Helleka kutsus mind ballile:) Ma loodan, et mitte sellepärast, et ta "oli juba täiesti masenduses, kuna kõik teised lähevad ballile":D
Aga siis ma mõtlesin, et kui põhikooli "ballid" välja jätta, siis käesolev on vist neljas sellelaadne üritus, kuhu ma lähen. Ja sealjuures ei ole mina mitte kordagi kedagi kuhugi kutsunud. Vastupidi. Ma päris täpselt ei teagi, kas rõõmustada selle üle, et mind on nii palju kutsutud, või kurvastada, et ma ise ei ole ühtegi korda kedagi ballile viinud. Kui ma täpselt ei teaks, siis arvaksin, et ma olen äpu:)
Inimestel peaks palju rohkem aega olema üksteise jaoks. Ma ei mõtle, et peaks olema kõik kõigile 24/7 kättesaadavad, nii ei saagi olla ja ei ole ka mõtet. Aga teine äärmus on ju see, kui üldse ei ole aega, et tähtsaid asju koos teha. Teejoomine näiteks on mõnikord väga tähtis. Või jalutamine.
Võib ka olla, et ma olen selle lihtsalt liiga üle enda jaoks mõtelnud. Ehk on see minu iseloom. Sest tegelikult on väga hea, et inimestel on oma elu ja väga palju asju teha. Nii ei tule lolle mõtteid pähe. Ja nii vist ongi õige. Aga ikkagi on tore unistada, et meil võiks olla aega näha ja kuulata.
Sest meil kõigil koos on hea.
Sügis mõjub täiesti teistmoodi, kui ükskõik milline teine aastaaeg. Võimalik, et see on lihtsalt iga-aastane asjade kokkusattuvus, aga ma kaldun rohkem seda esimest varianti uskuma. Pimedusel ja raagus puudel on täitsa oma võlu olemas. Introvertsuse võlu.
Paljud noored pidavat blogides oma armu- ja maailmavalu kurtma. Niimoodi siis, et kellelegi ei räägi, aga kogu maailm loeb. Kergelt öeldes kummaline. Hea, et siis kui mina pubekas olin, ei teadnud ma blogidest veel midagi. Ilmselt jäi palju piinlikust olemata.
21 kommentaari:
Olles teada saanud, et 103% mu tuttavatest lähevad ballile ja langunud seejärel sügavaimasse masendusse, tegin nimekirja. Sinna panin kõik tuttavad ja mittetuttavad meessoost isikud alfabeetilises järjekorras kirja. Ainult Priit Põllu jätsin välja. Helistasin kõik nad läbi (kaasa arvatud kõik mu klassivennad algkoolist ja nende sõbrad ning loomulikult kogu filosoofiateaduskonna) ja kuna sain kõigilt eitava vastuse balli suhtes, otsustasin teise helistamiseringi teha konkreetsamalt: pakkusin kõigile neile raha (ettemaksuga), et keegi neist ometi minuga ballile tuleks. Saades ikkagi ainult keeldumisi, võtsin ohates ette sinu numbri, Priit, ja tegin pisarsilmi selle asja ära, et kutsusin sind ballile.
(Tegelikult ma peaaegu ei tahtnud praegu iroonitseda, sest üldiselt oli see küll päris tore blogi, kui esimesest lausest edasi minna :p. Aga ikka ei saanud näe.)
Esimene lause on: "Helleka kutsus mind ballile":D Ma ei saa üldse aru, miks see sulle ei meeldinud...
Ja ega ma iroonia suhtes nii tundlik nüüd ka ei ole. See sinu kommentaar näiteks on vist üks parimaid mul siin blogis üldse:)
Keep up the good work(Y)
Nõustun, Priit. See oli väga hea komment.
Aga kas siis võin varsti Toomel lumehanges jälle grammofoni mängida?
Kuulge peaks küll. Seda patareidega grammafoni, mida meil ei ole.
Kas mul annab tunda juba varajane dementsus või ma ei peagi seda grammofoni teadma?
Pead
Assa raisk. Nüüd tuli meelde.
Muidugi võid sa grammofoni mängida. Ja sa ei pea ju minu käest küsima. Muidu sa ei ole enam see Töps, keda mina tean:)
Mõh? Miks ma nüüd enam päris hästi pihta ei saa? Ohh neid kommunikatsiooniprobleeme viimasel ajal...
Tekib kahtlane tunne, et asi võis sellisel juhul hoopis sinus olla. Noooooo!!!!
Helleka, mäletad meie kelgutamist laululaval?
(Oli ju sellega seotud su grammofon, Töps?)
Eieiei, viga ei ole minus mittemitte. Mis hullud jutud.
Mäletan kelgutamist. Seal oli meil haräldi õe väga moodne kelk....aga grammafoni ei olnud seal....või siis mingi muu grammafon. On ju nii, toeps. Üldse, sina selle asja siin algatasid, keegi ei räägi nüüd midagi otse. Kuradini teie sümboolsed grammafonid, ega me semiootikud pole vm.
:D Hähää.. ei olnud laululava grammofonid. Siis polnud väga grammofoni, kui siis ainult mõni vannabi ja matkija. Päris grammofon oli ikkagi Toomemäel, sealkandis, kus me ühel suveööl laulda undasime kolada häälega. Noh, kuidas te ometi ei mäleta.
Oled sa päris kindel, et mina ka seal olin?
jaaa, sa tantsisid minuga ju, Priit. enne 100 päeva balli harjutasime.
jeesus... kas ma vahetult pärast seda ehk kukkusin kõvasti, et ma midagi ei mäleta?:S
mm.. kas see oli see kord, kui ma Töpsu jalgadest kinni võtsin ja ta maha pillasin?
Eh, see laulmine oli üks teine kord ju....too oli ikka too turistidelõbustamise kord...marin räägib õigust....ja millal sa veel toepsu maha jõudsid visata, Priit..? Mälu on müstiline loom.
KES VISKAS MU MAHA?! KES!?!!!
Kuna nii Toeps kui Priit kannatavad mälukaotuse all asjade suhtes, mida nad tõenäoliselt peaksid mäletama, siis üks võimalik selgitus kogu asjale on selline: Toimus tants Toomemäel, mille käigus Priit ehmatas sähvivatest fotoaparaatidest, kukkus ja lõi oma pea vastu Musumäge ära. Seejärel, saamata aru, mis spordi harrastamine meil parasjagu käiski, eeldas, et mängitakse no näiteks korvpalli, mille tõttu ta lihtsalt haaras Toepsu (sest palli ju polnud) ning täiesti pahaaimamatult viskas (põrgatas) ta vastu maad. Sealt tuli Toepsu mäletamatus, mis taastus osaliselt , küll aga väikeste komplikatsioonidega siis, kui ma talle lõpuks kunagi panniga pähe lõin. (Või siis on siin mängus mõni tema vastu posti jooksmistest.)
Kõlab justkui loogiliselt
Kas meie hulgas on üldse kedagi, kes Töpsu vigastanud ei oleks?
Kaasaarvatud mina. Aga no mul on luba ja seda kasutan ohtralt ja hea meelega.
Postita kommentaar