It takes 1,3 seconds from :) to :(

Sellel nädalal hakkasin ma Tartus päriselt tööd tegema. Eelmine nädal oli ainult soojendusring, mulle anti aega harjuda ja ennast süsteemi sisse närida. Igati tänuväärt liigutus nende poolt, sest näiteks Pärnus alustasin ma kohe esimesest päevast tööd 1,5X koormusega. Ilma selgitusteta.
Aga tugevaks saabki vist ainult kõvasti kukkudes.
Pärnus ja Tartus töötamise erinevust ma ei oskagi väga praegu veel analüüsida. Niipalju on selge, et Pärnus oli mul kohati 4X rohkem inimesi, kellega tegeleda. Aga naljakal kombel jäi seal mõnikord rohkem aega üle, kui Tartus. Ju ma siis ei olnud seal lihtsalt nii põhjalik. Või mida iganes.
Vene keelest ei saa vist mitte üheski kohas üle ega ümber. Aga näiteks isegi läti keele oskus tuleks vahepeal kasuks.

Kui praegu tuleks lumi maha ja läheks 20 kraadi külmemaks, siis ma vist enam niiväga ei rõõmustakski selle üle. Nii ära olen harjunud juba selle sügisega. Pigem ootan kergelt kevadet. Kuigi jah - kevad on raske. Kevad on alati raske olnud.

Oo, ma armastan elu24.ee uudiseid. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas ma sain enne üldse hakkama, kui ma ei teadnud, kas Spears kannab aluspükse või mitte; mida Amy Winehouse eelmine õhtul jõi; et Katie Holmes tahab koos perega reisima minna. No putka küll, kas inimestel on tõesti vaja teada selliseid asju?? Ma saan aru, kui see portaal vegeteeriks kuskil omaette, aga ei. Hakad Postimeest lugema ja kohe kargavad need idotismi meistriteosed näkku.

Aga vot sellise toreda uudise lugesin ma sealt küll täitsa läbi. Lihtsalt, et teada, kas mul ka mingit lootust on. Ja ma tõesti ei tea, kuidas ma enne ilma hakkama sain:

"Mees peab olema pikk, tõmmu ja kena, kirjutas Daily Mail. Lisaks peab tal olema raha, sinised silmad, oma maja, ülikooliharidus ja hõbedane Mercedes.
Ideaalmees ei suitseta, einestab väljas ja talle meeldib kino, samas peab mees vihkama jalgpalli.
Mees raseerib ennast regulaarselt ja talle meeldivad lemmikloomad.
Ideaalmees pole kunagi varem abielus olnud, kuid tal on olnud kolm tõsist suhet – samas pole ta maganud enam kui kuue naisega.
Tal ei tohi olla lapsi ja peab olema keskmise kehaehitusega."

Ideaalse mehe 19st omadusest on mul olemas ehk ainult 5. Ma olen seda ammu kahtlustanud, et mul jääb midagi täiuslikkusest puudu. Verdammte Scheiße!


Ilmselt mitte eelmainit' avastuse pärast, aga täna on tuju küll väga sinine.
Jah, ma tean, et tegelikult on Marinil õigus ja ma pean hindama seda, mis mul on. Ja et ma pean sellest olukorrast midagi õppima. Ja et tegelikult mul on vedanud. Marinil on veel väga paljudes asjades õigus.
Aga mõnikord ei aita see üldse, et tal õigus on.
Mõnikord ma väsin väga järsku ära kannatlik olemisest ja ootamisest. Sest ma väga igatsen Kätlinit.

Homme olen ma jälle Mariniga nõus.

Ära löö last

Noizmakaz, Kozy, Reket, G - Enka, Põhjamaade Hirm, Stupid F, Chalice, Scabere - Ära löö last


Kallis ema, ära löö mulle kaikaga pähe
kui ma olengi loll ega sest targemaks lähe
Ja paps, ma pole süüdi, et sind töölt lasti lahti
ja et su viinad on otsas ja elult paremat tahtsid
et naine pole rahul ja põnn nagu nuhtlus
rahhi ei jätku ja bingos võitma ei juhtu
õnn on meelte seisund, rull sinna ei mõika
familia hoia hinges, mida külvad ka lõikad

Tsekib pistoda padja all, kui silmad tõmbab lukku
teades juhtuda võib kõike, kunis seikleb unemaal
möödund nädalal, kui proovis peretülist minna tuttu
unes kägistasid mõlemad vanemad
Kuid seekord mitte teineteist, vaid poega, kes jäi ette
elab teadmisega, et on täitsa soovimata laps
süüdistasid elu rikkumises poega,
sest silme ette ei meenund, et kogemata ema jäi rasedaks

Ema vihkab isa, isa last ja laps isa, ema
see ei takista neil pärast afterparty'l lisa teha
puudub jääb soojusest, sa külvad haudumata kehi
ei kasvata neist elu terveid naisi, mehi
siis imestad, et koolieelikud kuueaastased on keemikud
peretütrel püksis raha puudus seelikud
ja miks su väike tütar voodis karu ei kaisuta
vaid litsiks läheb niipea, kui piim ta näärmeid paisutab

Ära löö last
Mind haarab kurbus kui näen nutmas väikest põnni kel
liiga tehtud ülekohtuselt
Ära löö last
Sest meie võimuses on muuta, muuta laste elu paremaks
Ära löö last
Ja kui su enda järg on kadund käest, siis mõtle enne kui sa tõstad käe
Ära löö last
Sest laps lööb vastu, laps lööb vastu

Roosaks võõbatud toa keskel näevad silmad kõike korduses
see on karu, kes pooduna ripub nari teisel korrusel
100% puuvilla, millest laps enne unistas
nüüd sinikarahvusmustri tekkimist oma hingele tunnistab
talle skeletid klosetis on kukepea nagu Fredi Krueger
Tsikatillo taassünd su lapses, kas kuuled
seisa ta kõrval ja kae, kuis barbimõrvar kohaneb seisuga
ja palu et keegi kunagi ajamasinat ei leiutaks

Valus vaadata pisaraid, väikestes lapse silmades
ja pisikest rusikat, mis kokku tõmbunud vihast
ja ema lösutab baaris, sajas sigaret ees
ja tagatoas peatäit magab välja maani täis isa
ei ole laps süüdi selles, et ta olemas on
või et pudelisse upuks kellegi noorus
iga puu kasvab suureks ja kui siis käes tema kord
ei taha keegi, et väikesest munast kuri koletis kooruks

Kas ei hooli piisavalt või siis liialt palju
on neid, kes käe tõstavad sest hääl ei kõla valjult
või veenvalt pettumisele vastatakse pettumisega
ja jätkatakse eemalt sekkumata vaadeldes
põlvest põlve edasi kandund just nimelt vaadeldes
ja mitte alati ei peegeldu lastes me paremad küljed
seepärat vaata ette enne, kui pritsima hakkad sülge
ja tõstad käe, mõtle, see riim on sust pikem
sest vanale koerale sa enam ei õpeta uusi trikke

Mees, sa ära löö last, las ta hingerahus sirgub
suru emotsioonid maha, jälgi teda valvsal pilgul
väike kõrvakiil ei tee jah küll vahel paha
kuid üleliigset jõudu enda löögile taha
ei ole mõttet sättida, sest liigne viha võib tekkida
selle samase lapse hinge, mmm, sinna settida
eks proovida cuttida need asjad aastate pärast
kui see sama jõnglane tuleb tänaval vastu, otsib varast

Nii ei saa, hulkuv siniseks külmund luitund näoga kummiliimi
uimas tuikuv väike kutt küsib jultunult suitsu, Ma ei mängi tänuks pilligi
turuhoones purjus noored neiud särgil Miki Hiir
ma ei usu et nad just jäätist limpsisid
Väiksed Mowglid linnadzunglis, onu Steinfield hängib ringi siin
käite ju mööda eliitkoolisid, mul oleks häbi lapse ees ropendada
rääkimata joomisest, kallid lapsevanemad mu poolt hääd Mary Poppinsit teile

Kui aia ääres tänaval ei ole kasteheina
vaid isa oma lapse suunas tulisõnu heidab
ema hoiab eemale, sest pole tema kord veel
ja rohkelt tolmlev korter on see koht kust kostub ohkeid
siis selge on see, et tuleks miskit muuta
sest vanemate eeskuju on see, mis siiski suunab
ja kui sa pole mõistlik, käitud nõksukese toorelt
on lõuahaake oodata ka võsukese poolelt.

http://www.youtube.com/watch?v=iGlIj6dXZjA&feature=related

Tuulisel päeval tulin su linna...

Mõnikord on häda, et ei ole midagi kirjutada siia. Vot praegu ei ole see kord. Aga selle kahe kuuga on vahepeal väga palju juhtunud, nii et ma ei teagi, mida täpselt peaks üles tähendama.

Alustaks kuskilt algusest. Niipalju kui ma mäletan.
Selle kahe kuu jooksul on mul olnud juba kaks praktikanti. Kuna nad alles äsja õppisid neuroloogiat ja mina tegin seda aasta tagasi, siis olid nad ilmselt kohati minust targemad. Häbi. Aga sellist asja ei tohiks ikka juhtuda, et patsiendi ees hakkab praktikant juhendajat parandama. Mitte selle pärast, et mul piinlik on. Kuigi jah, on küll piinlik. Aga nimelt selle tõttu, et patsient peab ikka usaldama oma terapeuti. Kui ma ka eksin, siis tuleks seda mulle öelda hiljem, mitte palatis. Kui patsient enam ei usalda, siis on väga raske teda edaspidi ravida.
Sain selle hingelt ära rääkida:)
Aga muidu oli täitsa tore õpetada. Kõik ju teavad, et see istub mulle hästi.

Jaa, jõulud olid ka vahepeal. Tänu sellele, et ma elan Pärnust vaadates täiesti välismaal, anti mulle eriti pikad pühad. Ei ole ju mõtet ühe-kahe päeva pärast hakata sõitma üle Eesti edasi ja tagasi.
Kokku oli mul pühade ajal jõulutunnet vb ainult tunni jagu. Aga eks harjub sellegagi.

Uuel aastal olin ma veel natuke üle nädala Pärnu haigla hingekirjas. Sellest esmaspäevast aga juba SA TÜK täieõiguslik tööjõud. Ehk siis - nüüd ma elan/olen jälle tagasi Tartus.
Eelmisel aastal oli mul kokku 4 kodulinna. Ja Tartus viibisin ma põhimõtteliselt ainult 4 kuud terve aasta jooksul. Poleks uskunudki, et ma selline ringisebija olen. Ainult et nüüd tahaks pikemalt jälle paigal olla, mu kergelt autistlik iseloom ei kannata väga palju kohanemisi nii lühikese aja jooksul:)
Viljandis hakkasin just harjuma, kui kolisin ära Pärnusse. Pärnus oli juba enam-vähem okei - jälle tagasi Tartusse. Ja siin jälle otsast peale. Ma ei mõtle praegu ainult linnadega kohanemist - Viljandi ja Pärnu linnaga ma ei harjunudki ära; Tartuga jälle ei ole vaja harjuda. Eelkõige mõtlesin ma töökohti.

Tartus on kõik mõnus, ainult et... Kätlin jäi Pärnusse. Isegi kui ei näe üksteist, on ikka uskumatult suur vahe selles teadmises, et me PÕHIMÕTTELISELT saame/ei saa suvalisel päeval kokku saada. Nüüd on jälle imelik olla. Ilmselt on aega vaja, et kõrvade vahel jälle selgus tuleks. Liiga palju on paigast ära raputatud.

nojah

Laupäeval on meil juba osakonnas sisekoolitus. Et kuidas mõista teist inimest ja kuidas ennast täisväärtusliku meeskonnaliikmena tunda ja kuidas vastata agressioonile:)

green christmas

Tegelikut on vahepeal väga palju asju juhtunud, aga mul ei ole praegu üldse tahmist seda kõike siin kirjutama hakata. Eks hiljem kuulete.

Aga ilusaid rohelisi pühasid teile. Lumiseid jõule ei ole mõtet soovida, pigem siis lihtsalt võimalikult väheporiseid.

idiopaatiline idiotism

Minu 5000. külastaja oli kell 00.02 kas Helleka või siis keegi, kes on tema blogist klikanud siia:)

jeeejeee

Täna ma riputasin ennast üles. Mul selg valutab vahepeal ja siis on hea ise ennast ka ravida siin. Aga kuna riputamine käib hüppeliigestest, siis kaua ei saa hängida seal. Muidu saab terve selja, aga vigased jalad. (Patsientidel käib asi teistmoodi, ei ole nii ekstreem. Nemad on seal kuni tund.) Aga miks ma üldse sellest rääkima hakkasin, on see, et rippudes hakkasin ma mõtlema. Esimene mõte oli "jalgadest üles poomine". Ma kuskilt olen seda lugenud, et kunagi tehti nii (Gestapo?). Ja siis läks päris filosoofilis-eksistentsialistlikuks ära. Et mõtle kui geniaalne oleks selline asi, kui inimene, kes TEEB teisele haiget, TUNNEB täpselt seda sama valu. Et kui lööd kellelegi tooliga pähe, siis on endal ka pea verine. Näiteks.
Siis ei saaks ju keegi midagi halba teha. Kõik hoolitseksid üksteise eest, sest ainult nii on endal ka hea olla:)
Tuleb välja, et evolutsioon ei ole inimesi üldsegi mitte harmooniliseks kooseluks loonud. Jura. Mina oleks küll teistmoodi teinud.
Või kas Paradiisiaias oli ehk niimoodi? Vist siiski mitte. Vähemalt sellest ei jäänud me siis ilma, kui Aadam ei suutnud punasele (kindlasti poola) õunale vastu panna.

Ma olen siin juba päris mitu korda rääkinud, et inimesed peaks üksteisega rohkem suhtlema ja rääkima etc. Aga praktiliselt iga tööpäeva lõpus hindan ma küll kõige rohkem neid, kes ei taha minuga rääkida. Või vähemalt ei eelda, et ma neile midagi vastan.

Täna sain ma endale pooleks tunniks kaks töövarju (kõik ikka teavad, kes need sellised on?). Näitasin neile taastusravi osakonda ja igast masinvärki, mida me kasutame. Elektrit lasime ühele näiteks:)
Kolleegid leidsid pärast, et mulle väga sobiks õpetajatöö. Jutt pidi jooksma nagu oavarrest.
Ma arvan ka nii. Kes siis teisi õpetada ei oskaks, onju.


(Mulle väga meeldib sõnadega mängida, aga seekord saab vist ainult Evelin mu pealkirjast aru.)

Kõik tahavad ehitada, aga keegi ei taha hooldada

Helleka kutsus mind ballile:) Ma loodan, et mitte sellepärast, et ta "oli juba täiesti masenduses, kuna kõik teised lähevad ballile":D
Aga siis ma mõtlesin, et kui põhikooli "ballid" välja jätta, siis käesolev on vist neljas sellelaadne üritus, kuhu ma lähen. Ja sealjuures ei ole mina mitte kordagi kedagi kuhugi kutsunud. Vastupidi. Ma päris täpselt ei teagi, kas rõõmustada selle üle, et mind on nii palju kutsutud, või kurvastada, et ma ise ei ole ühtegi korda kedagi ballile viinud. Kui ma täpselt ei teaks, siis arvaksin, et ma olen äpu:)

Inimestel peaks palju rohkem aega olema üksteise jaoks. Ma ei mõtle, et peaks olema kõik kõigile 24/7 kättesaadavad, nii ei saagi olla ja ei ole ka mõtet. Aga teine äärmus on ju see, kui üldse ei ole aega, et tähtsaid asju koos teha. Teejoomine näiteks on mõnikord väga tähtis. Või jalutamine.
Võib ka olla, et ma olen selle lihtsalt liiga üle enda jaoks mõtelnud. Ehk on see minu iseloom. Sest tegelikult on väga hea, et inimestel on oma elu ja väga palju asju teha. Nii ei tule lolle mõtteid pähe. Ja nii vist ongi õige. Aga ikkagi on tore unistada, et meil võiks olla aega näha ja kuulata.
Sest meil kõigil koos on hea.

Sügis mõjub täiesti teistmoodi, kui ükskõik milline teine aastaaeg. Võimalik, et see on lihtsalt iga-aastane asjade kokkusattuvus, aga ma kaldun rohkem seda esimest varianti uskuma. Pimedusel ja raagus puudel on täitsa oma võlu olemas. Introvertsuse võlu.

Paljud noored pidavat blogides oma armu- ja maailmavalu kurtma. Niimoodi siis, et kellelegi ei räägi, aga kogu maailm loeb. Kergelt öeldes kummaline. Hea, et siis kui mina pubekas olin, ei teadnud ma blogidest veel midagi. Ilmselt jäi palju piinlikust olemata.

Kompenseeritud (ebasümmeetriline) mees

Mul juhtus hetk tagasi kõige nõmedam asi üldse. Ma olin jälle kõva lehekülje juba valmis bloginud, kui millegipärast läks tööle "back" nupp ja kõik mu ilukirjandus oli kadunud. Oi ma vihkan seda.

Kunagi me arutasime Töpsu, Helleka ja Haraldiga, et miks on üldse mõtet blogida. Kui ma olin ära Taanis, siis oli see arusaadav - ikka tahaks ju oma sõpradele teada anda, kuidas mul läheb ja mida teen. Ja siis loota, et see kedagi huvitab ka. Aga nüüd... Ma arvan, et kedagi väga ei huvita, kui ma siia oma päevaseid tegemisi ritta kirjutan. Minule võivad need huvitavad tunduda, aga teistele.. Lisaks võib pidev blogimine ju vähendada vajadust sõpradega kokku saada. Sest kõik uudised on juba enivei blogist loetud.
Seega tundub, et mõttekam oleks - kui üldse - kirjutada midagi muud, näiteks oma mõtteid. Aga need mõtted kipuvad tihti olema üsna isiklikku laadi, mis ei kannata suuremale avalikkusele näitamist.
Järelikult, kui need kaks eelmainit' teemat välistada, siis jääb järgi üsna kesine teemade valik.
On veel võimalus lihtsalt iseendale kirjutada. Aga alati, kui blogisse kirjutada, siis on see ikka ju teistele mõeldud, mõtted peab seostama ja oma jutu "söödavaks" tegema. Oma mõtete jaoks jääb siis ikka vist vana läbiproovitud päeviku variant. Ja kuna mina päevikut ei suuda pidada, siis blogi. Ja teistele kirjutamine. Loodetavasti ka huvitavalt.

Praegu sajab väljas laia lund. Jõul tuleb tuppa.

Enamus küll teab, aga ma olin just kuu aega haiguslehel. Täitsa masendav, ma ei ole vist kunagi nii kaua rivist väljas olnud. Ja milliste mõttetute asjade pärast - nohu, palavik, köha... Peaks kunagi lähiajal ennast ikka kätte võtma ja noa alla minema. Siis ehk saan jälle normaalseks tööinimeseks.

Elu on praegu imelik. Töö mulle meeldib ja on hakanud järjest rohkem meeldima. Haigla on väga mõnus (enamusele täiesti arusaamatu, eks), töötajad on toredad. Lisaks hakkan süsteemile ka ühe enam pihta saama ja ennast sisse närima. Samas igatsen ma järjest rohkem Tartut ja inimesi seal sees.
Nokk kinni, saba lahti.

Praegu hakkab kell juba üsna õhtut näitama. Haigla jääb mõnusalt vaikseks. Ma arvan, et mulle sobiks öövalves olla. Tundub lahe (kas tegelikult on ka lahe, Evelin?). Nii kui nii olen ma rohkem öö- kui päevainimene.

Eelmine nädal lugesin ma ühte raamatut sõjast. Selline analüüsiv teos oli. Vaatas minevikku, analüüsis olevikku ja püüdis ette arvata, kuidas on tulevikus. Ja see tulevikuvisioon ei olnud üldse armas. Sõjad lähevad üha rohkem sellisteks konfliktideks, nagu on näiteks praegune Iraak või Afganistaan. Lisaks tehakse järjest vähem vahet tsiviilidel ja sõjaväelastel ja rünnatakse seda, mida on parem rünnata. Verisem, julmem, segasem... Selline on siis üks variant tuleviku sõdadest. Ja et sõjad tulevad, see on täitsa kindel.

Inimesed on toredad ja head. Huvitav, kas kunagi tundub see väide ka täiesti kohatu ja vale?