väga vajalik sissekanne

Praegu on mul Helleka sündroom. (Nimi tuleneb esmakirjeldajast). Ma teen kõike muud, et mitte õppida. Ma söön ära õuna, jalutan mööda tuba ringiratast, vahepeal teen tiiru kööki ja võtan jälle peotäie kõrvaltoa Priidu suhkruvaabaga maisihelbeid, siis vaatan Postimees Online'st uudiseid ja pärast seda võtan järjekorse õuna.. üks tsükkel kestab umbes 10 min.
Nüüd tuli tsüklisse paus sisse, sest mul tekkis suur kihk oma mõtteid teiega jagada. Tavaliselt ma päeval ei kirjuta, aga näed mida kõike ma olen valmis tegema, et õppimisest kõrvale hiilida.

Eesti ei saanud finaali. uuuuuuu. Ei ole üldse imestama panev sealjuures. No ei olnud ju nii hea laul, uppus ära teiste omasuguste sisse. Aga Ungari ja Gruusia üle on mul küll hea meel.

Väga hea ilm on täna. Mingit erilist väljaminemise soovi ei tule peale, saab rahulikult toas süüa ja kõndida ja uudiseid lugeda. Ja õppida.

Masendav, aga mul ei olegi midagi öelda praegu.. mitte midagi erilist ei ole toimunud ja kui ka on, siis sellest ei ole hea siin rääkida. Kus mu elu kadus vahepeal? Peab endale rohkem actionit sebima.. Näiteks öösel siin Pätipargis edasi-tagasi jalutama. Lõpuks ikka näkkab ja keegi tuleb küsima, et suitsu on? Ei ole? A mis sa siis mölised siin... jne.
9. mai õhtul jalutas siin tipptunnil kuni 12 politseinikku. Järelikult peab magus koht olema:)


Õun ootab. Mina ka ootan.

good things come to those who wait, they say