Mul juhtus hetk tagasi kõige nõmedam asi üldse. Ma olin jälle kõva lehekülje juba valmis bloginud, kui millegipärast läks tööle "back" nupp ja kõik mu ilukirjandus oli kadunud. Oi ma vihkan seda.
Kunagi me arutasime Töpsu, Helleka ja Haraldiga, et miks on üldse mõtet blogida. Kui ma olin ära Taanis, siis oli see arusaadav - ikka tahaks ju oma sõpradele teada anda, kuidas mul läheb ja mida teen. Ja siis loota, et see kedagi huvitab ka. Aga nüüd... Ma arvan, et kedagi väga ei huvita, kui ma siia oma päevaseid tegemisi ritta kirjutan. Minule võivad need huvitavad tunduda, aga teistele.. Lisaks võib pidev blogimine ju vähendada vajadust sõpradega kokku saada. Sest kõik uudised on juba enivei blogist loetud.
Seega tundub, et mõttekam oleks - kui üldse - kirjutada midagi muud, näiteks oma mõtteid. Aga need mõtted kipuvad tihti olema üsna isiklikku laadi, mis ei kannata suuremale avalikkusele näitamist.
Järelikult, kui need kaks eelmainit' teemat välistada, siis jääb järgi üsna kesine teemade valik.
On veel võimalus lihtsalt iseendale kirjutada. Aga alati, kui blogisse kirjutada, siis on see ikka ju teistele mõeldud, mõtted peab seostama ja oma jutu "söödavaks" tegema. Oma mõtete jaoks jääb siis ikka vist vana läbiproovitud päeviku variant. Ja kuna mina päevikut ei suuda pidada, siis blogi. Ja teistele kirjutamine. Loodetavasti ka huvitavalt.
Praegu sajab väljas laia lund. Jõul tuleb tuppa.
Enamus küll teab, aga ma olin just kuu aega haiguslehel. Täitsa masendav, ma ei ole vist kunagi nii kaua rivist väljas olnud. Ja milliste mõttetute asjade pärast - nohu, palavik, köha... Peaks kunagi lähiajal ennast ikka kätte võtma ja noa alla minema. Siis ehk saan jälle normaalseks tööinimeseks.
Elu on praegu imelik. Töö mulle meeldib ja on hakanud järjest rohkem meeldima. Haigla on väga mõnus (enamusele täiesti arusaamatu, eks), töötajad on toredad. Lisaks hakkan süsteemile ka ühe enam pihta saama ja ennast sisse närima. Samas igatsen ma järjest rohkem Tartut ja inimesi seal sees.
Nokk kinni, saba lahti.
Praegu hakkab kell juba üsna õhtut näitama. Haigla jääb mõnusalt vaikseks. Ma arvan, et mulle sobiks öövalves olla. Tundub lahe (kas tegelikult on ka lahe, Evelin?). Nii kui nii olen ma rohkem öö- kui päevainimene.
Eelmine nädal lugesin ma ühte raamatut sõjast. Selline analüüsiv teos oli. Vaatas minevikku, analüüsis olevikku ja püüdis ette arvata, kuidas on tulevikus. Ja see tulevikuvisioon ei olnud üldse armas. Sõjad lähevad üha rohkem sellisteks konfliktideks, nagu on näiteks praegune Iraak või Afganistaan. Lisaks tehakse järjest vähem vahet tsiviilidel ja sõjaväelastel ja rünnatakse seda, mida on parem rünnata. Verisem, julmem, segasem... Selline on siis üks variant tuleviku sõdadest. Ja et sõjad tulevad, see on täitsa kindel.
Inimesed on toredad ja head. Huvitav, kas kunagi tundub see väide ka täiesti kohatu ja vale?
2 kommentaari:
Päeva meeldivaim asi oli siit uus sissekanne leida! Nii väga kui ma sind ka kõiges toetada üritan, ei tundu füsioterapeutide öövalved mulle väga ahvatlevad. Kogu ülejäänud personal näeb vaeva, et patsiente magama saada ja siis tuleb keegi, kes hakkab neile kõndimist/sirutamist/painutamist õpetama. A missioonitunne on sul võimas. Lisaks elab/tegutseb kogu ülejäänud maailm siiski päevasel ajal - öös üksi nukker. Samas päevane uni palju parem kui öine. Aga Tartu igatseb sind ka, väga.
Vaata, selles öö võlu ongi, et kogu ülejäänud maailm siis magab:)
aaa.. selle pärast siis ei olegi FTdele öövahetusi välja mõeldud.. mina siiani ei saanud aru, miks arstidel ja õdedel need on, aga meil mitte...
Postita kommentaar