaoks. Ma ei mõtle, et peaks olema kõik kõigile 24/7 kättesaadavad, nii ei saagi olla ja ei ole ka mõtet. Aga teine äärmus on ju see, kui üldse ei ole aega, et tähtsaid asju koos teha. Teejoomine näiteks on mõnikord väga tähtis. Või jalutamine.
Võib ka olla, et ma olen selle lihtsalt liiga üle enda jaoks mõtelnud. Ehk on see minu iseloom. Sest tegelikult on väga hea, et inimestel on oma elu ja väga palju asju teha. Nii ei tule lolle mõtteid pähe. Ja nii vist ongi õige. Aga ikkagi on tore unistada, et meil võiks olla aega näha ja kuulata.
Sest meil kõigil koos on hea.

Sügis mõjub täiesti teistmoodi, kui ükskõik milline teine aastaaeg. Võimalik, et see on lihtsalt iga-aastane asjade kokkusattuvus, aga ma kaldun rohkem seda esimest varianti uskuma. Pimedusel ja raagus puudel on täitsa oma võlu olemas. Introvertsuse võlu.

Paljud noored pidavat blogides oma armu- ja maailmavalu kurtma. Niimoodi siis, et kellelegi ei räägi, aga kogu maailm loeb. Kergelt öeldes kummaline. Hea, et siis kui mina pubekas olin, ei teadnud ma blogidest veel midagi. Ilmselt jäi palju piinlikust olemata.

Kompenseeritud (ebasümmeetriline) mees

Mul juhtus hetk tagasi kõige nõmedam asi üldse. Ma olin jälle kõva lehekülje juba valmis bloginud, kui millegipärast läks tööle "back" nupp ja kõik mu ilukirjandus oli kadunud. Oi ma vihkan seda.

Kunagi me arutasime Töpsu, Helleka ja Haraldiga, et miks on üldse mõtet blogida. Kui ma olin ära Taanis, siis oli see arusaadav - ikka tahaks ju oma sõpradele teada anda, kuidas mul läheb ja mida teen. Ja siis loota, et see kedagi huvitab ka. Aga nüüd... Ma arvan, et kedagi väga ei huvita, kui ma siia oma päevaseid tegemisi ritta kirjutan. Minule võivad need huvitavad tunduda, aga teistele.. Lisaks võib pidev blogimine ju vähendada vajadust sõpradega kokku saada. Sest kõik uudised on juba enivei blogist loetud.
Seega tundub, et mõttekam oleks - kui üldse - kirjutada midagi muud, näiteks oma mõtteid. Aga need mõtted kipuvad tihti olema üsna isiklikku laadi, mis ei kannata suuremale avalikkusele näitamist.
Järelikult, kui need kaks eelmainit' teemat välistada, siis jääb järgi üsna kesine teemade valik.
On veel võimalus lihtsalt iseendale kirjutada. Aga alati, kui blogisse kirjutada, siis on see ikka ju teistele mõeldud, mõtted peab seostama ja oma jutu "söödavaks" tegema. Oma mõtete jaoks jääb siis ikka vist vana läbiproovitud päeviku variant. Ja kuna mina päevikut ei suuda pidada, siis blogi. Ja teistele kirjutamine. Loodetavasti ka huvitavalt.

Praegu sajab väljas laia lund. Jõul tuleb tuppa.

Enamus küll teab, aga ma olin just kuu aega haiguslehel. Täitsa masendav, ma ei ole vist kunagi nii kaua rivist väljas olnud. Ja milliste mõttetute asjade pärast - nohu, palavik, köha... Peaks kunagi lähiajal ennast ikka kätte võtma ja noa alla minema. Siis ehk saan jälle normaalseks tööinimeseks.

Elu on praegu imelik. Töö mulle meeldib ja on hakanud järjest rohkem meeldima. Haigla on väga mõnus (enamusele täiesti arusaamatu, eks), töötajad on toredad. Lisaks hakkan süsteemile ka ühe enam pihta saama ja ennast sisse närima. Samas igatsen ma järjest rohkem Tartut ja inimesi seal sees.
Nokk kinni, saba lahti.

Praegu hakkab kell juba üsna õhtut näitama. Haigla jääb mõnusalt vaikseks. Ma arvan, et mulle sobiks öövalves olla. Tundub lahe (kas tegelikult on ka lahe, Evelin?). Nii kui nii olen ma rohkem öö- kui päevainimene.

Eelmine nädal lugesin ma ühte raamatut sõjast. Selline analüüsiv teos oli. Vaatas minevikku, analüüsis olevikku ja püüdis ette arvata, kuidas on tulevikus. Ja see tulevikuvisioon ei olnud üldse armas. Sõjad lähevad üha rohkem sellisteks konfliktideks, nagu on näiteks praegune Iraak või Afganistaan. Lisaks tehakse järjest vähem vahet tsiviilidel ja sõjaväelastel ja rünnatakse seda, mida on parem rünnata. Verisem, julmem, segasem... Selline on siis üks variant tuleviku sõdadest. Ja et sõjad tulevad, see on täitsa kindel.

Inimesed on toredad ja head. Huvitav, kas kunagi tundub see väide ka täiesti kohatu ja vale?

Kestvad ovatsioonid

Täna ma kuulsin ühe patsiendi käest nii tohutult palju häid sõnu ja kiitust, et ma ei osanud vabsee mitte midagi vastu öelda. Ja see ei olnud mitte niisama sõnade tegemine, vaid väga tõsiselt mõeldud ja öeldud.
Ma siiamaani olen kergelt sõnatu. Tegelikult ma ei teinud mitte midagi erilist selle patsiendiga, vastupidi, üsna vähe tegutsesin.
Igatahes väga lahe. Tore on aeg-ajalt tunnustust saada:) (Lisaks kommentaaridele stiilis "oi näe, silmarõõm tuleb."öäk).

Kuna praegu on kaks FTd puudu, siis ma asendan neid mõlemat. Tegelikult küll ainult ühte tervenisti ja teist poolikult. Aga kiire on sellegipoolest. (Kah uudis, eks ole:D).

Ah jaa, ma nägin täna öösel unes, et mingi kamp vene sõjaväelasi tuli Eestisse ja hakkasid siin mingeid veidraid pomme loopima. Sellised mis plahvatasid väiksemateks pommideks ja need veel omakorda väiksemateks jne, kuni lõpuks olid kõik kohad pisikesi pomme täis. Vastik. Mina õnneks pääsesin, aga pärast uudistes ütles, et 80 inimest oli surma saanud. 1 sõjaväelane ja 79 tsiviili, kusjuures. Just siis, kui ma hakkasin juurdlema, et kuidas Euroopa Liit sellesse suhtub, ärkasin üles.
Mõnikord ma väga kadestan inimesi, kes und ei näe.

SA PH. FT.

Kui sa sõidad bussiga ja päike paistab aknast sisse ja tee äres olevad puud panevad valguse kiiresti virvendama, siis proovi ja pane silmad kinni. Siis on selline tunne, nagu väljas oleks hästi kõva äikesetorm. Vähemalt minul oli selline tunne. Aga ma olen kergelt kummaline ka.
Pühapäeval Pärnusse tulles oli lahe ilm - ühes bussiaknas paistis suur kuu, teisest sähvis sisse välk. Ja mitte üldse harva, vaid päris tigedalt.

Täna oli mul lebo päev. Sellist asja juhub viimasel ajal just esmaspäeval ja kolmapäeval, sest siis ma olen peaaegu et üleliigne siin osakonnas. Annika on siin ja tegeleb kogu neuroloogia osakonnaga. Aga seda hulemad on ülejäänud päevad - siis peab kahe osakonna vahel sõna otses mõttes jooksma.

Aga muidu on okas. Täna ma näiteks näitasin taset ja pumpasin terve osakonna võimlemispallid täis. Siiani ei olnud veel keegi seda teha osanud vist:)

Inimestega on tore suhelda. Kui nad just parasjagu ei ole väga vihased millegi peale või ei arva, et sina nende hädades süüdi oled. Või ei sõima sind fashistiks (ma ei saa siin katusega "s" teha).
Sellepärast mulle vist vahepeal nii meeldibki intensiivis tööd teha. Seal on kõik vaikne (ainult piiksumine:)), keegi ei räägi surnuks, ei vaidle vastu - kõik on rahul:)

Mulle vist meeldiks haiglas öösiti palju rohkem töötada kui päeval. Nii mõnus, hämar ja vaikne. Rahvas ei sebi ringi. Kahju, et füsioterapeutidel öövahetusi ei ole (kell pool kolm öösel kargad palatisse, lööd tuled põlema ja karjud "terrrre hommikust!!!! Mis te passite, hakkame liigutama!!")

Täna toodi mulle niipalju magusat, et hetkel tahaks kõige rohkem süüa soolaheeringat või midagi sellist. Aga väga mõnus on, kui patsiendid niimoodi meeles peavad ja tänavad.
Ma ühe kõrvaga kuulsin ka, et ma pidavat kuskil naispatsientide hulgas elevust tekitama:):)
Jeeeeeee:D Füsioteraapia tõuseb hoopis uutele tasemetele:D:D
Kätlini klassikaaslastes tekitasin ma vist ka mingit... elevust. Mine võta siis kinni.

Üleeile tegin ennast peaaegu haigeks jälle. Aga pärast mitut pakki Vene päritolu rohtusid jään mina vist ikkagi võitjaks:)

Aga miks ikkagi läheb varba otsast valu ära, kui sinna joodi peale määrida (varvas ei ole katki, ainult valutab)?? Mina jäin igatahes vastuse võlgu..

Ma pean tõsiselt vihmavarju hankimise peale mõtlema.

Vanakooli onu

Praegu istun ma selles ruumis, kus tehakse parafiini- ja elektriravi. Tööpäev on läbi ja kuna mul ei ole vabsee kiiret kusagile, siis ma istun siin ja kirjutan.
Poolteist kuud ei ole siia kriipsugi lisanud. Ja ikka veel leidub inimesi, kes mu blogi vaatavad. Respect!:)
Tegelikult ma arvasin, et ma saan ikka oma üürikasse ka neti sisse ja et ma saan vabalt iga päev maailmaga ühendust hoida. Aga vot siis. Neti saaks, aga see läheks maksma kaugelt rohkem, kui mina olen nõus ja suuteline maksma. Tulemuseks ongi see, et ma saan heal juhul korra-paar nädalas oma postkasti lugeda. Kui töö juures aega jääb selleks.

Ah jaa, seda ma ju ei olegi veel rääkinud, et kus ja mida ma täpselt teen. Enamus vist teavad niikuinii, nii et ei ole ka suurt vahet. Aga neile, kes ei tea, siis alates septembrist ma töötan ja elan Pärnus.
Ma ei ole ikka veel selle linnaga ära harjunud. Eile jõudsin alles esimest korda siinoldud aja jooksul mere äärde. Lihtsalt ei ole olnud viitsimist ja tahtmist varem. Tavaliselt olen ma pärast tööpäeva surmani väsinud ka, siis väga ei lähe mööda võõrast linna kolama.
Pärnu inimesed on kuidagi teistmoodi, kui koduse Tartu omad. Ei saa täpselt aru, aga midagi on. Lisaks sellele, et neil lumi pakib.
Vaatab, kaua ma siin vastu pean. Raskemaks teeb asja muidugi see, et ma ei näe enam tartlasi nii tihti, kui tahaks. Tähendab, näeks küll, aga siis pean ma jälle sinise lehe võtma.
Praegu on veel liiga palju selliseid õhtuid, kus mitte midagi ei ole teha (lisaks sellele, et mul Internetti ei ole, puuduvad mul ka telekas ja raadio) ja seda enam hakkad igausgu inimestest puudust tundma. Ühtegi trenni ei ole ma ka veel leidnud. Kui saaks mõne hea koha, kus käima hakata, siis oleks ilmselt palju lihtsam.
Ja tööl oli alguses päris hullumaja, mis omakorda suurendas soovi siit ära minna. Ilma mingi erilise sissejuhatuseta pandu mulle pooleteise kordne koormus peale. Hõissa. Paari päeva pärast, kui ma juba häält hakkasin tõstma, mulle ikka halastati ja võeti patsiente vähemaks. Nüüd, siniselt lehelt tagasi jõudes, on mul jälle nagu esimene päev - mind suunati üldse ära teise osakonda tööle põhimõtteliselt.
Praegu hakkan jälle vaikselt harjuma süsteemiga.
Esialgu oli küll plaanis aastaks siia tulla, aga vaatab.. vb olen ma Tartus tagasi õige pea. See ei sõltu mitte ainult tööst, päris palju muid asju on ka.



PS: ma sain eile 8. korda onuks:)