Prozac põske ehk mina olengi suursaadik

Tegelikult ma ei tea, millest ma tahan teile rääkida.
Elu on ilus. Mõnikord. Tihti tundub ta küll rohkem nagu mõnitavat, aga vahel laseb päikesel ka paista. Tegelikult, eks asi on kindlasti suhtumises. "Inimene ei kannata niipalju mitte sellest, mis juhtub, vaid sellest, kuidas ta juhtunut hindab." Ma ei tea, kelle tsitaat see on, sest ma kunagi ei jäta autorit meelde, aga igatahes hästi öeldud. Kui ma suudaks selle järgi elada ka, siis oleks rohi mitu tooni rohelisem. Isegi detsembris.
Praegu on chill. Ma ei ole kunagi kahel järjestikusel päeval ballil käinud. Et pikendatud ballimeeleolu siis. Ja tantsida on ikka nii kuradi lahe. Isegi hoolimata trügimisest ja tõuklemisest ja üksteise jalgadele astumisest ja sellest, et tavaliselt ventilatsiooni ei ole. See kõik küll natuke eksitab, aga tantsimist ära ei riku. Õigemini siis tantsimisest saadavat meeleolu.
Tahaks veel tantsimist õppida. Veel ja rohkem. Niipalju on veel teadmata. Tule, lähme tantsima:)
Täna Treffneri ballil olin ma suht ainuke Nõo esindaja. Loogiline ka ju, eriti arvestades seda, et Nõos peeti samal ajal kooli aastapäeva. Aga kui keegi küsib, miks ma Nõkku ei läinud, siis ma esindasin NRGd Treffneris. Suursaadik. Ega kooli maine niisama ei püsi, peab ikka vaeva ka nägema.
Aitäh Marinile ja Tiinale ilusa nädalalõpu eest!!!

Ma leidsin jälle ühe laulu, mis mulle meeldib: Peter Gabriel - The Book of Love
Ma panen "muusika" alla lingi ka üles. Video on mõttetu (mingi fännivideo), aga loo kuuleb ilusasti ära.


Ilusat esimest adventi, mu kallid!!