Dance and dancers' injuries

Ja ongi möödas peaaegu kaks nädalat.
Vahepeal ei ole siia midagi lisandunud just sellepärast, et ma olin ära maal ja nautisin Interneti-vaba elu:) Kui seal levi ka ei oleks, siis oleks täiuslik peidupaik.
Hakkab siis järjekorras kirjutama. Kõigepealt olid jõulud onju. Täitsa lahe, vaatamata sellele, et maa oli täiesti must (tegelikult oli rohelist ka päris palju), oli jõulutunnet tükk rohkem, kui eelmisel aastal. Mine võta kinni, milles see asi siis on. Igatahes tuleb välja, et lume puudumine ei ole määrav.
Muud ma ei teagi, mis ma jõuludest kirjutan.. Eks te ise teate ka ju, kuidas asi käib, ega mul midagi rabavat lisada ei ole. Siiski - jõulu viimasel pühal mängisin ma jalgpalli:) Aga mitte kõige edukamalt, sest mingi hetk lõin ma palli asemel jäätunud mätast. Ja päris kõvasti lõin. Traumapunktis öeldi, et luud katki ei ole, aga pakuti kipsi, kui ma tahan. Natuke imelik tegelikult, nemad peaks ikka seda teadma ju, kas mul on kipsi vaja või ei, mitte minu käest küsima, et kas on vaja. See on nagu soovisaade seal siis. Aga kipsi ma ei tahtnud ja nüüd kõnnin juba peaaegu inimese moodi jälle. Positiivne:)
Alguses oli plaanis aasta linnas ära vahetada, aga läks nii, et ma jäin koju. Ja väga hea meel on selle üle. Ma olen juba mitu aastat Tartus aastat vastu võtnud, nüüd oli väga mõnus vaheldus jälle kodus rahulikult olla (alati on ka võimalus, et ma hakkan juba vanaks jääma). Ja õhtul käisime surnuaias. Ma ei ole tavaliselt eriti mingi kalmistufänn, aga jõulude ja aastavahetuse ajal on seal lihtsalt üle mõistuse ilus. Selline tuledemeri. Kes on näinud, see vast teab, millest ma räägin. Ja kes ei tea.. no te olete paljust ilma jäänud.
Praegu võtan ma hoogu, et järjekordset raamatut lugema hakata. "Dance and dancers' injuries":) Päris vabatahtlikult ma seda siiski ei loe(ks), see läheb nagu kohustusliku kirjanduse alla. Näis, kui pikk mu hoovõtt on. Prognoos on hea - oma kaks-kolm nädalat tuleb vast ära:)