Mõnikord on häda, et ei ole midagi kirjutada siia. Vot praegu ei ole see kord. Aga selle kahe kuuga on vahepeal väga palju juhtunud, nii et ma ei teagi, mida täpselt peaks üles tähendama.
Alustaks kuskilt algusest. Niipalju kui ma mäletan.
Selle kahe kuu jooksul on mul olnud juba kaks praktikanti. Kuna nad alles äsja õppisid neuroloogiat ja mina tegin seda aasta tagasi, siis olid nad ilmselt kohati minust targemad. Häbi. Aga sellist asja ei tohiks ikka juhtuda, et patsiendi ees hakkab praktikant juhendajat parandama. Mitte selle pärast, et mul piinlik on. Kuigi jah, on küll piinlik. Aga nimelt selle tõttu, et patsient peab ikka usaldama oma terapeuti. Kui ma ka eksin, siis tuleks seda mulle öelda hiljem, mitte palatis. Kui patsient enam ei usalda, siis on väga raske teda edaspidi ravida.
Sain selle hingelt ära rääkida:)
Aga muidu oli täitsa tore õpetada. Kõik ju teavad, et see istub mulle hästi.
Jaa, jõulud olid ka vahepeal. Tänu sellele, et ma elan Pärnust vaadates täiesti välismaal, anti mulle eriti pikad pühad. Ei ole ju mõtet ühe-kahe päeva pärast hakata sõitma üle Eesti edasi ja tagasi.
Kokku oli mul pühade ajal jõulutunnet vb ainult tunni jagu. Aga eks harjub sellegagi.
Uuel aastal olin ma veel natuke üle nädala Pärnu haigla hingekirjas. Sellest esmaspäevast aga juba SA TÜK täieõiguslik tööjõud. Ehk siis - nüüd ma elan/olen jälle tagasi Tartus.
Eelmisel aastal oli mul kokku 4 kodulinna. Ja Tartus viibisin ma põhimõtteliselt ainult 4 kuud terve aasta jooksul. Poleks uskunudki, et ma selline ringisebija olen. Ainult et nüüd tahaks pikemalt jälle paigal olla, mu kergelt autistlik iseloom ei kannata väga palju kohanemisi nii lühikese aja jooksul:)
Viljandis hakkasin just harjuma, kui kolisin ära Pärnusse. Pärnus oli juba enam-vähem okei - jälle tagasi Tartusse. Ja siin jälle otsast peale. Ma ei mõtle praegu ainult linnadega kohanemist - Viljandi ja Pärnu linnaga ma ei harjunudki ära; Tartuga jälle ei ole vaja harjuda. Eelkõige mõtlesin ma töökohti.
Tartus on kõik mõnus, ainult et... Kätlin jäi Pärnusse. Isegi kui ei näe üksteist, on ikka uskumatult suur vahe selles teadmises, et me PÕHIMÕTTELISELT saame/ei saa suvalisel päeval kokku saada. Nüüd on jälle imelik olla. Ilmselt on aega vaja, et kõrvade vahel jälle selgus tuleks. Liiga palju on paigast ära raputatud.
nojah
Laupäeval on meil juba osakonnas sisekoolitus. Et kuidas mõista teist inimest ja kuidas ennast täisväärtusliku meeskonnaliikmena tunda ja kuidas vastata agressioonile:)
1 kommentaar:
võin Sind lohutada. Pärnu ja Tartu ei ole väga kaugel üksteisest. Kui just võrrelda Saksamaa, Sotimaa ja Kanada kaugusega. Sest seda olen ma näinud ja näen veel mõned aastad. Samas võib jälle mulle öelda, et mis sa vingud, mõned ei näe üksteist enam kunagi. Sellega ma end lohutangi. Lennukid sõidavad.
Postita kommentaar