Täna on vist kõige mõttetum päev siiamaani.
Eile trennis pingutasin ma üle (oi kui minulik) ja lõhkusin oma paremat põlve. Nüüd täna ei saa korralikult ettekummardada, kükitada, istumast püsti tõusta.. Täna ei läinudki enam trenni. Ootan esmaspäevani, ehk annab järgi.
Üldse on täna nii palju nõmedaid pisiasju kokku sattunud - igast asjad kukuavd, jään hiljaks jne. Nüüd magasin just mingi 4 tundi. Kui Kadri ei oleks mind üles ajanud, siis oleks laskunud vb kuni 11ni ja siis üleval passinud hommikuni.
Homme ehk on parem. Reede ikkagi ja nii.
2.15.2007
2.14.2007
ma olen üleni valus
Kohustuslikus korras peab esimese asjana ilmselt head sõbrapäeva soovima nendele tuhandetele inimestele, kes mu blogi loevad. Tehtud.
Mis mul siis uut rääkida on... Praktikal käin ikka... nagu ka järgmised 7 nädalat või nii. Täna oli põhiline lastefüsioteraapia, saime natuke näha, kuidas siinmail pisikeste lastega tegeletakse. Ma ei tea, kui palju ma nüüd targemaks sain. Ja päeva lõpuks oli meil pisike jutuajamine oma juhendajaga teemal "valu". Et millised valu liigid on olemas, kuidas patsiendi käest valuanamneesi võtta jne.
Homme siis jälle. Ma praegu ei mäletagi, mis meil homme plaanis on. Ah jaa, ortopeediasse lähme. Ja siis pärast Lisbeth räägib meile abivahendite kasutamisest.
Kohe varsti lähen ma nüüd jälle ära trenni. Eile käisin vaatamas, mida brasiilia jujutsus tehakse. See on siis suures osas maasvõitlus. Päris tore trenn oli, ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin. Muidu oli täitsa ok, aga trenni lõpus oli pool tundi sparringut. Kuna mul mingeid erilisi tehnilisi oskusi veel ei ole, siis ma pidin palju toorest jõudu kasutama:) Igatahes lõpuks oli mul tõsiseid raskusi hingamisega, ei saanud enam õhku kätte. Pulss lõi ka uusi rekordeid. Aga teised ütlesid, et see on nii umbes kuu aega, siis pidi ära harjuma:)
Ja ma üldse ei olnudki kõige hullem seal:) Kokku maadlesin kolme tüübiga, esimese käest sain valusalt ära, ma ei tea, mingi sada korda tappis mu ära sinna:) Teisega läks juba paremini, mingi 10min madistasime võrdselt, aga siis just vahetult enne selle raundi lõppu tegi ikka ära. Aga kolmandat meest võitsin juba mina. Kaks korda:)
Täna ma olen üleni valus (mitte mul ei ole valus).
Igatahes, täitsa hea trenn. Ja kui nüüd hästi läheb ja ma supertubli olen ja kooli kõrvalt jõuan, siis ma vb hakkangi käima 4x nädalas trennis. Peab ennast väheke ikka liigutama ja niimoodi läheb aeg ka kiiremini. Siin nelja seina vahel on muidu kohati suht trööstitu istuda.
Ja uni on ka parem, kui ennast niiii ära väsitada.
Kadril vaesekesel on juba mitmendat päeva säärelihased jube valusad esmaspäevasest jooksmisest. Trepist alla läheb nagu väike pingviin, kahele poole kõikudes:)
Keegi mulle siis külla ei tulegi siia?? Kamoon!
Mis mul siis uut rääkida on... Praktikal käin ikka... nagu ka järgmised 7 nädalat või nii. Täna oli põhiline lastefüsioteraapia, saime natuke näha, kuidas siinmail pisikeste lastega tegeletakse. Ma ei tea, kui palju ma nüüd targemaks sain. Ja päeva lõpuks oli meil pisike jutuajamine oma juhendajaga teemal "valu". Et millised valu liigid on olemas, kuidas patsiendi käest valuanamneesi võtta jne.
Homme siis jälle. Ma praegu ei mäletagi, mis meil homme plaanis on. Ah jaa, ortopeediasse lähme. Ja siis pärast Lisbeth räägib meile abivahendite kasutamisest.
Kohe varsti lähen ma nüüd jälle ära trenni. Eile käisin vaatamas, mida brasiilia jujutsus tehakse. See on siis suures osas maasvõitlus. Päris tore trenn oli, ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin. Muidu oli täitsa ok, aga trenni lõpus oli pool tundi sparringut. Kuna mul mingeid erilisi tehnilisi oskusi veel ei ole, siis ma pidin palju toorest jõudu kasutama:) Igatahes lõpuks oli mul tõsiseid raskusi hingamisega, ei saanud enam õhku kätte. Pulss lõi ka uusi rekordeid. Aga teised ütlesid, et see on nii umbes kuu aega, siis pidi ära harjuma:)
Ja ma üldse ei olnudki kõige hullem seal:) Kokku maadlesin kolme tüübiga, esimese käest sain valusalt ära, ma ei tea, mingi sada korda tappis mu ära sinna:) Teisega läks juba paremini, mingi 10min madistasime võrdselt, aga siis just vahetult enne selle raundi lõppu tegi ikka ära. Aga kolmandat meest võitsin juba mina. Kaks korda:)
Täna ma olen üleni valus (mitte mul ei ole valus).
Igatahes, täitsa hea trenn. Ja kui nüüd hästi läheb ja ma supertubli olen ja kooli kõrvalt jõuan, siis ma vb hakkangi käima 4x nädalas trennis. Peab ennast väheke ikka liigutama ja niimoodi läheb aeg ka kiiremini. Siin nelja seina vahel on muidu kohati suht trööstitu istuda.
Ja uni on ka parem, kui ennast niiii ära väsitada.
Kadril vaesekesel on juba mitmendat päeva säärelihased jube valusad esmaspäevasest jooksmisest. Trepist alla läheb nagu väike pingviin, kahele poole kõikudes:)
Keegi mulle siis külla ei tulegi siia?? Kamoon!
2.12.2007
Kui Priit Kadriga kliinikusse jõudis...
... siis oli veel 10min aega poole üheksani. Aga teised olid juba kohal. Teised, see tähendab siis meie juhedaja ja kaks tudengineiut - üks taani tüdruk, nimeks Lisbeth, ja siis üks rootsi tüdruk, kes õpib Taanis. Maria.
Hanne, ehk siis meie juhendaja, on väga tore tädi. Vähemalt esimene päev jäi küll selline mulje:) Täna rääkisime igast üldist juttu, et mida me seal üldse tegema hakkame, millal hakkame jne. Esimene nädal me käime Kadriga lihtsalt ühest kohast teise ja vaatame, kuidas tööd tehakse:) Järgmiseks nädalaks lubati hakata juba patsiente ka vist otsima. Konks on selles, et me saame ju tegeleda ainult nende patsientidega, kes inglise keelt oskavad. Ja isegi, kui inimene muidu räägib inglise keelt, siis pärast insulti/infarkti ei ole seda vast nii lihtne enam teha.
Praktikat teeme me vist suuresti Kadriga omaette, st neist kahest tüdrikust eraldi. Neil on natuke teistmoodi praktika vist, kui meil. Aga midagi ikka saame koos teha, ma loodan.
Päevad peaks meil hakkama kella 9 ajal, mõnikord vb ka väheke varem.
Haiglas tegime ka tuuri. Jeesus, kus on süsteemid siin. Kuna kompleks ON suur, koosneb ikka päris paljudest majadest, siis on nendevahel liiklemiseks... tunnelid!!! Nagu kuskil lennujaamas oleks. Ja nendes tunnelites ei ole mitte lihtne liikuda, ei ole nii, et üks tunnel ainult. Neid on seal maa all terve pundar, iga natukese maa tagant on ristmikud ja kõrvalkäigud. Taanikeelsed sildid on ka, aga no mis meil neist kasu..
Ja vabsee liiklus käib seal all. Sipelgapesa. Aga sipelgad ei sõida ratastega ringi näiteks. Lisaks on seal veel lahedad autod, nagu golfikärud:) Nendega suristatakse ka päris palju, mõnel on mingi 4-5 käru taga.
Ma üldse ei imestaks, kui sinna mingi hetk näiteks valgusfoorid üles pandaks:)
Igatahes me suutsime Kadriga sinna täna ära ka eksida. Meile näidati varem riietusruumid kätte (ja anti riided ka) ja siis me hiljem ürirtasime nende asukohta uuesti tuvastada. Esimsese katsega jõudsime välja peahaigla alla, ühesõnaga pikalt panime metsa. Teisel katsel mina leidsin enda oma üles aga Kadril see ei õnnestunudki (meie garderoobid on väga eraldi kohtades). Homme lubati teda igatahes aidata.
Taanlased on niiii sõbralikud, isegi seal maa all. Üks kärujuht sai aru, et me eksinud oleme (seda ei olnud üldse raske aru saada tegelikult:D) ja tuli meid aitama:) Tükk aega keerutas meiega seal ringi, aga sihtkohta me ei jõudnud ja see vaene taanlane andis ka alla lõpuks.
Ma käisin ja sain natuke aega tagasi infot siin lähedal toimuvate trennide kohta, nii et kohe varsti ma lähen ja get my ass kicked:) Aga sellest pikemalt juba mõni teine kord, siis kui mul on parem ettekujutus asjast.
olge head!
Hanne, ehk siis meie juhendaja, on väga tore tädi. Vähemalt esimene päev jäi küll selline mulje:) Täna rääkisime igast üldist juttu, et mida me seal üldse tegema hakkame, millal hakkame jne. Esimene nädal me käime Kadriga lihtsalt ühest kohast teise ja vaatame, kuidas tööd tehakse:) Järgmiseks nädalaks lubati hakata juba patsiente ka vist otsima. Konks on selles, et me saame ju tegeleda ainult nende patsientidega, kes inglise keelt oskavad. Ja isegi, kui inimene muidu räägib inglise keelt, siis pärast insulti/infarkti ei ole seda vast nii lihtne enam teha.
Praktikat teeme me vist suuresti Kadriga omaette, st neist kahest tüdrikust eraldi. Neil on natuke teistmoodi praktika vist, kui meil. Aga midagi ikka saame koos teha, ma loodan.
Päevad peaks meil hakkama kella 9 ajal, mõnikord vb ka väheke varem.
Haiglas tegime ka tuuri. Jeesus, kus on süsteemid siin. Kuna kompleks ON suur, koosneb ikka päris paljudest majadest, siis on nendevahel liiklemiseks... tunnelid!!! Nagu kuskil lennujaamas oleks. Ja nendes tunnelites ei ole mitte lihtne liikuda, ei ole nii, et üks tunnel ainult. Neid on seal maa all terve pundar, iga natukese maa tagant on ristmikud ja kõrvalkäigud. Taanikeelsed sildid on ka, aga no mis meil neist kasu..
Ja vabsee liiklus käib seal all. Sipelgapesa. Aga sipelgad ei sõida ratastega ringi näiteks. Lisaks on seal veel lahedad autod, nagu golfikärud:) Nendega suristatakse ka päris palju, mõnel on mingi 4-5 käru taga.
Ma üldse ei imestaks, kui sinna mingi hetk näiteks valgusfoorid üles pandaks:)
Igatahes me suutsime Kadriga sinna täna ära ka eksida. Meile näidati varem riietusruumid kätte (ja anti riided ka) ja siis me hiljem ürirtasime nende asukohta uuesti tuvastada. Esimsese katsega jõudsime välja peahaigla alla, ühesõnaga pikalt panime metsa. Teisel katsel mina leidsin enda oma üles aga Kadril see ei õnnestunudki (meie garderoobid on väga eraldi kohtades). Homme lubati teda igatahes aidata.
Taanlased on niiii sõbralikud, isegi seal maa all. Üks kärujuht sai aru, et me eksinud oleme (seda ei olnud üldse raske aru saada tegelikult:D) ja tuli meid aitama:) Tükk aega keerutas meiega seal ringi, aga sihtkohta me ei jõudnud ja see vaene taanlane andis ka alla lõpuks.
Ma käisin ja sain natuke aega tagasi infot siin lähedal toimuvate trennide kohta, nii et kohe varsti ma lähen ja get my ass kicked:) Aga sellest pikemalt juba mõni teine kord, siis kui mul on parem ettekujutus asjast.
olge head!
2.10.2007
mina ütlen KUNST
Kunstimuuseumis käisime täna:) Midagi eriti rabavat ei olnud, aga ikkagi üsna mõnus. Minu lemmikuks oli lõpuks üldse mingi lasteosakond. Seal oli näiteks paabeli torn, mida mööda sai "pilvedesse" ronida ja mille küljes oli palju telefone. Kujundlikkus missugune:) Siis oli seal ka üks mägi, mille sees olid augud ja kust paistis maa-all olev "põrgu", papist kuradikesed sees ja puha.
Hästi lahe oli üks vatist tuba, kus sai selili maas olla ja linnulaulu kuulata. Ja laes liikus pilt, mis jättis mulje, et sa oled kuskil pilve peal ja vaatad alla.
Lõpuks sai seal isegi paberist ingleid meisterdada - Kadri tegi mulle ühe pühendusega isendi:)
Naljakas ongi see, et seal oli hästi palju pliiatseid ja kääre ja muid vahendeid niisama. Eestlase jaoks on see sellepärast naljakas, et midagi ei olnud trossiga laua küljes kinni:) Sest kui meil midagi sellist kuskil ripakil oleks, siis paari tunni pärast oleks vist isegi kõik paberilehed sealt kellegi kotis minema kõndinud, kääridest/pliiatsitest rääkimata. Tuleb välja, et ausaid inimesi on ka kusagil:)
Sama aususe (kui täpsem olla, siis mentaliteedi) teema tuleb välja ka näiteks jalgrataste juures. Siin piisab sellest, kui ratas on tavalise lukuga näiteks tagumisest rattast lukku pandud. Mitte kuskile posti või puu külge, vaid lihtsalt läbi ratta pandud lukk. Ja ratas seisab niimoodi, isegi hommikuks ei ole kadunud. Eestis on mu ratas alati kuskil posti küljes U-lukuga kinni, sest tavaline trosslukk võidakse isegi päevasel ajal läbi hammustada. Ööst rääkimata, siis peab ratas kusagil ruumis lukus olema, tänavale küll jätta ei julge.
Ratturitel on siin ülde väga hea elu. Igal pool on jalakäiatest ja autodest eraldi rattateed, ratturitel on oma valgusfoorid jne.. Rattaga on siin igatahes kordades ohutum sõita, kui näiteks Tartus, kus rattateed on puhtjuhuslikult kuhugi maha joonistatud.
Aga mis Eestis parem on? Piimatooted!!:D Eesti piim, jogurt, jäätis - kõik see on parem, kui siin, mulle tundub. Viinerid ka, vähemalt need mida me praegu sõime ei saanud küll eesti konkurentidele kannule. Üldse on siin paljud toiduained tehtud jube magusaks, näiteks paar päeva tagasi jõime ühte siidrit, mis oli nagu suhkruvesi.
Mingi üleõue poolakas kuulab siin öösiti jube valjusti muusikat. Õhtul on kõik vaikne, aga siis kuskil 12-1 vahel hakkab pihta. Ta hoiab veel akna ka mõnuasti lahti, et kõik naabrid ikka kuuleksid.
Vaatab, kui tal see traditsiooniks hakkab saama, siis peab miskit ette võtma.
Homme on meil viimane lebo päev:)
Hästi lahe oli üks vatist tuba, kus sai selili maas olla ja linnulaulu kuulata. Ja laes liikus pilt, mis jättis mulje, et sa oled kuskil pilve peal ja vaatad alla.
Lõpuks sai seal isegi paberist ingleid meisterdada - Kadri tegi mulle ühe pühendusega isendi:)
Naljakas ongi see, et seal oli hästi palju pliiatseid ja kääre ja muid vahendeid niisama. Eestlase jaoks on see sellepärast naljakas, et midagi ei olnud trossiga laua küljes kinni:) Sest kui meil midagi sellist kuskil ripakil oleks, siis paari tunni pärast oleks vist isegi kõik paberilehed sealt kellegi kotis minema kõndinud, kääridest/pliiatsitest rääkimata. Tuleb välja, et ausaid inimesi on ka kusagil:)
Sama aususe (kui täpsem olla, siis mentaliteedi) teema tuleb välja ka näiteks jalgrataste juures. Siin piisab sellest, kui ratas on tavalise lukuga näiteks tagumisest rattast lukku pandud. Mitte kuskile posti või puu külge, vaid lihtsalt läbi ratta pandud lukk. Ja ratas seisab niimoodi, isegi hommikuks ei ole kadunud. Eestis on mu ratas alati kuskil posti küljes U-lukuga kinni, sest tavaline trosslukk võidakse isegi päevasel ajal läbi hammustada. Ööst rääkimata, siis peab ratas kusagil ruumis lukus olema, tänavale küll jätta ei julge.
Ratturitel on siin ülde väga hea elu. Igal pool on jalakäiatest ja autodest eraldi rattateed, ratturitel on oma valgusfoorid jne.. Rattaga on siin igatahes kordades ohutum sõita, kui näiteks Tartus, kus rattateed on puhtjuhuslikult kuhugi maha joonistatud.
Aga mis Eestis parem on? Piimatooted!!:D Eesti piim, jogurt, jäätis - kõik see on parem, kui siin, mulle tundub. Viinerid ka, vähemalt need mida me praegu sõime ei saanud küll eesti konkurentidele kannule. Üldse on siin paljud toiduained tehtud jube magusaks, näiteks paar päeva tagasi jõime ühte siidrit, mis oli nagu suhkruvesi.
Mingi üleõue poolakas kuulab siin öösiti jube valjusti muusikat. Õhtul on kõik vaikne, aga siis kuskil 12-1 vahel hakkab pihta. Ta hoiab veel akna ka mõnuasti lahti, et kõik naabrid ikka kuuleksid.
Vaatab, kui tal see traditsiooniks hakkab saama, siis peab miskit ette võtma.
Homme on meil viimane lebo päev:)
2.08.2007
pilte tahad näha?
Ma tahtsin lihtsalt mainida, et ma sain lõpuks mõned pildid neti üles. Kui sa siit paremalt küljelt hästi otsid, siis leiad lingi ka. Nüüd ma saan lõpuks näidata, kui kevadine meil siin on.
Kui aus olla, siis täna ei olnud meil üldse nii kevadine, kui tavaliselt. Isegi mingi taani variant lumest oli maas. Suht hädine, aga ikkagi:) See sulas küll päeva lõpuks ära. Aga päris sellist kevadet, nagu eelmine nädal, siin hetkel enam ei ole. Või parem on öelda, et veel ei ole:)
Täna käisime Kadriga raamatukogus. Seal kooli omas. Lihtsalt üle mõistuse lahked inimesed on seal. Eestlase jaoks vähemalt harjumatu. Me ei jõudnud miskit ütelda ega küsida, kui meile näidati juba kõik erialane kirjandus ette. Ja siis käidi veel jooksvalt iga natukese aja tagant küsimas, kas meil millest äkki puudust ei ole. Mõnus.
Ja ma sain täna isegi taani keelest aru, kui üks tüdruk tuli meie käest pastakat küsima:) Tegelikult muust jutust ei saanud, aga kuna ma tundsin ära sõna "kugelschreiber", siis ma panin ise ülejäänud jutu kokku:)
Ja taanlased siis räägivad, et neil on nii raske saksa keelt õppida, sest see on nii erinev nende omast. Võib-olla ongi, sest ma ju ei ole mingi taani filoloog, aga mulle küll kohati tunduvad nad sarnased olevat.
Lihtsalt minu tähelepanekud siiamaani.
Homme lähme vist ühele Kadri sõbrale külla. Aga enne veel käime raamatukogus targemaks saamas.
Nii siis. Täna ei räägigi midagi rohkem.
Kui aus olla, siis täna ei olnud meil üldse nii kevadine, kui tavaliselt. Isegi mingi taani variant lumest oli maas. Suht hädine, aga ikkagi:) See sulas küll päeva lõpuks ära. Aga päris sellist kevadet, nagu eelmine nädal, siin hetkel enam ei ole. Või parem on öelda, et veel ei ole:)
Täna käisime Kadriga raamatukogus. Seal kooli omas. Lihtsalt üle mõistuse lahked inimesed on seal. Eestlase jaoks vähemalt harjumatu. Me ei jõudnud miskit ütelda ega küsida, kui meile näidati juba kõik erialane kirjandus ette. Ja siis käidi veel jooksvalt iga natukese aja tagant küsimas, kas meil millest äkki puudust ei ole. Mõnus.
Ja ma sain täna isegi taani keelest aru, kui üks tüdruk tuli meie käest pastakat küsima:) Tegelikult muust jutust ei saanud, aga kuna ma tundsin ära sõna "kugelschreiber", siis ma panin ise ülejäänud jutu kokku:)
Ja taanlased siis räägivad, et neil on nii raske saksa keelt õppida, sest see on nii erinev nende omast. Võib-olla ongi, sest ma ju ei ole mingi taani filoloog, aga mulle küll kohati tunduvad nad sarnased olevat.
Lihtsalt minu tähelepanekud siiamaani.
Homme lähme vist ühele Kadri sõbrale külla. Aga enne veel käime raamatukogus targemaks saamas.
Nii siis. Täna ei räägigi midagi rohkem.
2.07.2007
kartulipuder
Täna tuleb vist suht mõttetum sissekanne.. ma rohkem harjumusest kirjutan jälle. Mitte et mul midagi asjalikku öelda oleks.
Arvake ära, kas me täna käisime linnas või jah:) Ainuke vahe oli selles, et täna olime me eriti mobiilsed, ratturid ju ikkagi. Päris lõbus on sõita selle veloga, ma hakkan varsti suisa ära harjuma normaalse asendiga (et selg on sirge sõidu ajal näiteks), muidu oli mu posang ju ikka nii, et tagument oli peast kõrgemal. Voolujoonelisus:)
Alguses pidime siis minema ennast taani kunsti alal harima, aga sinna seekord ei jõudnud. Lähme mõni teine päev. Käisime hoopis sellises toredas kohas, kus saab muusikat ja sellealast kirjandust laenutada. Superäge.
Ah jaa, enne seda leidsime oma El Dorado ka lõpuks üles. Postimaja. Nad olid selle üsna hästi ära peitnud ühte siseõue. Aga mõnikord jookseb ka pimeda kana suhu hiir ehk magav kass leiab ka tera:)
Meil oli veel aega üle (tegelikult naljakas - millest meil aega üle oli? meil ei olnud niikuinii miskit teha) ja seepärast läksime jälle jõe äärde. Ja seal oli järjekordne pildistamisorgia. Nii lühikese maa peale ei ole ma ammu nii palju pilte teinud. Klõps ja meeter, klõpsklõps ja pool meetrit. Lõpuks leidsime kogemata loomaaia ka üles.
Taanlased paistavad olevat päris tervislike eluviisidega. Esiteks muidugi see, et kõik sõidavad ratastega ringi. Aga iga päev on ka hästi palju jooksjaid näha, täitsa harjumatu.
Samas, siin on ikka päris palju ülekaalulisi inimesi kaa. Mis on eelvevat arvestades natuke ebaloogiline, aga ma ei üritagi seda eriti pikalt lahkama hakata.
Taanlastele näikse lagrits väga meeldivat. Ilmselt on terve Skandinaavia poolsaar ja selle lähiümbrus ühe maistega löödud. Poes on iga teine magus asi lagritsamaitseline. Ja tuleb välja, et isegi need asjad, millel ei ole lagritsaga miskit pistmist, on nad kuidagi lagritsamaitseliseks saanud. Õeh, vastik.
(Kas keegi on üritanud selili voodis olles nina nuusata? Ma täna proovisin, jube imelik oli. Gravitatsioon, räägitakse.)
Jube veider asi taanlaste juures on veel see, et nad vilistavad pidevalt. Kõikvõimalikes kohtades.
Vähemalt üks asi läks mul meelest ära praegu, mida ma kirjutada tahtsin.
Mälu on hea, aga lühike.
(kartulipuder)
Arvake ära, kas me täna käisime linnas või jah:) Ainuke vahe oli selles, et täna olime me eriti mobiilsed, ratturid ju ikkagi. Päris lõbus on sõita selle veloga, ma hakkan varsti suisa ära harjuma normaalse asendiga (et selg on sirge sõidu ajal näiteks), muidu oli mu posang ju ikka nii, et tagument oli peast kõrgemal. Voolujoonelisus:)
Alguses pidime siis minema ennast taani kunsti alal harima, aga sinna seekord ei jõudnud. Lähme mõni teine päev. Käisime hoopis sellises toredas kohas, kus saab muusikat ja sellealast kirjandust laenutada. Superäge.
Ah jaa, enne seda leidsime oma El Dorado ka lõpuks üles. Postimaja. Nad olid selle üsna hästi ära peitnud ühte siseõue. Aga mõnikord jookseb ka pimeda kana suhu hiir ehk magav kass leiab ka tera:)
Meil oli veel aega üle (tegelikult naljakas - millest meil aega üle oli? meil ei olnud niikuinii miskit teha) ja seepärast läksime jälle jõe äärde. Ja seal oli järjekordne pildistamisorgia. Nii lühikese maa peale ei ole ma ammu nii palju pilte teinud. Klõps ja meeter, klõpsklõps ja pool meetrit. Lõpuks leidsime kogemata loomaaia ka üles.
Taanlased paistavad olevat päris tervislike eluviisidega. Esiteks muidugi see, et kõik sõidavad ratastega ringi. Aga iga päev on ka hästi palju jooksjaid näha, täitsa harjumatu.
Samas, siin on ikka päris palju ülekaalulisi inimesi kaa. Mis on eelvevat arvestades natuke ebaloogiline, aga ma ei üritagi seda eriti pikalt lahkama hakata.
Taanlastele näikse lagrits väga meeldivat. Ilmselt on terve Skandinaavia poolsaar ja selle lähiümbrus ühe maistega löödud. Poes on iga teine magus asi lagritsamaitseline. Ja tuleb välja, et isegi need asjad, millel ei ole lagritsaga miskit pistmist, on nad kuidagi lagritsamaitseliseks saanud. Õeh, vastik.
(Kas keegi on üritanud selili voodis olles nina nuusata? Ma täna proovisin, jube imelik oli. Gravitatsioon, räägitakse.)
Jube veider asi taanlaste juures on veel see, et nad vilistavad pidevalt. Kõikvõimalikes kohtades.
Vähemalt üks asi läks mul meelest ära praegu, mida ma kirjutada tahtsin.
Mälu on hea, aga lühike.
(kartulipuder)
2.06.2007
bikers.. yeah
Nonii. Jälle on põhjust kirjutada.
Ma enne vaatasin, kui palju Kadri kirjutas...:) tema üks sissekanne on vist nii pikk, kui minul kõik Taanit puudutavad lood kokku:) Mina küll ei oska kuidagi nii põhjalik olla.
Täna käsime siis seal koolis ära. Päris tegija koht. Seal õpetatakse kokku nelja eriala - füsioteraapia, tegevusteraapia, õendus ja radioloogia. Meie saime kokku ühe Leif'i nimelise tegelasega, kes meid asjadega rohkem või vähem kurssi viis. Saime teada näiteks, et meie praktika hakkab alles esamspäeval. Hea siis, et seda meile keegi enne ei öelnud, me oleks võinud ju ka nädal hiljem Taani tulla. See selleks..
Esialgsetel andmetel peaks praktika kestma 6h päevas ja 8 nädalat. Aga need on tõesti esialgsed andmed.
Siis saime me veel teada, et me oleme praktikal koos kahe taani tüdrukuga, kes meid seal siis vist kantseldavad, kui vaja. Leif oli isegi nii abivalmis, et tahtis meile ühte tüdrukut näidata ja me ootasime hulk aega loenguklassi ukse taga tunni lõppemist.. lõpuks selgus, et seda neiut ei olnudki koolis üldse:)
Siis saime me veel muu hulgas teada, et Leif läheb varsti Prantsusmaale suusapuhkusele, et norra keel on üsna taani keele sarnane, et toit ja bensiin on ka taanlastele kallis, et taanlastel on koolivaheajad üsna imelikel aegadel ja palju muud olulist.
Vahepeal käsime ka ära kooli raamatukogus ja saime seal õiguse raamatuid laenutada. Neil (taanlastel) on üldine hämming meie isikukoodikoodidega.. neil on selline tore süsteem, et isikukoodi lõpus olev number näitab sugu - kui paarisarv, siis naine ja kui paaritu, siis mees. Kadril vaesekesel oli nr 7, nii et tema on kolm kuud kirjas mehena:D Mina jäin õnneks ikka meheks edasi.
Lõpuks saime sealt endale rattad ka. Ja veel millised rattad - tõsised vanakooli püssid on need. Eelmisest aastatuhandest kindlasti. Kolm käiku ja puha. Ja ees on korv ka:D Aga nüüd on linnaskäik puhas lõbu. (Iseasi muidugi, kui siin tuleb väheke miinuskraade, siis on rattaga päris ekstriim sõita. Libedust mõtlen eelkõige).
Nüüd on meil veel 5 vaba päeva. Ei oska kohe midagi mõistlikku peale hakata süllekukkunud vabadusega. Homme vist läheme Kadri ja tema (meie) taani sõbra Mettega kunstimuuseumi:P
Taanlastele meeldivad mündid. Mul on rahakott üsna täis juba rauda. Ja ma ei saa kunagi aru, mis väärtusega mündid mul parajasti on, sest nende väärtus on kirjutatud kuhugi tahaküljele hästi väikeselt muu jutu sekka. Nii et taani poemüüjad saaksid minu pealt vabalt lisa teenida, sest tavaliselt antakse kassast tagasi peotäis münte ja ma ei hakka seal neid üle lugema. Küll nad varsti aru saavad, et ma olen loll välismaalane ja annavad tagasi ainult 1 krooniseid:)
Ma täitsa ületasin ennast praegu, nii palju kirjutasin ära. Kadrile jään veel kordades alla, aga pole viga.
sau
Ma enne vaatasin, kui palju Kadri kirjutas...:) tema üks sissekanne on vist nii pikk, kui minul kõik Taanit puudutavad lood kokku:) Mina küll ei oska kuidagi nii põhjalik olla.
Täna käsime siis seal koolis ära. Päris tegija koht. Seal õpetatakse kokku nelja eriala - füsioteraapia, tegevusteraapia, õendus ja radioloogia. Meie saime kokku ühe Leif'i nimelise tegelasega, kes meid asjadega rohkem või vähem kurssi viis. Saime teada näiteks, et meie praktika hakkab alles esamspäeval. Hea siis, et seda meile keegi enne ei öelnud, me oleks võinud ju ka nädal hiljem Taani tulla. See selleks..
Esialgsetel andmetel peaks praktika kestma 6h päevas ja 8 nädalat. Aga need on tõesti esialgsed andmed.
Siis saime me veel teada, et me oleme praktikal koos kahe taani tüdrukuga, kes meid seal siis vist kantseldavad, kui vaja. Leif oli isegi nii abivalmis, et tahtis meile ühte tüdrukut näidata ja me ootasime hulk aega loenguklassi ukse taga tunni lõppemist.. lõpuks selgus, et seda neiut ei olnudki koolis üldse:)
Siis saime me veel muu hulgas teada, et Leif läheb varsti Prantsusmaale suusapuhkusele, et norra keel on üsna taani keele sarnane, et toit ja bensiin on ka taanlastele kallis, et taanlastel on koolivaheajad üsna imelikel aegadel ja palju muud olulist.
Vahepeal käsime ka ära kooli raamatukogus ja saime seal õiguse raamatuid laenutada. Neil (taanlastel) on üldine hämming meie isikukoodikoodidega.. neil on selline tore süsteem, et isikukoodi lõpus olev number näitab sugu - kui paarisarv, siis naine ja kui paaritu, siis mees. Kadril vaesekesel oli nr 7, nii et tema on kolm kuud kirjas mehena:D Mina jäin õnneks ikka meheks edasi.
Lõpuks saime sealt endale rattad ka. Ja veel millised rattad - tõsised vanakooli püssid on need. Eelmisest aastatuhandest kindlasti. Kolm käiku ja puha. Ja ees on korv ka:D Aga nüüd on linnaskäik puhas lõbu. (Iseasi muidugi, kui siin tuleb väheke miinuskraade, siis on rattaga päris ekstriim sõita. Libedust mõtlen eelkõige).
Nüüd on meil veel 5 vaba päeva. Ei oska kohe midagi mõistlikku peale hakata süllekukkunud vabadusega. Homme vist läheme Kadri ja tema (meie) taani sõbra Mettega kunstimuuseumi:P
Taanlastele meeldivad mündid. Mul on rahakott üsna täis juba rauda. Ja ma ei saa kunagi aru, mis väärtusega mündid mul parajasti on, sest nende väärtus on kirjutatud kuhugi tahaküljele hästi väikeselt muu jutu sekka. Nii et taani poemüüjad saaksid minu pealt vabalt lisa teenida, sest tavaliselt antakse kassast tagasi peotäis münte ja ma ei hakka seal neid üle lugema. Küll nad varsti aru saavad, et ma olen loll välismaalane ja annavad tagasi ainult 1 krooniseid:)
Ma täitsa ületasin ennast praegu, nii palju kirjutasin ära. Kadrile jään veel kordades alla, aga pole viga.
sau
Tellimine:
Postitused (Atom)