Kui Priit Kadriga kliinikusse jõudis...

... siis oli veel 10min aega poole üheksani. Aga teised olid juba kohal. Teised, see tähendab siis meie juhedaja ja kaks tudengineiut - üks taani tüdruk, nimeks Lisbeth, ja siis üks rootsi tüdruk, kes õpib Taanis. Maria.
Hanne, ehk siis meie juhendaja, on väga tore tädi. Vähemalt esimene päev jäi küll selline mulje:) Täna rääkisime igast üldist juttu, et mida me seal üldse tegema hakkame, millal hakkame jne. Esimene nädal me käime Kadriga lihtsalt ühest kohast teise ja vaatame, kuidas tööd tehakse:) Järgmiseks nädalaks lubati hakata juba patsiente ka vist otsima. Konks on selles, et me saame ju tegeleda ainult nende patsientidega, kes inglise keelt oskavad. Ja isegi, kui inimene muidu räägib inglise keelt, siis pärast insulti/infarkti ei ole seda vast nii lihtne enam teha.
Praktikat teeme me vist suuresti Kadriga omaette, st neist kahest tüdrikust eraldi. Neil on natuke teistmoodi praktika vist, kui meil. Aga midagi ikka saame koos teha, ma loodan.
Päevad peaks meil hakkama kella 9 ajal, mõnikord vb ka väheke varem.
Haiglas tegime ka tuuri. Jeesus, kus on süsteemid siin. Kuna kompleks ON suur, koosneb ikka päris paljudest majadest, siis on nendevahel liiklemiseks... tunnelid!!! Nagu kuskil lennujaamas oleks. Ja nendes tunnelites ei ole mitte lihtne liikuda, ei ole nii, et üks tunnel ainult. Neid on seal maa all terve pundar, iga natukese maa tagant on ristmikud ja kõrvalkäigud. Taanikeelsed sildid on ka, aga no mis meil neist kasu..
Ja vabsee liiklus käib seal all. Sipelgapesa. Aga sipelgad ei sõida ratastega ringi näiteks. Lisaks on seal veel lahedad autod, nagu golfikärud:) Nendega suristatakse ka päris palju, mõnel on mingi 4-5 käru taga.
Ma üldse ei imestaks, kui sinna mingi hetk näiteks valgusfoorid üles pandaks:)
Igatahes me suutsime Kadriga sinna täna ära ka eksida. Meile näidati varem riietusruumid kätte (ja anti riided ka) ja siis me hiljem ürirtasime nende asukohta uuesti tuvastada. Esimsese katsega jõudsime välja peahaigla alla, ühesõnaga pikalt panime metsa. Teisel katsel mina leidsin enda oma üles aga Kadril see ei õnnestunudki (meie garderoobid on väga eraldi kohtades). Homme lubati teda igatahes aidata.
Taanlased on niiii sõbralikud, isegi seal maa all. Üks kärujuht sai aru, et me eksinud oleme (seda ei olnud üldse raske aru saada tegelikult:D) ja tuli meid aitama:) Tükk aega keerutas meiega seal ringi, aga sihtkohta me ei jõudnud ja see vaene taanlane andis ka alla lõpuks.
Ma käisin ja sain natuke aega tagasi infot siin lähedal toimuvate trennide kohta, nii et kohe varsti ma lähen ja get my ass kicked:) Aga sellest pikemalt juba mõni teine kord, siis kui mul on parem ettekujutus asjast.

olge head!