Esimene Eestis

Persse
Ma kustutasin just hetk tagasi kogu oma sissekande maha.
Mõttetu asi, aga nii ajab närvi praegu

Nüüd jääte Lübecki ja Hamburgi kirjeldusest ilma, sest ma olen enda peale nii vihane.. ei hakka seda kõike uuesti kirjutama.

Sõnaga, neli tundi pärast viimast sissekannet lahkusime ühikast. Mind jäid sinna meenutama paar vanu pükse. Kogemata.
Kell seitse hommikul lahkusime Odensest. Ja umbes kell üheksa Taanist. Kusjuures, seda viimast tegime me praamiga, mis sõidutas rongi Taanist üle mere Saksamaale. Võib-olla on see tsiviliseeritud maailmas normaalne nähtus, aga Peipsi soode vahelt tulnule küll suur asi. Saab veel lastelastelegi rääkida.

Lübeck oli ilus. Kaks päeva olime seal. Kui peaks võimalust tulema, siis minge vaatama.

Hamburg ei ole üldse ilus. Betoon ja klaas enamasti. Me tegime Kadriga turismibussiga kolm tiiru vist linnale peale. Ikka ei leidnud midagi eriti vaatamisväärset. Neil pidavat küll kõige rohelisem linn olema Euroopas ja kõige rohkem sildu Euroopas, aga see rohelisus on kuskil äärelinnas ja sillad on enamasti koledad kokkukeevitatud raudtalad. Suur linn küll, aga turistil ei ole seal miskit tarka teha. Vähemalt mitte sellistel, kellel on ainult mõnikümmend eurot taskus.

Õhtul läksime lennujaama. Tegime ühele vabale pingireale pesa ja hakkasime järgnevat 13 tundi veetma. Alguses jäi Kadri meie kodinaid valvama ja mina läksin lennujaama avastama. Pärast vastupidi.
Esimesed viis tundi ei olnud keeruline vastu pidada. Sai vahepeal ringi jalutada ja maanduvaid/õhkutõusvaid lennukeid vaadata ja ajalehte lugeda. Aga ajapikku hakkas uni peale suruma. Ostsin hingehinna eest ühe kohvi, aga see tõi veel hullema uneka peale. Nii ma lõpuks pärast kella ühte öösel kustusingi.
Seda luksust ei jätkunud kauaks, sest ilmselt just minu pea juurest oli põrand väga must ja kohusetundlik koristaja sõitsis oma kombainiga seal edasi-tagasi. Minu arust pool tundi vähemalt.
Lõpuks ma andsin alla, ajasin ennast vertikaali ja kohe oli ka koristaja kadunud.
Nüüd oli Kadri kord magada. Mina lõbustasin ennast üksikute magajate ja möödujate vaatamisega ja telefoniga netist uudiste lugemisega. Sealt tuli minu esimene info Tallinna ja toredate integreeruvate kaasmaalaste kohta. Lollakad.
Kella kuue ajal sai Kadri jälle luugid lahti ja ma sain väheke jalutama minna. Pärast mida ka pool tundi veel magada. Koristaja oli ära kadunud kuhugi õnneks.
Siis tuli check-in ja lennuk.
Lend oli OK, kui maandumine välja arvata.. ehk see ongi normaalne, et lennuk natuke enne alla jõudmist jubedalt värisema, kukkuma, rappuma ja kahele poole laperdama hakkab.. mina seda ei osanud ette näha igatahes. Viis minutit närvikõdi. Uuesti enam ei tahaks.
Maandusime Riias kusjuures. Sealt saime Kadri vennaga Valka ja Valgast tulin ma edasi juba bussiga. Ma olin juba natuke unustama hakanud neid vanu häid suitsevaid ja tolmuseid busse. Jeah.
Kohe Valgast sõitma hakates sain sõnumi Vabariigi Valitsuselt. Ärge alluge provokatsioonidele!
Welcome to Estonia...
Ja siis jõudsin Tartusse, siit kohe edasi juba koju. Oligi kõik, seiklus läbi.

Kohanemine ei olnudki nii valulik, kui ma arvasin:) Kevad tuleb küll kaks korda see aasta, aga mulle on kevad alati väga meeldinud.

Üleeile käisime Haraldi juures istumas. Seal särasid kõik. Verbaalses mõttes.
Töps: "Ma kõdistan oma tähekest!"
Tiina: "Mulle meeldib ennast nuusutada."
Helleka: "Ma olen ikka igasuguses p*****s sõitma õppinud juba"

See ongi kõige rohkem mainimist väärt sellest õhtust vist.

Oma rattaga ei oska ma hetkel sõita, sest erinevalt Taani variandist on minu omal lühike sirge juhtraud ja see on madalam kui sadul. Rattad on ka väiksemad. Seega olen hetkel väheke liiklusohtlik. Pole viga, varsti harjun ära.


No kurat, ei viitsi rohkem kirjutada. Eriti arvestades seda, et ma väga palju ennem ära kaotasin.


Ootamine treenib. Ja oma riiki on vaja ju kaitsta:)