Tegelikult on mul siin kahe sissekande vahel veel üks. Umbes nagu üks peidetud vahekorrus kõrghoones, kus aga lift ei peatu.
Ma isegi avaldasin selle sissekande. Paariks minutiks. Aga siis võtsin jälle maha. Ja nüüd saan seda ainult mina lugeda. Üüüüüü. Olen ju salapärane?
Millegipärast on viimasel ajal päris tihti ühele päeval langenud veredoonorlus ja veini/õlle suurejoonelisem manustamine. Päris odavalt saab hakkama nii. Tunduvalt varem hakkab surisema.
Ma hakkasin mõnda aega tagasi Taani järgi igatsema. Küll seal oli sajaga hea olla. Kohustused olid minimaalsed (saladus peitub õiges mõtlemises:p) ja võimalused lõpmatud. Iga päev oli uudis ja avastusretk.
Seevastu praegu siin on asi negatiivis. Kõikvõimalike mõeldavaid ja mõeldamatuid jamasid tuleb igast august. Kui vanad jamad on kas lahendatud või nendega kuidagi lepitud, siis tuleb täiesti tühja koha pealt midagi uut välja.
Eile oli tööpäeva lõpuks selline tunne, et ma ostan kuuli ja laenan püstoli ja teen endale ühe teene.
Sellist kuradi mõttetut sodi... bljät. Vaheldumis on tunne, nagu oleks lasteaias ja sõjaväes.
Ma tavaliselt ei mõõda enda vererõhku, aga eile oli nii sant olla, et otsustasin järgi vaadata. Õhtuks oli mu ülemine näitaja tõusnud 30mm/Hg võrra. Ei tea küll, et sellist asja oleks mul varem lihtsalt närvipingega juhtunud.
Täna hoidsin ma tervist sellega, et vältisin teemassepuutuvaid jutuajamisi nii palju kui võimalik. Kui vaja, kõndisin ruumist minema.
Mis teha, kui pingetaluvus on nullilähedane.
Viimaste nädalate jooksul olen ma oma prioriteedid põhjalikult ümber vaadanud ja uuesti järjestanud. Saab näha, kas seekordne asetus toob rohkem edu. Elu nagu malemäng.
Aga kevad tuleb. Kuigi kevad iseenesest tekitab mulle rohkelt keerulisi hetki, siis vast summa summarum probleemide koguhulk väheneb.
Tavaliselt on nii läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar